teisipäev, 31. mai 2011

KRISTUS VALITSEB!

Saame sageli inimestelt kirju, kus öeldakse, et: „Mul pole kellegagi rääkida; mitte kedagi, kellega oma koormat jagada. Kellelgi pole aega kuulda mu appihüüdu. Ma vajan kedagi, kelle ees oma süda välja valada.“

Kuningas Taavet oli ümbritsetud inimestest. Ta oli abielus ja tal oli suur pere pluss palju abilisi tema kõrval. Ometigi kuuleme me sama appihüüdu Taaveti huulilt: „Kelle poole ma küll võiksin pöörduda?“ See on niiväga meie loomuses igatseda teise inimolendi järgi, kellel on nägu, silmad ja kõrvad ning kes kuulaks meid ja annaks meile nõu.

Kui Iiob ei suutnud enam oma koormaid kanda, hüüdis ta meeleheites: „Oh, et mul oleks keegi, kes mind kuuleks!“ (Iiob 31:35). Ja ta hüüdis seda ajal, mil ta oli ümbritsetud oma nö. sõprade poolt! Samas ei kogenud need sõbrad aga vähimatki kaastunnet Iiobi hädade suhtes ja olid pigem meeleheite sõnumi kuulutajad.

Keset oma kurbust ja valu pöördus Iiob vaid Issanda poole: „Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes...Jumala poole on mu pisarais silm.“ (Iiob 16:19-20). Psalmide raamatus õhutas Taavet Jumala rahvast tegema sedasama: „Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!“ (Psalmid 62:9). Ka Psalmis 142 kirjutas Taavet:

„Oma häält tõstes ma kisendan Issanda poole, oma häält tõstes ma anun Issandat. Ma valan välja oma kaebuse tema ette, ma annan temale teada oma ahastuse. Kui minu vaim nõrkeb mu sees, siis sina tunned mu teerada. Teele, mida ma käin, on minu jaoks peidetud püünised. Vaata paremale poole ja näe, et mul ei ole, kes mind tunneks. Pelgupaik on mu eest hävinud, ükski ei hooli mu hingest. Ma kisendan sinu poole, Issand! Ma ütlen: Sina oled mu pelgupaik, mu osa elavate maal!“ (Psalmid 142:2-6)

Ma usun kogu südamest, et see sõnum on sulle kui kutseks Pühalt Vaimult, leidmaks üks privaatne paik, kus sa saad pidevalt oma südame Jumala ees välja valada. Taavet valas oma mure välja Issanda ees ja nõndasamuti võid seda teha ka sina. Sa võid rääkida Jeesusele kõigest – oma probleemidest, oma hetke katsumustest, oma rahaasjadest ja tervisest – ja ka sellest, kui vaevatud ja pettunud sa kõigi nende asjade tõttu oled. Ta kuulab sind armastuse ja kaastundega ega pane pahaks sinu nuttu.

Jumal vastas Taavetile. Jumal vastas Iiobile. Ta on vastanud läbi sajandite kõigi nende appihüüdudele, kes on uskunud Tema tõotustesse. Seetõttu on Ta lubanud kuulda ja juhatada ka sind. Ta tõepoolest on tõotanud olla sulle jõuks, mistõttu mine Ta juurde, et tulla tagasi uuendatuna!

esmaspäev, 30. mai 2011

JUMAL EI OLE MEID IIALGI ALTVEDANUD

Ükskõik, mis meie majanduses ka ei juhtuks; ükskõik, millise kriisiga me ka silmitsi ei seisaks või milline kurbus ja häda meid ei ründaks – MEIE KALLIS ISSAND JUHIB JA HOIAB MEID IGAL MEIE SAMMUL.

Jumal pidi lõpuks loobuma neist, kelle Ta oli päästnud Egiptusest, kuid kes kahtlesid ja piirasid Teda olles just äsja imelisel viisil pääsenud ja juhitud Tema armastavasse rüppe. Jumal ainuüksi ei taha, et me usaldaksime Teda rasketel aegadel - Ta lausa nõuab seda. See on ka põhjus, miks Piibel meid uskmatuse eest nii kõvasti hoiatab. Sest meile on öeldud, et see kurvastab Issandat ja lõikab läbi kõik selle hea töö ja õnnistused, mida Ta meile on tõotanud. Meie uskmatus muudab iga tõotuse „jõuetuks“.

Meie jaoks New York City’s pole see mingi surnud õpetus. See on tegelik reaalsus, mille keskel selleks, et ellu jääda, peame iga päev rakendama kõike, mida ise kantslist kuulutame. Sest kui me ei usaldaks täiel määral Jumala tõotusi ega sõltuks Jeesusest kõigega, mis meil on, kõngeks me hirmu ja paanika kätte lihtsalt ära. Tänavad siin on kui sõjatallermaad – inimesed elavad pideva hirmu ja ohu käes ning kõrvalejääjaid langeb tapmiste läbi kui loogu. Hind, mida maksta teiste teenimise eest, on väga kõrge ja inimeste vajadused lihtsalt meeletud. KUI ME EI HINGAKS JUMALA VANKUMATUTES TÕOTUSTES, OLEKSIME AMMU OMADEGA ÕHTAL.

Aga me ei ole ja me ei tunne ka hirmu. Sest mida hullemaks lähevad olukorrad, seda tugevamaks saame me Püha Vaimu väes!

reede, 27. mai 2011

MU PALVE ON, ET TE NAUDIKS ISSANDA LIGIOLU

Heebreakeelses originaalkirjas on üks tekst, mis on olnud mulle väga suureks õnnistuseks ja ma tahaksin jagada seda ka teiega. „Kui kurjuse taotlejad, kes kaugel sinust, mulle lähenesid, olid sina Jehoova mulle ligi oma ustava sõnaga.“ (Psalmid 119:150-151, Helen Spurrell’i tõlge)

Deemonlikud väed ja võimud olid Taaveti ümberpiiranud, püüdes kiskuda maha ja hävitada nii teda kui kogu Iisraeli. Sellele vaatamata usaldas see jumalamees vaenlase lähenedes Jumalat, hoides veelgi enam oma Issanda ligi. Taavet ütles, et Jumal toetab teda oma parema käega, kandes läbi kõikidest vaenlase rünnakutest.

Selles Taaveti tunnistuses peitub üks võrratu tõotus ka sinu ja minu jaoks. Me võime olla kindlad, et vaenlane on jalul kiusamaks, maha kiskumaks ja hävitamaks kõiki, kes armastavad Jumalat. Ta teeb kõikvõimaliku, et heita meid meeleheite, -segaduse, -süütunde –ja hukkamõistu mülkasse.

Koged sa ehk just praegu teatud saatanlikke „kurjuse taotlejaid“ ründamas end? Hingematvad kiusatused? Katsumused? Rahalised koormad? Abielu või pereprobleemid? Äriga seotud probleemid? Kuid kõik su ründajad su vastu tõusevad, siis ole julge, sest Kõikväeline Jumal on sulle veelgi lähemal. Ta on sinu poolel ja kui Ta on su ligi, siis Ta ka tegutseb sinu heaks. Ma isegi ei kujuta ette, et Jumal võiks olla oma lapse ligi ja samas lihtsalt vaadata käed rüpes pealt, kuidas Saatan kiusab ja hävitab Tema kõige kallimat ükskõik, mil viisil.

Loe Psalme 68:1-4 ja vaata, mida Jumal on lubanud teha su heaks, kui sa vaid usaldad Teda. Sa võid kuulutada neid nelja salmi oma elu üle nii nüüd kui läbi kogu aasta. Õpi need salmid pähe, seisa nende peal ja tea, et Jumal tagandab kõik su vaenlased.

kolmapäev, 25. mai 2011

TERVITUSED MEIE VÕRRATU ISSANDA NIMEL

Tahaksin julgustada sind lugema neid võrratuid salme Psalmides 142 ja 143, et julgustada end ja ehitada üles oma usku.

Ma mõtlesin sellele, millest Taavet küll läbi läks, kui ta ütles: „Kui minu vaim nõrkeb mu sees, siis sina tunned mu teerada.“ (142:4), korrates seda taaskord Psalmis 143:4: „Mu vaim nõrkeb mu sees ja mu süda tunneb jubedust mu rinnus.“ Sest tegelikult ütleb Taavet ju seeläbi Jumalale, et: „Ma olen uppumas keset oma vaeva. Olen oma vaenlaste rünnaku all ja see kisub mind maha.“ Ta hüüdis Issanda poole: „Kuule mu appihüüdu, sest ma olen omadega täitsa läbi. Tõmba mu hing välja sellest kitsikusest!“ (142:7-8).

Armsad, need sõnad on pandud kirja meie jaoks ja meile juhisteks. Neis peitub üks julgustus kõigile Jumala lastele, kes on murest murtud ja katsumustega silmitsi. Mõned teist on mattumas rahamurede ja võlgade alla ja paljud armsad suudavad vaevu vaevu ots-otsaga kokku tulla. Paljud lesed ja vanemad abielupaarid saavad hädavaevu hakkama.

Mind on sageli süüdistatud liigses sünguses ja negativismis. Inimesed ütlevad, et keegi ei taha kuulda halbu sõnumeid ja kõnelejate ees, kes räägivad valust, kannatustest ja vaevast, suletakse lihtsalt oma kõrvad. Kuid fakt on see, et enamus meist elab maailmas, kus elumerelained lihtsalt löövad aegajalt meie pea peal kokku. Ja nõnda nagu Taavet, nõnda kogeme meiegi murede tulva ja katsumusi, ükskõik kui õiged me ka poleks. Me kannatame haiguste all ja kaotame surma kaudu oma lähedasi; kogeme segadust ega tea, mida järgmisena ette võtta. Me kogeme põrgulikke rünnakuid oma usu suhtes.

Aga just neil üle-pea-kasvavatel aegadel õpime me otsima Jumalat kõige enam ja hüüdma oma valus Tema poole. Taavet ütles: „Ma valan välja oma kaebuse tema ette, ma annan temale teadaoma ahastuse.“ (142:3) „Oma ustavuses vasta mulle...“ (143:1) Oled sa hetkel mattumas elumurede alla? Kui oled, siis tee nii nagu Taavet tegi:


Ma laotan oma käed laiali sinu poole, mu hing himustab su järele nagu janunev maa.(143:6).


Ära pane oma palet mu eest varjule...Annamulle vara kuulda oma heldust, sest ma loodan sinu peale! Anna mulle teada tee, mida pean käima, sest sinu poole ma tõstan oma hinge! (143:7-8).


Kisu mind ära, Issand, mu vaenlaste käest;sinu kaitse alla ma kipun! Õpeta mind tegema sinu meelt mööda, sest sina oled mu Jumal!Sinu hea Vaim juhatagu mind tasasel maal!Issand, elusta mind oma nime pärast, vii välja mu hing kitsikusest
oma õiguse pärast! (143:9-11).

Ole julgustatud! Jumalal on kõik kontrolli all ja Ta vastab su vajadustele just täpselt õigel ajal!

teisipäev, 24. mai 2011

SINU LAHING KUULUB ISSANDALE (vt. 2 Ajaraamatu 20:15)

Põhjus, miks ma sellest kirjutan, on selles, et ma tahan sulle meelde tuletada, et lahing, millega sa silmitsi seisad, et kuulu mitte sulle vaid Jumalale. Sest kui sa oled Tema laps, võid sa olla kindel, et Saatan „tõuseb ja möllab sinu vastu“.

2 Ajaraamatu 20-peatükis tõusis suur hulk inimesi Jumala rahva vastu. Kuningas Joosafat ja tema rahvas otsustasid häälestada oma südamed Jumala otsimisele ja paastule. Kuningas kisendas Jumala poole läbi palve, mida enamus meistki oma vaimulikul teekonnal on palunud: „Sest meil pole jõudu selle suure jõugu ees, kes tuleb meile kallale, ja me ise ei tea, mida peaksime tegema, vaid meie silmad vaatavad sinu poole!" (20:12) „Ja Issanda Vaim tuli...ja ta ütles: „Ärge kartke ja ärge tundke hirmu selle suure jõugu ees, sest see pole teie, vaid Jumala sõda!“ (20:14-15)

Jesaja andis selle hoiatuse kõigile saatanlikele jõududele: „Keda sa oled laimanud ja teotanud ja kelle vastu sa oled kõrgendanud häält? Kõrgele oled tõstnud oma silmad Iisraeli Püha vastu.“ (Jesaja 37:23)

Jumal ütles nii Iisraeli lastele kui ütleb ka meile täna, et: „See lahing ei ole teie vastu, vaid Saatan on suunanud oma viha minu kui Jumala vastu, kes ma elan teis.“ Jumal ütles Saatanale: „Ma tean su istumist ja astumist, su minekut ja tulekut, ka su raevutsemist minu vastu.“ (Jesaja 37:28)

Ma tahan sinult küsida: kus käib sinu lahing? Sinu abielus? Sinu äritegevuses või tööl? Sinu rahaasjades? Sinu tervise kallal? Muutub su lahing iga päeva järel üha pingelisemaks? Kui su süda igatseb Jeesuse järele ja sa tahad üha enam Tema külge klammerduda, siis sa saad kogema ka põrgu viha. Kuid sellele vaatamata pole see lahing sinu oma!

Ühest küljest on sul võimalus lõpetada see madin väga kiirelt, andes lihtsalt alla ning järgi oma hirmudele ja kahtlustele. Saatan ei tüüta ühtegi neist, kes on loobunud oma usust ja usaldusest Issandasse.

On tõsi, et see lahing kuulub Issandale, kuid meil on oma osa selles ja see tähendab uskuda Tema tõotustesse isegi keset kõige lootusetumaid ja võimatumaid olukordi. „Mispärast ütled sina, Jaakob, ja räägid sina, Iisrael: "Minu tee on varjul Issanda eest ja mu õigus läheb mööda mu Jumalast?" (Jesaja 40:27)

Usk nõuab, et ma usaldaksin kõik oma probleemid – kõik oma kriitilised olukorrad, oma hirmud ja kahtlused – Issanda hoolde. Sest kui ma olen teinud kõik endast sõltuva ja ma tean, et mu lahing käib mulle üle jõu, siis ma pean usaldama selle Jumala kätesse.

Meie Issand ju teab, kuidas Saatan vihaselt möllab, mistõttu me peame siiralt uskuma, et Ta tegutseb meie poolel. Ta kannab meid läbi nii tulest kui veest ja teeb tuule alla kõigile meie vaimsetele vaenlastele. Siin on Jumala Sõna, mis räägib Tema tegemiste kohta: „Aga et sa raevutsed mu vastu ja su ülbus on ulatunud mu kõrvu, siis ma panen konksu sulle ninna, suulised suhu ja viin sind tagasi sedasama teed, mida mööda sa tulidki.“ (Jesaja 37:29)

Kui sina hoiad vankumatult kinni oma usust – usaldades Jumalat, hingates Tema tõotustes ja tõrjudes kõik Saatana valed oma mõtetest – võid sa kindel olla, et Jumal tuleb oma Vaimu läbi ja toob sulle oodatud lahenduse antud lahingus. Ta kõigutab kasvõi taevast ja maad, et valmistada sulle väljapääs. Aga see väljapääs seisneb ainuüksi usaldamises, usaldamises, usaldamises!!! Sest Tema „lõpetab sõjad maailma otsani.“ (Psalmid 46:9)

esmaspäev, 23. mai 2011

TÕOTUSED

Heebrea kiri kordab pidevalt, kui suur on meie vajadus kannatlikkuse järele:

• „Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda…Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.“ (Heebrealastele 6:13-15).
• „Et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.“ (Heebrealastele 6:12)
• „Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.“ (Heebrealastele 10:36).

Jumal on andnud meile mitmeid võrratuid tõotusi: murda kõik patuahelad, anda meile jõudu ületada patu vägi, anda meile uue südame, puhastada ja pühitseda meid, muuta meid Kristuse sarnaseks. Tema Sõna kinnitab meile: „Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama.“ (Juuda 24).

Samas teeb Jumal kõiki neid asju omal ajal ja vastavalt oma jumalikule ajagraafikule. Tal ei tiksu kuklas ühtki tähtaega, mis Teda takka ajaks ja Ta ignoreerib kõiki „kohe-nüüd-ja-praegu“ nõudeid. Lühidalt öeldes: meiepoolne tõeline usk eeldab kannatlikku Jumala järgi ootamist. Meie suhtumine Tema suhtes peaks olema selline: „Issand, ma usun, et sa pead oma sõna. Ja tänu Püha Vaimu väele minu sees, ootan ma kannatlikult seni, kuni sa paned need asjad mu elus sündima. Minu osa on lihtsalt uskuda ja oodata.“

Sa võid kogeda meeletuid katsumusi ja kiusatusi. Võid kuulda tohutuid valesid, mida Saatan sulle kõrva sosistab ja on aegu, kus sa võid täiega põruda. Tegelikult võid sa isegi jõuda punkti, kus sa mõtled, kas sa üldse kunagi oma eesmärgini jõuad? Kuid keset kõiki neid katsumusi, kui sa vaid hoiad kannatlikult kinni oma usust, usaldades, et Jumal toimetab kõik ja peab oma sõna, olles sinu Jehoova Tsidkenu, peab Ta sind õigeks. Sest Ta on ise tõotanud: „Usu kaudu saad sa kätte oma tõotuse.“

Paulus toob Rooma kirjas esile Jumala definitsiooni õige olemise kohta: „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud. Seepärast see arvestatigi talle õiguseks. Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast.“ (Roomlastele 4:20-23).

Enam selgemini ei saakski Piibel seda öelda. Kõige lihtsamalt öelduna tähendab õigsus Jumala tõotustesse uskumist, olles täiesti veendunud, et Ta peab oma sõna. Vastandiks sellele on uskmatus, mis maadleb Jumala tõotustega ja kahtleb Jumala võimes neid täita.

reede, 20. mai 2011

ANNA MULLE KÕIK OMA HOMSED

Jumal ilmus Aabrahamile ühel päeval ja andis talle imepärase korralduse: "Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!” (1 Moosese 12:1)

Milline võrratu lugu! Jumal otsustas valida välja ühe mehe ja ütles talle: ”Ma tahan, et sa tõuseks ja läheks, jättes maha kõik, mis sul on: oma kodu, oma sugulased, isegi oma maa. Ma tahan saata sind ühte paika ja ma juhatan sind kogu teekonna vältel, et sa sinna jõuaksid.”

Kuidas Aabraham vastas sellele Jumala võrratule kutsele? ”Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.” (Heebrealastele 11:8)

Mis oli Jumalal plaanis? Miks pidi Ta paljude rahvaste seast leidma ühe mehe ja siis kutsuma teda üles jätma maha kõik, mis tal oli ning minema teekonnale ilma kaardita, kindlate juhtnööride -ning teadmata sihtpaigata? Mõelge korra, mida Jumal palus Aabrahamil teha! Ta ei andnud talle ette teada, kuidas Ta saab toitma või hoolt kandma tema pere eest; Ta ei öelnud ka, kui kaugele tuleb minna või millal ta kohale jõuab. Jumal ütles Aabrahamile ainult kahte asja: ”Mine!” ja “Ma näitan sulle teed!”

Tegelikkuses tähendas see seda, et Jumal ütles Aabrahamile: “Tänasest päevast alates tahan ma, et sa usaldaksid kõik oma homsed minu kätesse. Kogu oma ülejäänud elu pead sa usaldama oma tuleviku mulle, üks päev korraga. Ma palun, et sa pühendaksid oma elu sellele tõotusele, mille ma sulle annan, Aabraham. Ja kui sa seda teed, siis ma õnnistan sind ja juhatan sind ning juhin sind paika, millest sa pole osanud unistadagi!”

See paik, kuhu Jumal tahtis Aabrahami viia, on paik, kuhu Ta tahab viia ka iga Kristuse ihu liikme. Piibli õpetlaste järgi on Aabraham kui ”näidiseksemplar”; keegi, kes annab eeskuju sellest, kuidas järgida Jumalat. Aabrahami eeskuju näitab meile, mida on tarvis selleks, et olla meelepärane Jumalale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Aabraham ei olnud sugugi mitte enam esimeses nooruses, kui Jumal teda kutsus seda pühendust tegema! Eeldavasti olid tal juba kõik plaanid paigas kindlustamaks oma pere tulevikku, mistõttu kindlasti oli tal väga palju ”muresid”, mille üle pead murda Jumala kutsumist kaaludes. Ometigi ”Aabraham uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.” (1 Moosese 15:6)

Paulus ütleb meile, et kõik, kes usuvad ja usaldavad Kristust, on Aabrahami lapsed. Ja nõnda nagu Aabraham, nõnda arvatakse meidki õigeks, kuna meiegi eesmärk on usaldada kõik oma homsed Issanda kätesse.

neljapäev, 19. mai 2011

VABAKS LÕVI KÄPA ALT

See on meie endi huvides, et Jumal kutsub meid üles meeles pidama. Mäletades Jumala vabastavaid ja imelisi tegusid, suudame hoida alal oma usu keset olukordi, millest praegu läbi läheme.

Oled sa hetkel raskustes? Seisad sa silmitsi hiiglasliku probleemiga kodus, tööl või perekonnas? Ainukene viis, kuidas sellest hiiglasest võitu saada, on käituda nagu Taavet: pidada meeles lõvi ja karu. Meenutades Jumala ustavust oma mineviku olukordades, suutis Taavet ületada hirmu Koljati ees.

Kui Taavet oli valmis vabatahtlikult Koljatiga võitlema, ütles Saul talle: "Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda…Siis ütles Taavet Saulile: "Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust…Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist..." (1Saamueli 17:33-36).

Taavet oli teadlik ohust, mida Koljatiga võitlemine endaga kaasa toob. Ta polnud mingi naiivne bravuurikas poisinolk, kes rind kummis oleks võitlusse tormanud. Ei. Taavet lihtsalt mäletas Jumala päästet minevikust, mis andis talle ka julguse vaadata praegusele vaenlasele otse silma ja öelda: "Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest." (1Saamueli 17:37).

Suurel hulgal Jumala rahvast seisab tänapäeval silmitsi kõikvõimalike hiiglastega. Ometigi on paljud mattunud hirmu alla. Oled ehk sinagi? Kuid kas mäletad veel seda aega, mil olid nii haige, et olid peaaegu suremas, kuid Jumal siiski päästis su? Või seda rahalist katastroofilist seisu, kus mõtlesid, et nüüd on lips läbi, aga ometigi Jumal kandis su läbi ja on hoidnud kuni tänase päevani?

On palju asju, mida me ei mõista ja mida me ei saagi mõistma enne kui jõuame taevasse Jeesuse juurde. Kuid olen täiesti kindel, et Jumal on võimeline tervendama ja Tal on väljapääs igast olukorrast. Küsimus vaid on, kust ammutame oma usu ja julguse, et seista kindlana ja saada kätte oma võit?

See kõik lähtub vaid sellest, et me peame meeles lõvi ja karu olukorda. Sellest, kui sa meenutad Jumala imelist ustavust ja kõiki mineviku võite, mis Ta sulle andnud on. Sa ei suuda seista silmitsi hiiglasega enne kui pole võimeline ette kujutama ja mõistma Jumala vägevust ja au oma elus.

kolmapäev, 18. mai 2011

LEIDES UUT JÕUDU

Hämmastav, kui kiiresti me unustame Jumala head teod oma elus. Kui kergesti võtame iseenesest mõistetavana kõiki imesid, mida Ta meie elus on korda saatnud. Ometigi kordab Piibel meile ikka ja jälle, et me ei unustaks Jumala heategusid.

Me oleme otsekui jüngrid. Ka nemad ei mõistnud Kristuse imet, kui Ta vaid mõne leiva ja kalaga üleloomulikult tuhandeid toitis. Jeesus tegi seda lausa kahel korral, toites algul 5000 inimest ja seejärel 4000 inimest. Kuid juba paar päeva hiljem olid need sündmused jüngrite peast kui pühitud.

See kõik juhtus siis, kui Jeesus hoiatas neid variseride haputaigna eest. Jüngrid arvasid, et Ta hoiatab neid seetõttu, et nad olid unustanud oma leiva teekonnale kaasa võtta, kuid Kristus ütles neile: „Kas te ikka veel ei mõista? Kas teil ei ole meeles need viis leiba viiele tuhandele ja mitu korvitäit te saite? Ja need seitse leiba neljale tuhandele ja mitu korvitäit te saite?“ (Matteuse 16:9-10).

Markuse evangeeliumi kohaselt oli Jeesus tõeliselt nördinud selle üle, kui kiiresti Ta jüngrid unustasid. Jeesus ütles: "Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva? Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Ja kas teil ei ole meeles, kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palakesi te korjasite?" (Markuse 8:17-19).

Mida need piiblikohad meile ütlevad? On selge, et ükski neist jüngritest ei vaevunud pikemalt järgi mõtlema nende imeliste toitmiste üle, mis olid aset leidnud. Kujutage neid ette käimas ringi keset rahvahulki, kandes oma korve ja jagades välja leiba ning kala, mis imelisel moel nende endi silme all olid paljunenud. Võiks ju arvata, et nad oleks pidanud silmili langema ja hüüdma: „Kuidas on see küll võimalik? See on lihtsalt võrratu! Üle igasuguse mõistuse! Oo Jeesus, sa oled tõesti Issand!“ Ma oleks kujutanud neid ette õhutamas inimesi, keda nad teenindasid, öeldes: „Sööge, sööge seda ime läbi sündinud toitu! Jeesus lõi selle!“

Jüngrid nägid seda imet omaenda silmaga, kuid miskipärast ei jõudnud selle ime tähendus neile kohale. Nad ei mõistnud selle ime olemust ja nõnda samuti unustame meiegi Jumala imed omaenda eludes. Eilse päeva imed ja heateod mattuvad kiiresti tänase päeva murede alla.

Nii Vanas kui Uues Testamendis on kirjas, et me peaksime pidama meeles Jumala vägevat kätt ja Tema imelisi imetegusid. Peale Kõrkjamerest läbitulekut õhutas Mooses oma rahvast:

"Mõelge päevale, mil te tulite välja Egiptusest, orjusekojast, sest vägeva käega tõi Issand teid sealt välja!“ (2 Moosese 13:3).

teisipäev, 17. mai 2011

ME KIIDAME OMA ISSANDA JEESUSE KRISTUSE NIME

Keegi, kes seda sõnumit praegu loeb, vajab puudutust Jeesuselt. Kui meie Issand elas ja teenis siin maa peal, tervendas ja taastas Ta inimesi läbi lihtsa puudutuse. Kui Jeesus puudutas Peetruse ema, siis „palavik lahkus temast“. Ta puudutas surnud noormehe kirstu ja too ärkas ellu. Ta puudutas pimedate silmi ja need said taas nägijaiks. Ta puudutas kurdi mehe kõrvu ja korraga see kuulis jälle. Lapsevanemad tõid oma lapsi Jeesuse juurde, et „Ta neid puudutaks“. Tema õrn puudutus muutis kõik. Suurel hulgal inimesi tõi oma haigeid ja vigaseid Jeesuse juurde, kes võttis aega igaühe jaoks, neid puudutades ja tervendades.

Kui sa tõesti tunned Issandat väga lähedasel viisil, siis sa oled ka kogenud Tema puudutust Keset suurimat üksildust, segadust ja meeleheidet; keset kõige valusamaid ja ebakindlamaid hetki hüüdsid sa oma südame kõige sügavamast sopist: „Issand Jeesus, ma vajan su puudutust! Ma tahan kogeda su ligiolu. Tule Jeesus ja puuduta ma janunevat hinge!“

Mõned vajavad Jeesuse puudutust oma mõtete üle. Saatan on tulnud koos oma pimeduse jõududega, et kiusata ja koormata meie meeli põrgulike mõtetega – uskmatuse mõtetega, Kristuse vastaste mõtetega, hirmumõtetega, mõtetega selles, et me pole midagi väärt ja et Jumal pole meiega rahul. Need kristlased, kes julgevad olla ausad, võivad kinnitada sulle, et on kogenud selliseid mõtterünnakuid. Saatan annab endast kõik, et hävitada meie usku ja sõltuvust Jumalast.

Piibli põhjal võime näha, et Jeesuse puudutus tuli alati kui vastusena appihüüule. Pole ühtegi märki sellest, et Ta oleks ignoreerinud kellegi abipalvet, mistõttu tea, et Ta ei pööra oma kõrva ka sinu appihüüu eest, vaid vastab sulle väga armulikul viisil. Matteuse 8-ndas peatükis võime lugeda pidalitõbisest, kes tuli Jeesuse juurde öeldes: „Issand, kui see on sinu tahe, siis sa võid mind puhtaks teha!“ Jeesus sirutas oma käe ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!“, mispeale pidalitõbine sai hoobilt terveks.

Leia juba täna üks paik, kus olla vaid koos Jeesusega ja ütle Talle nõnda nagu too pidalitõbine ütles: „Issand, sina suudad – palun tee mind puhtaks!“ Ja siis oota sellelt, kes ei tee vahet ühegi inimese vahel, et Ta puudutaks ja tervendaks nii sinu ihu, hinge kui vaimu. Issanda käsi on juba sirutatud su poole, aga Ta ootab ka seda appihüüdu, mis lähtub vajadusest ja on ootusärev.

„Egiptlased aga kohtlesid meid kurjasti ja rõhusid meid ning panid meile peale raske orjuse.
Siis me kisendasime Issanda, oma vanemate Jumala poole, ja Issand kuulis meie häält ning nägi meie viletsust, meie vaeva ja meie häda. Ja Issand viis meid Egiptusest välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega suure hirmu saatel, tunnustähtedega ja imetegudega. Ja ta tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab.“ (5Moosese 26:6-9)

esmaspäev, 16. mai 2011

USK TOIMIB KÕIGE PAREMINI KESK’ PIMEDAID AEGU

Usk, see toimib kõige paremini siis, kui enam midagi muud pole jäänud ja mida kauem ta toimima peab, seda parem! Sest usk kasvab tänu kogemustele ja mida kauem taoline usk püsib, seda rohkem tuleb ka kogemusi.

Seega kõike eelnevat kokku võttes: usk on töö; usk on töö sõber; usk on esimene tegutseja; usk on universaalne tegutseja; usk toimib kõige paremini vaid siis, kui kedagi-midagi teist enam pole; usk toimib vahel kesk pimedaid aegu ja usk toimib kõige paremini viimse piiri peal.

Kindlapeale omate te seda kõige esimest, tõeliselt päästvat usku, millega kaasneb arm; igati toimiv arm. Usk toimib sama imeliselt praegu, Uue Testamendi aegadel, kui ta toimis Vana Testamendi aegadel.

Usk, tõeline päästev usk, seisab vastu kiusatustele. Saadab korda suuri tegusid. Ületab kõik te hirmud. Suretab kõik te mured. Ta leevendab teie kurbust ja leina. Muudab võõraks siin maa peal. Hoiab te südamed kindlate ja vankumatutena keset elu erinevaid keerdkäike ja pöördeid. Laseb teil jääda ustavaks keset reetmist. Ilmutab teile igavikku ja muudab nähtavaks kõik selle, mis muidu nähtamatu. See kõik aga paneb teid elama täielikus sõltuvuses Kristusest, jättes kõik oma mured Tema kanda.

Käesolev päevasõna on katkend William Bridge’ kirjutisest.

reede, 13. mai 2011

ANDEKS ANTUD

Jeesus ütleb meile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu.“ (Johannese 5:24). Ehk teisisõnu ütleb Jeesus: „Kui te usute minusse, siis te ei lähe kohtu alla, kuid liigute surmast ellu.“

Piibel on kaanest kaaneni täis salme, mis kinnitavad meile, et kui Issand on kord meie patud andestanud, siis Ta ka kustutab need oma mälust.

„Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega pea meeles su patte.“ (Jesaja 43:25)

„Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu!“ (Jesaja 44:22)

„….sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.“ (Jeremija 31:34)

„Sest ma olen armuline nende ülekohtuste tegude vastu ja ei tuleta enam meelde nende patte." (Heebrealastele 8:12)

"See on leping, mille ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: ma annan oma seadused nende südamesse ja kirjutan need nende mõistusesse. Ja ma ei mäleta enam nende patte ega ülekohtutegusid." (Heebrealastele 10:16-17)

„…kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.“ (Miika 7:19)

Siin on üks võrratult hea uudis igale kristlasele, kes on eales higistanud, pingutanud või pongestanud selle nimel, et oma inimlikus jõus oma lihalikud teod suretada. Käib see ka sinu kohta? Kui mitmeid lubadusi oled sa Jumalale andnud ja seda kõike vaid selleks, et neid siis jälle murda? Kui palju kordi oled sa püüdnud olla Jumalale meelepärane, püüdes sõdida oma himude ja harjumuste vastu, taaskord läbi kukkudes?

Siit tuleb see hea sõnum, mis kirjas Miika raamatuse: „Mina, sinu Jumal, kõrvaldan kõik sinu puudused.“ Jumal on andnud meile salmide kaupa tõotusi selle kohta, kuidas Ta kustutab kõik meie patud oma mälust. Ta lihtsalt kustutab need ära. Ta ei pea neid enam meeles. Ta matab need mere kõige sügavaimatesse sügavustesse. See tähendab seda, et Ta lihtsalt kogub need kokku ja hävitab need oma mälust.

Jesaja ütleb meile, et Jumal võtab kõik meie üleastumised ja viskab need üle õla minema. „…sa heitsid kõik mu patud oma selja taha.“ (Jesaja 38:17). See tähendab seda, et Jumal ei vaata enam kunagi me pattudele ega tunnista neid.

Seetõttu luba mul küsida: kui Jumal unustab kõik meie patud, miks siis sina ja mina seda ei tee? Miks me siis lubame vaenlasel kaevata oma mineviku mülgastes, lastes tal meile kõike seda vana ikka ja jälle nina alla hõõruda, kui tegelikult on kõik need lood juba ammu Kristuse verega kaetud?

Kristuse vere puhastav ja andestav vägi on kõikehõlmav – see katab kogu meie elu!

kolmapäev, 11. mai 2011

HOITUD JUMALA VÄES

Peetrus ütles: „…keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma.“ (1 Peetruse 1:5). Näen selles salmis üht prohvetlikku sõnumit, mille läbi Jumal neil viimseil päevil taas oma rahvast oma väes hoiab ja kannab.

Kristus palus Jumalat oma jüngrite pärast: „Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist…“ (Johannese 17:12). Mitte jüngrid ei hoidnud end Jumala tahtes, vaid neid hoiti võimsa väe poolt, mis oli väljaspool neid endid. Ilma Kristuse hoidva väeta poleks nad päevagi hakkama saanud!

Millise väelise palve palus Kristus meie eest: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese 17:15)
Kreeka keeles omab sõna hoidma väga tähendusrikast väärtust. Tuginedes 1 Peetruse 1:5 lõigule, tähendab see:

• Sõjaväelise valve ülesseadmine.
• Sõjaväe garnisoni valvet, kaitset ja nende poolt ümbritsetud olemist.
• Kindluse rajamist koos täiskoosseisus sõjaväe –ja sõjatehnikaga.
• Vaenlase äratundmist juba eemalt ja kaitse pakkumist ohu eest.

Issand pole ainult meie kindel mäelinnust, aga Ta on ka valmis pannud täisvarustuses sõjaväe. Sõjaväelise valve ülesseadmine ühes sõdurite, hobuste ja kaarikutega, kes kõik valmis võitluseks ja kel kõigil tugev haistmisvõime, tabamaks kaugelt ära vaenlase lähenemise.

Jeesus palus: „Hoia neid kurja eest…“. Kreekakeelne tähendus siinsele hoidmisele on:

• Pääste kõigest halvast, kurjast, rängast, haigettegevast, alatust või õelast
• Pääste Saata enda ja kõige selle käest, mis rikutud või haiglane.

Seda kõike kokku pannes tundub see liiga hea, et olla tõsi. Oleme Jumal omad, keda kaitseb täisvarustuses vaimne armee, mis koosneb lugematust arvust hobustest, vankritest ja sõjameestest, kes on täiesti teadlikud igast vaenlase plaanist ja salanõust. Oleme täielikult kaitstud kõigi Saatana ja kogu universumi kurjuse vägede rünnakute eest. Ehk selgitab see siis ka oluliselt enam salmi: „Sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas.“ (1 Johannese 4:4).

teisipäev, 10. mai 2011

HOITUD VÄGEDE ISANDA POOLT

Vana Testamendi usklikud tundsid Jumalat viisidel, millest meie, Uue Testamendi usklikud, teame väga vähe. Nad tundsid Teda kui vägede Issandat! Vanas Testamendis, alates Saamueli raamatust ja lõpetades Malakia kirjaga, on üle 200 korra viidatud Jumalale selle nimega. Võime lugeda Piiblist, kuidas Taavet sai üha tugevamaks ja tugevamaks, kuna vägede Issand oli koos temaga. See võimas termin jookseb korduvalt läbi ka Psalmidest:

• „Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks kaitseks. Sela.“ (Psalmid 46:8)
• „Issand, vägede Jumal, kes on nii võimas kui sina, Issand? Ja sinu ustavus on sinu ümber.“ (Psalmid 89:9)
• „Issand, vägede Jumal, kuule mu palvet…“ (Psalmid 84:5)

Heebrea keeles on termini „vägede Issand“ vastand tsbaah, mis viitab sõjaväele, mis on igati lahinguvalmis. Sõdurid, kaarikud ja hobused - kõik valmis sööstma lahingusse selleks ettemääratud ajal. Kokku kogutud sõjavägi, kes juhiste ootel.

Oli kord olukord, kus Assüüria sõjavägi tõusis kuningas Hesekieli ja Juuda vastu. Kuid raevuka sõjaväe rünnak ei kõigutanud kuningat karvavõrdki ja ta ütles jumalarahvale: "Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge kohkuge Assuri kuninga ees ja kogu selle jõugu ees, kes on koos temaga! Sest see, kes on meiega, on suurem kui see, kes on temaga. Temaga on lihane käsivars, aga meiega on Issand, meie Jumal, meid aitamas ja meie võitlusi võitlemas." Ja rahvas toetus Juuda kuninga Hiskija sõnadele.“ (2 Ajaraamatu 32:7-8)

Vana Testamendi usklikud hingasid nägemuses kõikväelisest Jumalast, kes on kõikvõimas ja kelle nähtamatu armee oli kogutud kokku neid kaitsma. Taavet uhkeldas: „Jumala sõjavankreid oli musttuhandeid ja tuhat korda tuhandeid, kui Issand tuli Siinailt pühamusse.“ (Psalmid 68:18). Psalmisti kohaselt on nad kogutud kokku meie pärast, sest: „Issand on su hoidja, Issand on su varjaja su paremal käel.“ (Psalmid 121:5).

Me ei suuda hoida end kurjuse eest omaenese jõust. Me ei suuda ka sõdida Saatanaga omaenese jõust. Vägede Issand on see, kes saab meid hoida. Pange tähele, mida Piibel ütleb: „Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest. Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid vägevamad minust.“ (Psalmid 18:16-17).

Juuda kirjas tõotatakse meile: „Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama.“ (Juuda kiri 24)

esmaspäev, 9. mai 2011

JUMAL ON SU HOIDJA

Vanas Testamendis, 2 Kuningate raamatu 6.peatükis on üks põnev lugu, mis väga piltlikult räägib sellest, mida tähendab olla hoitud Jumala väe poolt.

Süüria kuningas Ben-Hadad oli kuulutanud sõja iisraellaste vastu ja ründas neid suure sõjaväega. Mida kaugemale ta väed jõudsid, seda sagedamini kutsus ta oma sõjanõuniku oma salajasse kambrisse, et valmistuda järgmiseks rünnakuks. Kuid prohvet Eliisa saatis pidevalt sõnumeid Iisraeli kuningale, selgitades väga detailselt kõiki vaenlase plaane. Muide, üsna mitmelgi korral said iisraellased pakku just nimelt tänu Eliisa hoiatustele.

Ben-Hadad oli maruvihane ja kutsus kõik oma sulased kokku. „Tunnistage üles, kes teie seast reedab Iisraeli kuningale meie plaane? Kes on see reetur?“ Ja ta sulased vastasid talle: „See pole üldse see, mida sa mõtled, isand. Sinu laagris pole ühtki reeturit ja me kõik oleme sinu ustavad sulased. Jumala mees (Eliisa) on see, kes annab Iisraeli kuningale teada sinu salajastest plaanidest.“ (2 Kuningate 6:12).

Ben-Haded rakendas koheselt hobused ja kaarikud ning saatis oma sõdurid välja Eliisat kinni püüdma. „Minge Dotanisse ja tooge ta siia!“ andis ta korralduse. Nad läksid ööpimeduses ja piirasid linna ümber, plaanides tabada prohvetit ootamatult. Kuid Eliisa teener ärkas vara ja „nähes linna ümber sõjaväge, hobuseid ja vankreid“ (s.15), jooksis hirmunult Eliisa juurde ja hüüdis: "Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?"

Naeratades enesekindlalt, vastas Eliisa: "Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!" Ja Eliisa palvetas ning ütles: "Issand, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!" Ja Issand tegi poisi silmad lahti ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa.“ (2 Kuningate 6: 16-17).

Nõnda nagu psalmistki, võis ka Eliisa seista keset kõige kriitilisemat olukorda ja öelda täie kindlusega:

  • „Ei ma karda rahva musttuhandeid, kes igalt poolt on endid seadnud minu vastu.“ (Psalmid 3:7)
  • „Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale.“ (Psalmid 27:3).
  • „Ta lunastab mu hinge rahusse kallalekippujaist, sest need on hulgani mu ümber.“ (Psalmid 55:18).

Minu palve on sama, mis Eliisalgi: "Issand, ava me silmad, et me võiks näha mägesid täis tuliseid hobuseid ja vankreid.“

reede, 6. mai 2011

JÄTKE JÄRELE JA TEADKE

Peale seda, kui Piiblis on räägitud sellest, kuidas Jumal lõpetab kõik sõjad, on lisatud klausel: "Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal.“ (Psalmid 46:10)

Heebrea keeles tähendab sõna „järele jätma“ või „vaikseks jääma“ raphah, mis tähendab millegi lõpetamist, üksi jäämist, nõrgaks ja jõuetuks muutumist. See pärineb sõnajuurest rapha, mis tähendab parandamist ja täiesti terveks tegemist arsti poolt.

Jumala Sõna on ikka nii terviklik. Tema lõpetab kõik sõjad, kuid seni, kuni Ta seda teeb, peame meie loobuma oma inimlikest jõupingutustest, usaldama kõik Tema hoolde, tunnistama oma nõtrused ja jõuetuse ja usaldama oma tuleviku ja täieliku tervenemise Kristuse kätesse, kes on meie suurim arst.

Armas Jumala laps, kas seesmised konfliktid on sind lõhki rebimas? Saatan võib ju küll tümitada siit ja sealt nurgast, kuid ta ei saa iialgi sulle liiga teha või sind hävitada. Suure tõenäosusega „kooritakse sind paljaks“ vaid selleks, et valmistada sind ette suuremaks ilmutuseks ristist, et võiksid olla ka valmis teenima Jumalat suuremal moel.

Sa oled otsekui Peetrus, kellelt enne Nelipüha päeva võeti kõik. Pane tähele seda suurt jumalameest uitamas pea laiali otsas seal Juuda mägedes, käies ära kõige sügavamas põhjas. Oli aeg, kus Peetrus kõndis vee peal ja aitas imelisel viisil suuri rahvahulki. Ta koges Jumala au väga ehedal viisil ja oli õnnistatud, tunnustatud kasulik Kristust armastav sulane. Siis aga patustas ta rängalt, vedades Jeesust alt nagu mitmed teisedki. Ta nuttis ja oli suures meeleheites, arvates, et on kaotanud oma pääste ja kogu teenistuse. Eeldatavasti küsis ta endalt mitmeid ja mitmeid kordi: „Mis mul küll viga on? Miks ei jagunud mul piisavalt jõudu seista vastu kiusatustele? Ei mingeid moraali varusid; ei vähimatki tahet seista vastu vaenlasele? Miks küll pidin mina see olema, kes langes? Kuidas saba küll üks jumalamees teha midagi nii kohutavat oma Issandale? Kuidas sain ma üldse kuulutada teistele, kui mul endal pole piisavalt jõudu, et raskustest üle saada?“

Jumal küll polnud see, kes põhjustas Peetruse läbikukkumise, kuid ometigi tuli sellest lõpuks palju head esile. See oli osa jumalamehe paljaks koorimisest, mis sündis vaid selleks, et tuua esile see, mis oli juurdunud sügavale tema südamesse. Ainuüksi läbikukkumine suudab tuua esile uhkuse ja inimliku sõltumatuse. Läbikukkumine murdis ka Peetruse, ilmutades tema vajadust täieliku sõltuvuse järele Jumalast kõiges – ka puhtuses ja õigsuses.

Risti varjus on see koht, kus me kannatame oma kõige suuremate kiusatuste ja läbikukkumiste all, murdes seejärel läbi tänu ülestõusmise väele!

neljapäev, 5. mai 2011

JUMALA TAHAB ANDA MEILE RAHU JA HINGAMIST

Jumala ülim soov on kinkida oma lastele külluslik elu. See polnud iialgi Tema plaan, et me kulgeks läbi elu vaid oma pattudele ja läbikukkumistele keskendudes. On hea teada, et me teenime täieliku armastuse Jumalat – armulist Jumalat, kelle igatsuseks on tõsta oma armsad kõrgemale kõigist elutormidest. Kuid me ei saa võtta oma kohta Kristuse kõrval taevastes, kui me ei ole täielikult samastunud Kristuse surma ja ülestõusmisega.

Me ei saa kogeda ülestõusmist enne kui oleme kogenud surma ristil. Püha Vaim on pannud me sisse selle teadmise, et tegelikult ei saa me iialgi elada täisväärtuslikku elu enne kui pole tõeliselt surnud seda takistavatele teguritele.

Me ühest küljest nagu teaks, et meid ootab ees kohtumine surmaga; üks saatus, mis seotud Kristuse ristiga. Kuid teisalt vaadake hoolega, kus me omadega oleme. Kõik me hirmud, tühjus, üksildus, läbikukkumised ja kompromissid patuga. Pange tähele, kui vähe seda Jumala poolt tõotatud rahu meis tegelikult on. Me oleme kaugel sellest, milline üks võidukas kristlane tegelikult olema peaks. Samas teame, et Jumala Sõna räägib väga selgelt rahust, võidust ja vabadusest patu väe üle. Me oleme näinud inimesi, kes on murdnud läbi sellesse võrratult imelisse hingamisse ja me tahaks küsida: kuidas te küll selle võidu saavutasite? Ja siis mõtleme, kuidas me ometigi ka ise võiks selle osalisteks saada?

Püha Vaim on see, kes peab viima meid risti juurde ja panema meid seisma silmitsi maailmale ja patule suremisega. Sellest samast hetkest, mil me hakkame siiralt otsima Jumalat, usaldades kõik oma lood Tema juhtimise alla, hakkab Püha Vaim meid vastupandamatult enese ligi tõmbama. Kõik see, mis on meist enesest, saab otsa, paljastatud ja nõrgestatud ja meil pole enam mingit lootust oma lihaliku loomuse peale.

Olen veendunud, et Püha Vaim on toomas oma kogudust tagasi nende auliste tõdede juurde, mis puudutavad üheks saamist Kristuse surma -ja ülestõusmisega.

Surm võib olla väga hirmuäratav. Seda eriti veel siis, kui sa ei näe tema teise poole aulist külge. Kuid Jumal on tõotanud armastada meid oma vankumatu armastusega sõltumata meie läbikukkumistest ja annab meile oma rahu, rõõmu ja lootust oma ülestõusnud elu läbi.

kolmapäev, 4. mai 2011

VISIOONI EDASI KANDES

Tumedad pilved, paduvihm ja külm tuul vuhisesid läbi telgi, mille varjus mu isa oma viimsesse puhkepaika sängitati. Kuid kõik need, kes peale aulist matusetalitust sinna hauaplatsile olid kogunenud, leidsid lohutust ja ka rõõmu teadmisest, et David Wilkerson oli lõpetanud oma võidujooksu, jättes maha miljonite hingede suuruse pärandi, kes kõik olid saanud sügavalt puudutatud ja muudetud. Nii me pere, lähedased sõbrad kui ka kaastöölised laulsid ühel meelel: „Varsti üsna pea saame näha Kuningat! Surm on võidetud, saame näha Kuningat!“ Teadmine, et surm on ära võidetud, valmistas suurt rõõmu.

Täna, mil matusetalitus on jäänud selja taha, liiguvad Kristuse teod, mis olnud osa isa poolt rajatud teenistustest, täie rauaga edasi. Isa ütles alati uhkusega: „Paremad ajad on veel ootel!“ Olen veendunud, et tal oli õigus. Päevad täis nälgivate laste toitmist, kõige vaesemate teenimist, kodutute orbude päästmist ja evangeeliumi kuulutust pimeduses olijaile, ei lõppe veel meie ajaga.

Isegi juba sel nädalal avame läbi organisatsiooni „Palun ulata leiba“ uusi toitlustuspunkte. World Challenge’i (Maailma väljakutse misjonimeeskonnad ehitatavad Haiitil ka sel nädalal uusi kodusid kodututele ja Põhja-Indiasse rajatakse uusi kogudusi, et jõuda uskmatuteni. Ja kui Jumal lubab, siis järgnevate päevade, kuude ja aastate jooksul jätkame endiselt näljaste hingede toitmist David Wilkersoni päevasõnade ja World Challenge’i jutluste kaudu.

Seetõttu tahan kinnitada teile, et minu isa ja World Challenge’i visioon ning teenistus lähevad edasi. Meie juhtkond, eesmärk ja Püha Vaim on endiselt need samad, et viia täide see töö, mille Issand on meie kätte usaldanud. Olen viimase aasta jooksul täitnud aktiivselt World Challenge’i presidendi kohuseid, võttes selle rolli nüüd ka ametlikult üle. Suuri muutusi me ei plaani, vaid jätkame kõige selle edasi kandmist, mida mu isa oma südames ja visioonis nägi.

Kuigi mu isa on nüüd läinud Issanda juurde, läheb see töö siiski edasi. Vajadused on endiselt suured, mistõttu teie jätkuv toetus on igati teretulnud, et jõuda vaeste ja hädasolijateni.

esmaspäev, 2. mai 2011

PIIRITU USUGA MEES

Armastav abikaasa ja isa; oma lapselapsi jumaldav vanaisa. Hüljatute ja vaevatute sõber. Julge tunnistaja Kristuse päästvast väest. Kirglik Jumala hääle edastaja koguduse keskel. Õrn hoolitseja leskede, orbude ja vaeste eest. Vaimulik isa põlvest põlve – nii vaestele kui rikastele, nii täiskasvanutele kui teismelistele, nii lähedastele kui võõrastele ükskõik, milliselt elualalt.

See on vaid osake sellest, mis peegeldab David Wilkersoni elu. Üle kuue aastakümne teenis ta ustavalt oma Issandat, tehes seda läbi oma teenistuse ja organisatsioonide, mille ta ise rajas ja mida juhtis ja mille mõju läbi aastakümnete on kasvanud rahvusvaheliseks. Kõige selle taga on olnud vankumatu usk Jumala armastusse kõigi inimeste suhtes ja tema piiritu igatsus jõuda nende kõigini.

„Vend David“ nagu talle meeldis, et teda kutsutaks, oli miljonitele teada kui piiritu usuga mees. Ta uskus, et Jumal suudab muuta gängsterite ja kõige paadunumate narkosõltlaste elusid ja Jumal suutis. Ta uskus, et Time Squarele New Yorgi südames on võimalik rajada üks elujõuline kogudus ja Jumal lasi sel sündida. Ta uskus, et suudab olla mees, kes armastab oma naist ja lapsi kõige täiega ja ta suutis.

David Ray Wilkerson sündis 19.mail, 1931.a. Hammondis, Indianas aastaid nelipühi liikumisse kuulunud jutlustajate suguvõsas. Olles saanud ordinatsiooni Assemblies of God poolt, abiellus ta oma eluarmastuse, Gwendolyn Carossoga, kes teenis tema kõrval 57 aastat.

Vend Davidi teenistus oli algusest peale kantud loovusest ja algatuslikust vaimust. Samas kuulutas ta ka meeleheitest ja valust, uskudes, et Jumal töötab läbi meie nõrkuste. Ta teadis, et ilmutamaks iseennast, pöörab Jumal maailma tarkuse pea peale ja see tõde tuli ikka ja jälle ilmsiks läbi erinevate teenistuste, mille vend David rajas.

1958.a. sõitis ta oma väikesest kogudusest Phillipsburgist, Pennsylvaniast New York Citysse, et kohtuda kohtu all olevate gängi liikmetega. „Ta polnud kunagi varem New Yorgis käinud ja kohe kindlasti polnud ta elu sees kohanud ühtki gängi liiget või narkosõltlast!“ räägib ta vend Don Wilkerson. „Aga ta lihtsalt läks, oma lihtsuses ja naiivsuses, kui nii võib öelda ja muutis inimeste elusid.“

Vend Davidi sõber McCandlish Phillips, New York Timesi reporter, kirjutab: „Ta meetod oli täielik eeskuju lihtsusest, otsekohesusest ja ei mingist peenutsemisest. Ta lihtsalt läks välja tänavatele, sõbrunes lastega ja arutles nendega silmast silma, tsiteerides sageli ka Piiblit ning see toimis!“

Tookordsest julgest sammust sündis teenistus Teen Challenge (tõlge: Teismeliste väljakutse), mis oli Kristuse keskne alkoholi ja uimastite sõltuvusest vabanemise programm. See teenistus sai eriti tuntuks raamatu „Risti ja pussi kangelased“ kaudu, mida on müüdud üle 50 milj. koopia ja tõlgitud 30 keelde. Kogu see teenistus hõlmab üle 1000 keskuse Ameerikas ja 80 keskuse mujal maailmas.

Seejärel õhutas Issand vend Davidit rajama organisatsiooni Youth Crusades (tõlge: Noorte krussaadid), mis oli noortele suunatud evangeelne teenistus. Terve põlvkond noori sai inspireeritud teadmisest, et nende elud lähevad Jumalale korda.

Vend David oli ka võrratu kirjamees, kelle raamatud inspireerisid erinevaid lugejaid läbi põlvkondade pühendama oma elud Kristusele. See tosina jagu raamatuid, mille ta kirjutas, olid täis mõjusaid tähelepanekuid, selgust ja veendumust. Samas elas ta ise välja seda Kristuse sarnasust, millest kirjutas, rääkides pidevalt omaenda nõrkustest ja Kristuse ustavusest iseenda suhtes.

Nii nagu ta nimekaimgi, kuningas Taavet (ing.k. David) Vanast Testamendist, teenis ka vend David Jumala eesmärke oma põlvkonna keskel. Ta kuulutas kompromissitu kire –ja järeleandmatu armuga. Samas ei arvanud ta suurt palju midagi fanfaarihelidest, austusavaldustest või tseremooniatest. Ta keeldus sageli maailma juhtide kutsetest kokkusaamisteks, andes samas endast kõik, et toetada vaeseid orbe või hädas olevaid lesknaisi.

Tema viimane ülesanne siin maa peal oli olla vahemeheks kõige vaesemate eest, pakkudes abi ja tuge näljastele lastele, leskedele ja orbudele nii Ameerikas kui vaesunud maades. Teenistus, mille ta selleks puhuks rajas, on Please Pass the Bread (tõlge: Palun ulata leiba), mis teenindab igapäevaselt tuhandeid lapsi läbi 56 teenistusharu 8 maal.

Ta jooksis oma võidujooksu hästi ja kui ta aeg läbi sai, kutsus Issand ta koju. David Wilkerson puudutas miljonite elusid ja tema Jumalast inspireeritud teod elavad endiselt edasi. Mõju, mida ta oma eluga edasi andis, on mõõtmatu. Ja seda mitte ainult tema jutluste, kirjutiste ja maailma muutvate teenistuste kaudu, aga ka läbi oma armastuse, pühendumise, kaastunde ja võime õhutada üles inimeste usku, tegemaks suuri tegusid. Davidi poeg Gary ütleb kõigile, kes tema isa tundsid ja armastasid: „Kui mu isa saaks veel täna teid kuidagigi moodi julgustada, siis ta kutsuks teid üles andma kõik, mis teil on, üle Jeesusele, armastama Jumalat kogu oma südamest ja ohverdama iseendid teiste vajaduste nimel.“

Vend Davidi viimane ilmunud päevasõna kandis pealkirja „Kui inimlikult näib kõik võimatu“, mis on igati kohane lahkumissõnum kõigile, kelle elusid ta puudutas. „Mu armsad, Jumal on alati tegutsenud headusest ja armastusest lähtuvalt. Ja kui inimlikult pole mingit lootust, on Tema armastus siiski see, mis püsib. Seetõttu hoia kinni oma usust ja seisa kindlana Tema Sõnal, sest maailmas ei leidu ühtki teist lootust ega lahendust kui ainul Jumal.“

David Wilkerson lahkumine on suur isiklik kaotus paljude jaoks. Samas tunneme siirast rõõmu teadmisest, et ta elas oma elu kõige täiega, kuuletudes täielikus pühendumises Jumalale ja armastades Jeesust tingimusteta.

David Wilkersoni jäävad leinama abikaasa Gwen Wilkerson. Tütar Debi Jonker koos abikaasa Rogeri ja poegade Brenti ning Matthewga ja Matthew abikaasa Christinaga ning nende laste Eva ja Grantiga. Tütar Bonnie Hayslip koos abikaasa Rogeri ja poegade Davidi ja Brandoniga ning Brandoni abikaasa Christinaga. Poeg Gary Wilkerson koos abikaasa Kelly ja nende laste Ashley, Ellioti, Evani ja Anniega. Poeg Greg Wilkerson koos abikaasa Teresa ja nende laste Alyssa ja Ryaniga. Vennad Don Wilkerson ja Jerry Wilkerson ning õde Ruth Harris. Tema lapselapsed teenisid kui vanaisa kirstukandjatena.