reede, 29. juuli 2011

NÄLG PÜHADUSE JÄRELE by Gary Wilkerson

Šotimaal elas üks noor pastor, Robert Murray McCheyne, kes suri 29-aastaselt.Enne oma lahkumist tõi ta aga oma kogudusse kaasa suure ärkamise. Lugesin just hiljuti üht tsitaati selle jumalamehe suust, kes ütles: „Minu rahva suurim vajadus seisneb vajaduses pühadus järele.“

Meil on suur hulk kõneosavaid jutlustajaid; rohkem kui küllaga karismaatilisi isiksusi ja kõrge profiiliga juhte. Kuid mida meil pole, on pühad jumalamehed. Inimesed vajavad oma juhtides näha enamat kui vaid juhioskusi – nad vajavad näha jumalakartlikku südant. Ükski pastor ei saa juhtida oma kogudust sügavamale Kristuses kui ta ise on läinud.

Milline on küll ühe koguduse saatus, kellel on küll jalustrabavad programmid, briljantne juhtimine, vapustaval tasemel esitlused ja eksklusiivne hoone, kuid puudub tuumiknägemus sellest, kuidas elada pühana? Mis kasu on innukatest kõnelejatest, kes viivad läbi meelelahutuslikke üritusi, kui see juht pole valmis alanduma oma murtuses ning tunnistama, kui kaugel nii ta ise kui ta kogudus on pühast ja kõikvõimsast Jumalast?

Meie kogudused võtavad seda kõike liiga kergekäeliselt ja me teame seda, kuid samas püsib olukord muutumatuna, kuna selle asemel, et selle üle kurvastada, juhid lihtsalt lepivad sellega. Koguduse olukord on tegelikult peegeldus reaalsusest, mis valitseb pastori südames. Valguse kiirgamine ühest ainsast murtud astjast ületab tuhandete religioossete meelelahutajate töövilja. Paulus ütles, et teil on palju ülevaatajaid, kuid vähe isasid. Tänapäeval ütleks ta ehk, et: teil on palju eksperte kiriku alal, kuid vähe pühasid inimesi.

R.M. McCheyne’i sõnad omavad tänapäeval palju suuremat tähtsust kui tookord, kui ta neid esimest korda Šotimaa vabameelsele ja kompromisside aldile kogudusele kõneles. Kuid küsimus polnud ainuüksi tema sõnades, aga ka tema eeskujus, kantslist lähtuvas väes ja efektiivses teenistuses, mis andsid kaalu tema sõnadele. Tema sõnades peitus vägi, mis omakorda lähtus pühast ja puhtast elust.

Kas sina igatsed olla Jumala püha mees või naine? Sel juhul on vaid üks viis, kuidas see saab sündida. Sa pead panema maha kõik oma inimlikud pingutused saamaks hakkama omaenese õiglusest ja olema täielikult kaetud Kristuse rüüga, võttes lihtsalt vastu Tema poolt ristil kordasaadetu.

Taoline pühadus on nii palju enamat kui vaid oma tahtejõust patule vastu seismine. See tähendab täielikku alistumist Kristusele, kes vabastab meis võrratu ja aulise igatsuse pühaduse järele. Ma ei taha raisata oma ülejäänud elu oma vana loomusega maadlemisele. Tahan näha Kristust loomas minus täielikult uut loodut, kelle Tema on loonud.

neljapäev, 28. juuli 2011

USKUDA VÕI MITTE

“Aga kõik, mis ei tule usust, on patt.” (Roomlastele 14:23).

Uskuda või mitte -
see on küsimus.
Kas Jeesus tõesti kõndis vee peal?
Parandas pidalitõbiseid?
Äratas üles surnuist?
Muutis pimedad nägijaiks?
Vaigistas tuule ja tormi?
; Ajas välja kurjad vaimud?
Tervendas kuutõbised?
Muutis vee veiniks?
Selleks, et seda kõike uskuda
peab uskuma imedesse!
Ükski inimene aga ei suuda uskuda Kristusesse,
kui ta ei usu imedesse —
Tema ülestõusmisesse
ja taeva minekusse.
Ta kas elab või on surnud.
Kui aga elab,
siis on see ime!
Kõik, mida Ta eales korda saatis, oligi imeline!
Usu siis sellesse,
sest see ongi usk!

kolmapäev, 27. juuli 2011

TEIE LOHUTAJA

Olen õppimas midagi väga võrratut Püha Vaimu kohta, kellel on väga unikaalsed omadused: Talle ei meeldi rääkida iseendast ning Talle ei meeldi olla meie tähelepanu keskpunktis.

Olen püüdnud täie tõsidusega õppida tundma Püha Vaimu, tungides hulgatuisse materjalidesse, mis Tema kohta erinevate auväärsete autorite poolt kirjutatud. Mõned neist raamatutest, mis räägivad Tema loomusest ja isiksusest, on väga sügavad ja raskesti mõistetavad. Nad kõik on küll väga huvitavad, kuid sageli mitte just kõige harivamad. Ja põhjus, miks nad pole harivad, on selles, et ainuke viis, kuidas mõista Püha Vaimu, on läbi selle, mida Ta ise enda kohta ilmutab, kuid – Ta ju ei räägi iseendast!

Olen püüdnud tungida Püha Vaimu nimede tähendustesse – lohutaja, julgustaja, eestkostja, eestpalvetaja – püüdes pisutki mõista, kes Ta oma olemuselt on? Kuid lõpuks ma mõistsin, et me kristlastena ei peagi mõistma Püha Vaimu isiksust, sest Ta ei tahagi jagada meiega enda kohta käivaid salajasi asju. Kõik, mida peame teadma, on see, et Ta on osa Kolmainsusest: igavene, Kristuse enda Vaim, saadetud alla maa peale elama nende sees, kes usuvad. Ja Tema silmad on alati Kristusel!

Püha Vaim soovib, et Tema kohta teadmise asemel teaksime eelkõige Tema missiooni kohta, milleks on tuua meid Jeesuse juurde ja hoida meid pühaduses ning puhtuses. Ta on pidevalt töös, tehes Kristust teatavaks me südameis ja tundes rõõmu sellest, kui me püüame jõuda selgusele sellest, miks Ta siia maailma on tulnud.

Jeesus ütles: „Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju. Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile.“ (Johannese 16:13-14).

teisipäev, 26. juuli 2011

JÕUDU ANDEV LEIB

Veetsin kord terve nädala Jumala ees nuttes, paludes lohutuse ja lootuse sõnumit kõigile haavatud usklikele, kes meie teenistusele kirjutavad. Töötades New Yor City’s sõltlaste, alkohoolikute –ja kodututega, palusin ma sageli: „Issand, kuhu iganes ma ka ei vaata, ma näen valu, meeleheidet, kurbust ja häda. Mis sõnumit mul üldse on jagada neile, kes nii suurtes raskustes? Mis on Sinu sõnum neile? Pole ju kahtlustki, et saa hoolid neist kallitest inimestest. Olen kindel, et tahad anda neile sõna, mis teeks neid vabaks.“

Issand kinnitas mind ja ütles, et Ta annab jõudu igale oma lapsele seismaks vastu vaenlasele. Kuid see jõud lähtub vaid Leivast, mille Tema läkitab taevast. Meie vaimne tervis sõltub selle Leiva söömisest.

Pange hoolikalt tähele Jeesuse sõnu: „Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.“ (Johannese 6:57). Jeesus oli nii lähedases osaduses Isaga ja nii pühendunud Tema tahte täitmisele, et Isa sõnadest sai Tema toidus ja jook. Jeesuse alalhoid seisnes Isa tahtmise igapäevases kuulmises ja nägemises, mis oma korda lähtus rohkest ajaveetmisest koos Isaga.

Kristus ütles oma jüngritele: "Minul on süüa rooga, mida teie ei tea…Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö.“ (Johannese 4:32, 34). Samuti ütles ta neile: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud." (Johannese 6:27). Me ei tohiks mingilgi moel ignoreerida seda jõuallikat, sest nõnda nagu Kristus elas Isa läbi, nõnda peame meiegi ammutama oma elu Kristusest.

Kui Iisraeli lapsed viibisid kõrbes, varustati neid igapäevaselt uue mannaga, mis neid elus hoidis. Selle näite kaudu annab Jumal meile mõista, et see, mida me ammutasime Kristusest eile, ei hoia meid alal enam täna. Peame tunnistama, et ilma igapäevase värske taevase leivata jääme me vaimselt nälga ning muutume nõrgaks ja abituks. Seetõttu peame sageli leidma tee Issanda Laua juurde.

esmaspäev, 25. juuli 2011

KUS ON VÕIT?

Enamus meist teab, et kõigi meie probleemide kurjajuureks on patt, mis omakorda toob endaga kaasa hirmu, süütunde, viha ja masenduse. Me teame, et see röövib meie vaimse julguse ja elujõu, kuid me ei tea, kuidas seda „nii kergesti takerdavat pattu“ (Heebrealastele 12:1) ületada.

Me teame, et võit kõigi me vaenlaste üle lähtub Jeesusest Kristusest meie Issandast. Kuidas aga saada Tema viinapuus peituvat väge meie väikestesse, kiduratesse okstesse? Kuidas küll? Ma armastan Jeesust ja olen seda alati teinud ja ma ka tean, et Temas peitub kogu vägi. Ma tean ka seda, et Ta on tõotanud anda mulle võidu, kuid mida see tegelikult tähendab ja kuidas seda küll saavutada?

Hakkan alles nüüd nägema üht väikest valgusekiirt keset seda jumalikku müsteeriumit. Jumal palub mul teha järgnevat kolme asja, mis minu võimuses, et saavutada täielik võit mind takerdava patu üle.

  1. Ma pean õppima janunema pühaduse järele ning vihkama oma pattu. Patt on see, mis rüvetab mind ja Jumal ei saa sest’ üle ega ümber. Jumalakartus on aluseks me vabadusele, mistõttu ära arva, et sinu jaoks kehtivad eriprivileegid või et su patule vaadatakse läbi sõrmede. Me peame tunnistama oma pattu ja hülgama selle.
  2. Ma pean olema veendunud, et Jumal armastab mind vaatamata mu patule! Jumal vihkab küll täiega mu pattu, kuid samas armastab mind vankumatu heldusega. Tema armastus ei lepi patuga, kuid Ta hoiab kümne küünega kinni oma pattu tegevast lapsest ja seda vaid ühe eesmärgiga – saada ta tagasi.
  3. Keset patule vastuseismist ja selle ületamist pean ma võtma vastu Isa armastava abi. Patt on nagu kaheksajalgne, kes kõigi oma kombitsatega püüab hävitada mu elu. Ja harva juhtub, et kõik kombitsad minust korraga lahti lasevad. Ikka üks kombits korraga; üks väike võit korraga. Jumal saadab mulle oma Püha Vaimu, kes jagab selgeid juhiseid selle kohta, kuidas võidelda, millal põgeneda ja kus rünnata järgmisena. Lahing pimeduse jõudude ja vägede vastu on Tema, mitte minu oma. Mina olen kõigest sõdur, kes kutsutud võitlema Tema lahingus. Jumal tahab, et ma usuksin Temasse kõige täiega, mistõttu minu osa selles sõjas ongi uskuda, et Jumal toob mind sellest lahingust välja võitjana!

reede, 22. juuli 2011

KAASATES KRISTUSE OMA RASKUSTESSE

Taanieli 3-peatükis lasi kuningas Nebukadnetsar valmistada hiiglama suure kuldkuju ja kutsus kõikvõimalikud erinevad juhid oma haldusalast seda kuju pühitsema. Nende kohale jõudes andis aga kuningas käsu, et igaüks neist peab kummardama ja ülistama seda kuju ja kes julges keelduda, oli surmalaps.

Taanieli 3 sõpra - Sadrak, Meesak ja Abednego – keeldusid kummardamast. Need kolm meest ühes Taavetiga, olid vangi võetud Jeruusalemmas.

Tol ajal polnud mingi haruldus heita kuninga käsust üleastujad põlevasse ahju (vt. Jeremija 29:22). Kui valvurid need kolm heebrealast kuninga ette viisid, röögatas see neile: „Seega, te keeldute kummardumast selle kuju ees? Ma annan teile veel ühe võimaluse ja kui te ka seekord ei kummarda, visatakse teid põlevasse ahju.“ (Taanieli 3:14-15). Ja lõpuks need kolm meest sinna põlevasse ahju ka heideti. Kuid kuningas oli hämmingus. Ahjust ei paistnud ühtki sähvatust ega kostunud liha särinat; samuti polnud tunda põleva liha haisu. Ta piilus ahju ja oli hämmingus sellest, mida seal nägi.

Need kolm meest käisid sütete peal ja tuli oli põletanud ainuüksi köied, millega nad olid olnud kinniseotud. Nüüd aga olid nende käed tõstetud taeva poole ja nad kiitsid Jumalat. Nebukadnetsar pöördus ühe oma sõjamehe poole ja küsis: „Kui mitu me neid sinna ahju viskasime?“ „Kolm, mu kuningas.“ kõlas vastuseks. Aga kuningas ütles: "Vaata, ma näen nelja meest vabalt tules käivat ja neil pole midagi viga, neljas aga on välimuselt jumalate poja sarnane." (vt. Taanieli 3:24-25).

Jeesus sekkus nende meeste kriisiolukorda vaid ühel põhjusel – nende endi pärast! Ta tuli neid trööstima ja päästma, kuna Ta armastas neid. Au Issand ise sekkus isiklikult nende kriisiolukorda, kuna nemad olid täielikult pühendud Talle!

neljapäev, 21. juuli 2011

MEIE USALDUSVÄÄRNE NÕUANDJA

Ma ei anna nõu majandus –ega rahaasjades, küll aga olen ma ühenduses maailma ainsama ja kõige usaldusväärsema nõuandjaga! Ükskõik, mis vallas mul ka küsimusi ei esineks, minu usaldusväärsel nõuandjal on alati vastus varuks. Ta on meie teenistusega olnud kaasas aegade algusest peale ja kui me kolisime oma kontoriga tagasi New York Citysse, tuli Temagi meiega. Ta juhtis igat meie kinnisvaraalast otsust, mille tegime ja aitas meil osta ajaloolise Mark Hellingeri teatri Broadway’l, kus Times Square’i kogudus ka oma praeguseid teenistusi peab.

Kuid, Ta pole ainuüksi meie nõustaja kinnisvara –ja rahaasjade alal, vaid Ta on ka meie advokaat, perenõustaja ja reisijuht. On tõsi, et Ta juhib meid praktiliselt kõiges, mida teeme ja millega silmitsi seisame. Viimane kord, kui Temaga rääkisin (ehk siis täna hommikul), kinnitas Ta mulle, et jätkab meie juhatamist ka eesolevatel rasketel aegadel, mistõttu muretsemiseks pole põhjust.

Kuid mis veelgi parem – mu nõuandjal pole midagi selle vastu, kui Temaga iga päev, ükskõik, mis ajal, ühendust võtan. Ta julgustab mind, öeldes: „Sa ei pea muretsema millegi pärast. Olen ise neist asjust juba mitmeid kord läbi käinud.“ On hämmastav, kuidas Piiblis ikka ja jälle, ükskõik, millistes raskustes, on Jumal olnud lähedaselt seotud oma laste olukordadega.

Issand oli seotud Taavetiga, Psalmide loojaga, kui too rasketel aegadel langes. David naases oma sõjaväega tagasi koju, Siklagi ja leidis oma kodulinna eest mahapõletatuna (vt.1 Saamueli 30). Taaveti kodu oli hävitatud ja tema pere vangi võetud – mitte midagi polnud enam järel. Kõik, mille nimel ta oli rabanud – tema kari, tema tööriistad ja vara – see kõik oli läind’! Sel hetkel polnud tal kellegi poole pöörduda, kuna ta enda sõdurid olid valmis teda kividega surnuks loopima. Nad süüdistasid Taavetit selles, et too oli nad lahingusse kaasa viinud, jättes kõik nende kodused kaitseta.

Piiblis on öeldud, et Taavet pöördus oma (ja minu) nõuandja poole: „Ja Taavet küsis Issandalt, öeldes: "Kas pean seda röövjõuku taga ajama? Kas ma saan nad kätte?" Ja Issand vastas talle: "Aja taga, sest sa saad nad tõesti kätte ja päästad kindlasti vangid!" ( 1Saamueli 30:8). Taavet järgis oma nõuandja nõu ja sai tagasi kõik!

kolmapäev, 20. juuli 2011

ELU JÕGI

Prohvet Hesekiel sai imelise nägemuse osaliseks. Piiblis on öeldud, et Jumala käsi kandis ta kõige kõrgema mäe tippu, kus üks mees, „näolt vasesarnane“ (Hesekieli 40:3) talle ilmus.

Loomulikult polnud see mees keegi muu kui Kristus ise. Ta juhatas Hesekieli Jumala koja ukseni, kus Ta näitas prohvetile imelise nägemuse Jumala rahva tulevikust. See paljastas selle, milliseks Kristuse ihu lõpuaegade lähenedes muutub. „Siis ta viis mu tagasi templi ukse juurde. Ja vaata, vesi voolas templi läve alt välja ida poole…“ (Hesekieli 47:1).

Vee kujund tähendab Piiblis peaaegu alati Jumala Vaimu. See nägemus viitab selgelt Püha Vaimu võimsale väljavalamisele viimseil päevil. Kogu vaatepilt oli nii hingematvalt võimas, et Hesekiel ei suutnud seda kõike haaratagi. Ta ei suutnud isegi kommenteerida selle tähendust – ta vaid andis kogu nähtu edasi. Muide, enne veel, kui see nägemus läbi sai, peatus Issand ja küsis: „Kas sa pole siis seda näinud?“ Ehk teisisõnu küsis Jumal: „Kas sa mõistad üldse kogu nähtu suurust? Mõistad sa, millest need tõusuveed räägivad? Ma saan aru, et see ilmutus on sinu jaoks ülemõistuse suur, kuid ma ei taha, et sa magaksid maha selle tõelise tähenduse. Veed viitavad sellele, kuidas kõik lõppeb.“

Prohvet Jesaja sai veidike aimu sellest samast jõest, mida Hesekielile nägemuses näidati. Kuid Jesaja nägi veelgi enam. Jesaja kohaselt võib Jumala rahvas nautida viimseil päevil imelist kaitset kõigi Saatana rünnakute eest: „Sest seal on Vägev: meiega on Issand nagu laiade jõgede ja vooluste kogumik, sellel ei kulge sõudelaev ja seda ei ületa võimsaimgi alus.“ (Jesaja 33:21).

Jesaja räägib orjade poolt aetud sõjalaevadest. Ta annab siin ühe pildi vaenlasest, Saatanast, kes püüab rünnata kõiki, kes jões ujuvad. Ja see pilt on täis tohutut segadust. Kuid Jumal püüab meile nende salmidega selgeks teha, et Tema elava vee jõed on Saatana jaoks ületamatud. Või nagu psalmist tunnistab: „Häbenegu ja jäägu pilgata need, kes kipuvad mu hinge kallale; taganegu häbiga need, kes mõtlevad mulle kurja teha!...Issanda ingel paisaku nad maha…ja Issanda ingel jälitagu neid!“ (Psalmid 35:4-6).

teisipäev, 19. juuli 2011

JÄTKA ÜLISTAMIST

Moosesel olid teatud kalduvused nagu paljudel meilgi, mistõttu oli vaid üks tee, kuidas püsida võidus – Ta oli pidevas osaduses Jumalaga. „Ja Issand kõneles Moosesega palgest palgesse, nagu räägiks mees oma sõbraga.“ (2 Moosese 33:11). Mina usun, et pühaduse saladus peitub väga lihtsas asjas: püsi Jeesuse lähedal! Vaata pidevalt Tema palgesse, kuni muutud selle sarnaseks, keda pidevalt silme ees näed!

Kord ühel õhtul peatas üks hüsteeriline naine mind tänaval ja purskas välja meeleheitliku ülestunnistuse. Ta ütles nuttes: „Hr.Wilkerson, minu elus valitseb suurim pimedusetund ja ma ei tea, kuidas edasi minna. Mu abikaasa jättis mu maha ja kõik see on minu süü! Olen alt vedanud nii Jumalat kui oma peret. Mida imet ma küll oma eluga peale hakkan?“

Tundsin oma südames öelda talle: „Armas sõber, tõsta oma käed siinsamas tänavanurgal ja hakka kiitma Jumalat. Ütle talle, et oled omadega läbikukkunud, kuid armastad Teda siiski. Siis aga mine koju ja lasku põlvedele. Ära palu Temalt midagi – lihtsalt tõsta oma käed ja süda Tema poole ning ülista Teda!“

See naine jäi minust maha, käed taeva poole tõstetuna ja pisarad voolamas palgeil, kiites Jumalat ja kogedes juba võidu maitset, mis vaikselt tema ellu tagasi voolas. „Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.“ (Psalmid 22:4). Jumal rajab oma eluaseme oma laste kiituslaulude keskele ja seal, kus on Issand, sinna järgneb ka võit!

Kristus ütleb: „Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.“ (Johannese 6:37).

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Matteuse 11:28).

Ära karda läbikukkumisi ja liigu edasi neist hoolimata. Kiida Jumalat seni, kuni saabub võit! See võib ju küll tunduda liigselt lihtsana, kuid: läbikukkumisest ülesaamine on lihtne!

esmaspäev, 18. juuli 2011

TEMA ÜLESTÕUSMISE VÄGI

“Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist.” (Filiplastele 3:10-11).

See, mida ma järgmisena ütlen, võib tulla üllatusena, kuid: Jeesuse Kristuse ülestõusmise peamine iva on seotud väega. Seda öeldes ei pea ma silmas ainuüksi jumalikku väge, mis Ta surnuist üles äratas. See on muidugi absoluutne ime nagunii ja võis tulla ainuüksi Jumala käest, kuid Kristuse ülestõusmine räägib lisaks sellele üleloomulikule sündmusele veel ühest väest. Ja ka see vägi võis lähtuda ainuüksi Jumalast. Ma räägin väest, mis paneb meid elama püha elu; olema vabad patu mõjust; ületama kõikvõimalikud himud ja harjumused, mis inimkonnale omased; elama õigluses, mis lähtub ainuüksi Jumalast ja mille osaks me saame usu kaudu. Selleks, et saada osa sellest väest, peame me tundma Kristust Tema ülestõusmise väes.

Apostel Paulus räägib sellest ülestõusmise väest. Ta koges siirast igatsust tunda Kristust ja see nälg lähtus tema sügavaimast igatsusest pühaduse järele. Apostel sai Kristuse ülestõusmisest ilmutuse ja see puudutas Tema väge. Ta kirjutab: „Oma Pojast - kes liha poolest on sündinud Taaveti soost, ent pühaduse Vaimu poolest määratud oma surnuist ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes...“ (Roomlastele 1:3-4).

Paulus nägi ülestõusmises midagi imelist ja samal ajal, kui see täitis teda ülevoolava rõõmuga, vastas see ka tema eluaegsele igatsusele pühaduse järele. Ehk lühidalt öeldes: Paulus nägi, et Jeesus oli tulnud siia maa peale küll inimesena, kuid samas hingas Tema üle ka taevalik vägi. Ja Kristus ka demonstreeris seda jumalikku väge, tervendades haigeid, vabastades vange, äratades surnuid üles ja kinkides igavest elu. Jeesus ise oli surnuist ülestõusnud ja tema ülestõusmist saatis jumalik kuulutus sellest, et: „Pühaduse Vaimu poolest määratud oma surnuist ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes...“ (Roomlastele 1:4).

reede, 15. juuli 2011

SÕNA KÜLGE SEOTUD ARMASTUS

Kui meie armastus on seotud Jumala Sõna külge – kui me võtame vastu Tema armastuse iseendi suhtes ning armastame üksteist tingimusteta – võime me elada ilma hirmuta. Oleme võimelised elama „nüüd ja praegu“ nõnda nagu Kristus seda tegi ja seisma julgelt Tema kohtujärje ees, kui selleks aeg.

Kui kogu hirm on kadunud, kogeme me täiuslikku armastust. Pange tähele Taaveti laulusõnu: „Aulikkus ja auhiilgus on tema palge ees, võimsus ja rõõm on tema asupaigas.“ (1 Ajaraamatu 16:27). Vanas Testamendis viitas sõna „rõõm“ algne juur „rõõmust hüppamisele“ ja täiusliku armastuse täiuse nautimisele.

Hetkel on kogu maailm mattumas hirmu alla. Inimkond väriseb globaalse soojenemise, -terrorismi, -tuumasõdade, -kõikuva majandusolukorra, -AIDS’i, -massimõrvade ja laialt leviva alkoholi, -uimastite -ja pornosõltuvuse ees. Lubage mul küsida: „Kuidas üldse mõjutada seda maailma Kristusega, kui me ise väriseme sama hirmuvaimu all, mida maailmgi kogeb? Millist lootust on meil anda? Veelgi enam – millist evangeeliumi me kuulutame, kui see ei suuda muuta meid endid ja vabastada hirmu käest?“

Jumal tõi mängu Uue Testamendi, kinnitamaks oma kogudusele, kui väga Ta teda armastab ja kuidas Ta on andestanud kõik tema patud. Samuti, et tuua arusaamist Tema meeleheast ja armastusest meie suhtes, et me võiksime elada kõik oma elupäevad ilma hirmuta. Pange tähele: „Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10). „Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema?...Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda…“ (Psalmid 27:1, 3).

Jumala rahval oleks ammu juba aeg usaldada kõik Tema kätte. Seetõttu tahan ka julgustada sind lõpetama püüded leida ise väljapääsutee oma hädaolukorrast. Selle asemel hinga hoopis Jumala Sõna väes. Lase Jumalal täita end rõõmuga kohe nüüd ja praegu ja su rõõmus süda saab „šokeerima ja hämmastama“ kõiki hirmunuid sinu ümber. „Issand avab sulle oma rikkaliku varaaida, taeva, andes su maale vihma õigel ajal ja õnnistades kõiki su kätetöid; ja sina võid laenu anda paljudele rahvastele, aga sa ise ei tarvitse laenata.“ (5 Moosese 28:12).

neljapäev, 14. juuli 2011

SA POLE OMA LAHINGUS ÜKSI

Väga paljud kristlased, sh. ka pastorid, on kurtnud mulle, et nad võitlevad pidevalt oma endiste pattudega. „Vend David, kui sa vaid teaksid, millega ma ükskord hakkama sain ja kui palju pattu ma tegin. Siis sa alles mõistaksid, miks ma omadega nii maas olen! Mu patt ripub endiselt mu pea kohal ja ma võitlen pidevalt süütundega. Usun, et Jumal on mulle andestanud ja Tema veri on piisav, et katta mu möödalaskmised, kuid see teadmine ei anna mulle siiski rahu.“

Teised jälle ütlevad: „Ma usun, et olen andeks saanud, kuid mu mõtteid pommitatakse pidevalt põrgulike mõtetega. See võib juhtuda kus iganes, isegi kirikus ja seetõttu tunnen end nii räpasena. Mul on tõeliselt raske uskuda, et olen puhas Jumala silmis.“

Need usklikud on unustanud, et Saatan kiusas ka Jeesust kohutavate mõtetega, kui ta Teda kõrbes proovile pani. Tänapäeval saadab ta su ellu väikesi rebaseid, kes annavad sulle mõista, et sa oled täiesti lootusetu ja et Jumal on pahane su peale. Nad süstivad su meeltesse mõtteid, mis hävitavad su usu Kristuse vere väesse sinu elu üle. Kuid armas Jumala püha – sa ei peaks mitte neid mõtterünnakuid tähele panema! Peaksid need koheselt läbi lõikama, hüüdes: „Püha Vaim, ma tean, et sa oled koos minuga. Aita mind!“

Kõik, kes võtavad oma risti ja võitlevad head usuvõitlust, on pidevas lahingus. Me kõik seisame silmitsi halbade mõtetega. Mõtetega, mis tingitud me minevikust, hüljatusetundest või lihtsalt sellest, et me elamegi kurjal ja tundlikel aegadel. Samas, kui me läheneme neile kahtlusejuurtele Kristuse verega, ulatub see meie olemuse kõige sügavamate rakkudeni, kaasates ühtlasi meie meeli ja puhastades meid täielikult. See aga toob kaasa vabaduse ja täieliku rõõmu.

Sa ei ole oma võitlustes üksi. Ta on saatnud sulle Püha Vaimu, kes teab, kuidas vaenlasega toime tulla ja vabastada sind kõigist ahelaist. Ta on see väike, vaikne hääl, mis juhib sind ja annab sulle väe minna läbi kõigist oma lahinguist.

Palu koos minuga: „Püha Vaim, ma tahan kasvada vaimulikus küpsuses. Tahan olla vaba kõigest silmakirjalikkusest ja omada õrnust, kannatlikkust ja armastust. Ma tean, et sa armastad mind hoolimata sellest, et mul on neid vähe. Seetõttu seisa palun mu kõrval ja aita mind. Aamen!“

kolmapäev, 13. juuli 2011

PÜHA VAIM ON SIIN

Me laulame Times Square’i koguduses üht laulu, mis kõlab järgmiselt: „Las Ta langeda, Issand, las Ta langeda. Issand, me vajame Püha Vaimu langemist. Me vajame Teda Issand, mistõttu las Ta langeda.“

Tõde aga peitub selles, et Püha Vaim on juba siin. Ta langes juba Nelipüha päeval ja pole sest saadik kunagi lahkunud!

Jeesus ütles: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.“ (Johannese 14:16-17). Pange tähele seda fraasi, mida Jeesus siin kasutab: „Aga teie tunnete Tema ära!“ Hiljaaegu, kui neid sõnu uuesti lugesin, ei andnud need mulle enam rahu. Ja korraga ma mõistsin, et tegelikult ei tunne ma Püha Vaimu suurt palju üldse.

Kogudus räägib palju Pühast Vaimust. Me räägime Püha Vaimuga täitumisest, Temas elamisest ja käimisest, Püha Vaimu andidest ja Tema trööstist. Samas, on see võimalik teada kõiki õpetusi Tema kohta, aga mitte tunda Teda ennast? Kui ma küsiksin te käest: „Olete te võtnud vastu Püha Vaimu?“, siis mida te vastaksite?

Mõned võib-olla ütlevad, et: „Ma võtsin Püha Vaimu vastu siis, kui Jeesus mind päästis. Püha Vaim oli see, kes mind Kristuse kuningriiki tõi.“ Teised jälle vastaks, et: „Jah, ma olen võtnud Püha Vaimu vastu, kuna ma hakkasin rääkima keeltes sel hetkel, mil Ta mu ellu tuli. Ma palvetan Vaimus ja keeled on tunnistuseks sellest, et olen Ta vastu võtnud.“

Sellegipoolest on Püha Vaimu vastuvõtmine palju enamat kui vaid ühekordne kogemus. Sõna „vastu võtma“ tähendab „haarama kinni millestki, mis sulle antud“. Ehk lühidalt öeldes: vastuvõtmine tähendab suuremat igatsust enamate teadmiste järele selle kohta, kes Püha Vaim on ja milles Tema töö seisneb. Ehk siis, keegi ei saa Püha Vaimu võtta vastu enne, kuni ta pole Talle andnud täit kontrolli oma templi üle.

Paulus küsis galaatlastelt: „Kuidas te saite Püha Vaimu? Kas mitte usu kaudu?“ Ja vastab siis ise: „Te olete usu läbi kuulutanud, et kõik mida te Vaimu kohta teate, on saadud usu kaudu. Seega, on siis Püha Vaim teid jätkuvalt teeninud usu läbi? Rakendate te oma usku, et minna sügavamale Vaimus?“

teisipäev, 12. juuli 2011

ISA HEAMEEL

Enamusele meist on kadunud poja lugu tuttav, mistõttu ei hakka siinkohal selles osas detailidesse laskuma. Sellegipoolest tahaks rõhutada, et loo peamine iva ei keerle sugugi mitte kadunud poja ümber, vaid on eelkõige seotud isa rõõmuga.

Loomulikult on kadunud poja lugu seotud tagasipöördumisega (Luuka 15:11-31), kuid küsimus ei ole ainult selles, et poeg tuli lõpuks ometi tagasi koju. Küsimus on ka selles, mis hoiab poega kodus. See on seotud armu, andestuse ja taastamisega. Seda lugu uuesti lugedes sa näed, et teema ei lõppenud ainuüksi poja naasemisega ja see on väga oluline.

Mis see siis on, mis hoiab poega kodus? Teadmine, et ta isal on temast hea meel! „Sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!" Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.“ (Luuka 15: 24-25). Kadunud poja isa ei sõidelnud oma poega kunagi.

Ka ei mõistnud ta teda hukka ega maininud sõnagi tema kodunt põgenemisest. Selle asemel korraldas ta hoopis suure peo, kutsudes kokku kogu pere, sõbrad ja naabrid. Isa oli igatsenud poja kojutuleku järele ja lõpuks ometi see ka sündis. Kadunud poeg oli algul kõigele vastu, öeldes: „Ei, ei– ma pole seda väärt!“ Kuid ta isa ei teinud sellest väljagi, andes korralduse rüütada teda kuuega, panna talle sõrmuse sõrme ja kingad jalga. Kõik, mis kuulus isale, sai järjekordselt osaks ka pojale. Ja kõik olid üliväga rõõmsad, tähistades toimuvat muusika, tantsu – ja pidutsemisega.

Mina usun, et armastus oli see, mis selle noore mehe tagasi koju tõi, kuid isa heameel oli see, mis ta sinna ka jättis! Ärkas ju kadunud poeg igal hommikul tõdemusega, et isal on tema kodus olemise üle hea meel. Isal oli hea meel, et poeg oli tema juures. Kuid mis veelgi olulisem – kõik, mille röövikud olid noore mehe elus hävitanud, sai taaskord taastatud.

Olen tundnud mitmeid endisi sõltlasi, kes on kui seesama kadunud poeg. Kõik, mida nad näevad, on tänu nende sõltuvusele kaotsi läinud: abikaasa, lapsed, teenistus. Nad kogevad Jumalapoolset korrale kutsumist ja see võib olla üsna valus, kuid samas ütleb Jeesus neile läbi selle tähendamissõna: „Minu kuningriigis ei lähe miski kaduma. Te saate tugevamaks läbi selle kogemuse. Te olete nüüd kodus ja minu arm taastab teid täielikult.“

reede, 8. juuli 2011

ELADES JA ARMASTADES NAGU JEESUS

„Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi
selles maailmas.“ (1 Johannese 4:16-17).

Pange tähele selle piiblilõigu viimast osa (s.20). Johannes ütleb meile, et me elame nüüd nõnda nagu Issandki elas: andestades oma vaenlastele ja armastades neid. Meisse pole jäänud enam grammikestki kättemaksu iha, vimma või rassistlikke eelarvamusi – mitte midagi, mille põhjal võiks meid hukka mõista. Ja nüüd pole muud, kui vaid teada ja täielikult uskuda, et Jumal armastab meid.

„Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.“ (1 Johannese 4:10). Mõistate te, mida Johannes siin ütleb? Meie armastus Jumala vastu on meile antud and, kuid täiuslik armastus tähendab ka teada ja uskuda Jumala armastust meie suhtes.

Veelgi enam, Johannes ütleb, et selles armastuses pole maad ühelegi hirmule ega kahtlusele. Miks? Sest kui me kahtleme Tema armastuses meie suhtes, siis me elame kui piineldes ja karistuse all, kuid: „Armastuses ei ole kartust.“ (1 Johannese 4:18). Uskuda Jumala armastusse tähendab teada, et Ta on kannatlik meie läbikukkumiste suhtes nii ööl kui päeval. Ta kuuleb igat meie appihüüdu, kogub kokku kõik meie pisarad, tunneb meie südame piina ja on liigutatud kaastundest meie nutu tõttu.

Seda aspekti Jumala armastusest kirjeldatakse eriti ilmekalt 2 Moosese raamatus, kus Jumal igatses ilmutada oma rahvale oma armastavat loomust. Ta ütles Moosesele: „Ma päästan Iisraeli“. Piiblis on öeldud: „Ent Iisraeli lapsed ohkasid ja kaebasid orjuse pärast; ja nende hädakisa orjuse pärast tõusis Jumalani. Ja Jumal kuulis nende ägamist…“ (2 Moosese 2:23-24). „Ja Issand ütles: "Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses…seetõttu ma tean nende valu ja olen alla tulnud neid egiptlaste käest päästma…“ (2 Moosese 3:7-8)

Usud sa, et Jumal näeb sinu vajadusi ja olukorda nõnda samuti nagu Ta nägi Iisraeli oma? Me oleme sageli üsna käbedad ütlema: „Kristus on meie kõik!“, kuid niipea seisame silmitsi kriisidega – kui üks asi teise järel läheb viltu; kui meie palved tunduvad jäävat vastusteta ja lootus lootuse järel lihtsalt kustub – siis me langeme hirmu küüsi, jäädes täiega selle alla. Kuid fakt on see, et Jumal ei hülga oma lapsi iialgi ega tee seda ka keset nende ahastust ega näiliselt täiesti lootusetuid olukordi. Me võime alati loota Ta peale!

kolmapäev, 6. juuli 2011

PALVEELU

Püha Vaim on tulnud, et juhtida meid palveellu. „Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega.“ (Roomlastele 8:26).

Pane tähele, mida Paulus ütleb Püha Vaimu rolli kohta meie palveelus. Me oleme sageli suures segaduses, muutes palve teema väga keeruliseks. Mine ükskõik, millisesse kristlikku raamatupoodi ja sa leiad lugematul hulgal palveteemalisi raamatuid, mis annavad väga detailse ülevaate selle kohta, kuidas paluda. Kõik need erinevad teooriad võivad tõstatada mitmeid küsimusi palve kohta:

  • Millal palvest saab eestpalve?
  • Kas eestpalve mõõdupuuks on palve sagedus; see, kui kõva häälega ma palun või kui palju aega ma veedan põlvedel?
  • Mind on õpetatud paluma Jumala tahte kohaselt, kuid kuidas ma tean, mis on Jumala tahe?
  • Ja kuidas üldse peaks mu palve välja nägema? Kas mõtteis palutud palved lähevad ka arvesse?
  • Mille eest ma üldse palun?

Taoline segadus võib tekitada nii suuri pingeid, et paljud hakkavad üldse vältima palvetamist.

Kuid kunagi varem pole olnud aega, mil Jumala laste palveid vajatakse enam kui eales varem. Me elame maailmas, mis on omadega täitsa sassis. Mida hullemaks muutub ülemaailmne olukord, mis ähvardab röövida inimeste rahu, seda enam otsib ühiskond tröösti allikat. Kuid seda pole võimalik leida psühhoteraapiast, surnud usunditest, erinevatest üritustest või isegi mitte heategevusest.

Piibel ütleb meile: „Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära…“ (Johannese 14:17).
Üks meie suurimad tähelepanu punkte peaks peituma selles, et me hoiame alal oma palveelu. Sest kui me ei palu, kurvastame me Jumala Vaimu. Jah, see on täiesti võimalik kurvastada Püha Vaimu. Paulus kirjutas: „Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu.“ (Efeslastele 4:30).

On tõsi, et Püha Vaim jagab Jumala kurvastust oma rahva uskmatuse ja mitte palvetamise pärast. Pane tähele vaid neid üksikuid võimsaid viise, kuidas Püha Vaim mängib rolli sinu palvetes:

  • Läbi palve ilmutab Püha Vaim Kristuse kohalolekut meis.
  • Läbi palve seob Püha Vaim Jumala tõotused me südame külge.
  • Läbi palve Lohutaja trööstib meid.
  • Läbi palve vabastab Püha Vaim oma lohutuse, rahu ja hingamise veed meie hinge.

teisipäev, 5. juuli 2011

VÕIDUKAS KOGUDUS

Võidukas kogudus on tõusmas esile juba praegu, tulles läbi väga suurtest usukatsumustest. See viimse aja kogudus on toibumas pikkadest kannatuse päevadest ja kuumadest põletavatest ahjudest.

Püha Vaim teeb oma tööd, juhtides oma rahvast täielikku murtuse paika. Ta juhib neid ilmutuseni inimese lihalikust nõtrusest ja Tema tugevusest. Tema rahva „ise-olemisest“ ei jää midagi järgi ja nende jäärapäine tahe saab murtud, kuni nende ainukeseks sooviks saab „Sinu tahe sündigu!“. Läbi selle kõige muutuvad nad aga täielikult sõltuvaks oma Issandast.

Kirjeldab see ka sinu olukorda? Võib-olla oled sa elanud koos Jeesusega aastaid, kuid pole kunagi varem seisnud silmitsi sellise katsumusega nagu praegu. Asjad, mis sinu vastu tõusevad, on hingematvalt suured ja ainuüksi Jumal on see, kes suudab nende osas midagi ette võtta. Ja sa mõistad, et ainuüksi Tema on ka see, kes suudab sind sellest läbi kanda.

Islamiusulised on hetkel valmistumas viimaseks džihaadiks ehk pühaks sõjaks, „vallutamaks kogu maailma“ Allahile. Islamistlikud treeninglaagrid vohavad üle kogu maailma, kandes endas vihkamise sõnumit. Samas koolitab aga Issand oma rahvast – inimesi, kes saavad seisma vastu maailma vihkamisele. Ta koolitab ja varustab neid oma armastava hoole ja rahuga. Meie Jumal on armastuse Jumal, kes ei kasuta ei relvi, pomme ega enesetapu terroriste, vaid inimesi, kes on kartmatud oma Issanda jõus ja armulikkuses.

Jumala rahvas üle maailma on kogemas kannatusi, tagakiusu ja piina. Mina usun, et kõigi nende pingeliste vaimulike ja füüsiliste lahingute taga, mida tõeline Kristuse ihu kogeb, on üks jumalik ja igavene eesmärk. „…tema halastus on üle kõigi tema tegude.“ (Psalmid 145:9).

Meie Jumalal on algusest peale olnud oma plaan. Võttes inimese kuju, tuli Ta alla maa peale, elades keset patuseid inimesi ja kogedes nende olukorda. Ta kannatas nende vihkamise all, koges nendepoolset hülgamist, seisis silmitsi ülemõistuse suurte süüdistustega, kuid ometigi keset seda kõike, ei sõdinud kunagi vastu.

Jeesus ei loonud kunagi kättemaksuhimulisi ja vihkamist täis sõdalasi. Ta ei kasutanud maiseid relvi. Oma võimsa armastuse ja headusega kiskus Ta hoopis maha kõik rajatud kõrgistused ja tõkked. Meie Issandal oli vaid üks lahinguplaan: õrn ja armulik armastus. Pole kahtlustki, et armastus on see, millest lähtuvad kõik Tema teod siin maa peal: „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal!“ (2 Korintlastele 1:3).

esmaspäev, 4. juuli 2011

TEEKOND VÕIDUNI

„Mäetipu kogemusele“ või võidule järgnevad hingematvalt suured vaimsed tagasilöögid on tuttavad igale Jeesuse järgijale. Me nimetame taolisi kogemusi „kõrbeaegadeks“, kuid tegelikult tunduvad need pigem tohutu sööstuna pilkasesse pimedusse; suure proovilepanekuna peale Jumala erilist puudutust.

Taolised kõrbeajad pommitasid jumalakartlikke mehi ja naisi läbi kogu Piibli. Taolised vaimsed madalseisud saavad enamjaolt osaks neile, keda Jumal plaanib kasutada. Tegelikult on saavad need osaks kõigile, keda Ta treenib minemaks sügavamale Tema teedel.

Kui sa vaatad tagasi neile kõrbeaegadele omaenda elus, siis küsi iseendalt, kas need tulid peale seda, kui olid kogenud Püha Vaimu värsket puudutust oma elus? Võib-olla kogesid sa uut äratust; siirast palvet, mille käigus palusid, et: „Puuduta mind, Jeesus. Ma olen nii leigeks jäänud. Ma tean, et minu teenimine ei liigu sellises suunas nagu peaks. Ma janunen su järele rohkem kui eales varem ja ma tahan innukalt teha sinu riigi tööd – paluda haigete eest, päästa kadunuid, tuua lootust lootusetutele. Uuenda mind Issand. Ma tahan olla kasutatud sinu kuningriigi heaks suuremal määral.“

Kuna sa võtsid Jumalat tõsiselt, hakati su palvetele ka vastama ja sa hakkasid selgelt kuulma Jumala häält. Lähedane osadus Temaga oli võrratu, sinu innukus kasvas ja sa kogesid Tema liikumist oma elus nii selgelt.

Kuid siis ühel hommikul ärgates kumas taevas sulle vastu kui vask. Sa olid omadega nullis, kuid ei teadnud, miks. Palvetamine tundus tõeline piin ja sa ei kuulnud enam Jumala häält nõnda nagu varem olid seda teinud. Su tunded olid tuimad ja vaim tühi ning kuiv. Sa pidi elama ainuüksi usust.

Armsad, kui teiega on midagi sellist juhtunud, siis ärge sattuge paanikasse! Ja ärge ka nüpeldage ennast. Ma tean seda kogemust väga hästi – mäetipust sügavale orgu jõudmine võib olla vaid hetke küsimus. Peetrus räägib sellest väga konkreetselt, andes meile teada, et selles pole midagi imelikku. „Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.“ (1 Peetruse 4:12-13).

Jumal laseb meil kogeda neid kõrbeaegu, kuna Ta tahab me elus midagi korda saata. Seega rõõmustage ja kiitke Teda sõltumata sellest, et tunded räägivad midagi muud!

reede, 1. juuli 2011

OLE VALMIS

Matteuse 24-peatükis kasutab Jeesus üht tähendamissõna õpetamaks meile, kuidas olla valmis Tema tagasitulekuks.

„Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi! Kes siis on ustav ja arukas sulane, kelle ta isand on seadnud oma kodakondsete üle neile parajal ajal elatist andma? Õnnis on see sulane, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat. Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. Aga kui see sulane oleks halb ja ütleks endamisi: "Mu isand viibib," ning hakkaks peksma oma kaassulaseid, sööma ja jooma koos purjutajatega, siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama koha silmakirjatsejatega; seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.“ (Matteuse 24:44-51).

Pange tähele, et Jeesus räägib siin sulastest, kelleks tegelikult on usklikud. Ta nimetab ühte sulast ustavaks ja teist halvaks. Mida tähendab see halb Jumala silmis? Jeesuse kohaselt lähtub see millestki, mis on inimese südames. See sulane ei väljenda neid asju oma sõnades, vaid mõtetes. Ta on müünud oma südame deemonlikule valele selle kohta, otsekui Issand hilineks oma tulekuga. Pange tähele, et seal tekstis pole öeldud, et Issand ei tule tagasi, vaid seal on öeldud, et Issand viibib oma tulekuga. Ehk teisisõnu: „Jeesus ei tule ootamatult. Ta ei tule minu põlvkonna ajal.“

See „halb sulane“ viitab teatud konkreetsetele usklikele või isegi teenistustele. Talle oli antud korraldus „valvata“ ja „olla valmis“, sest „Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!“ (Matteuse 24:44), kuid võttes vastu Saatana vale, ta lihtsalt ei teadvustanud seda endale.

Jeesus näitab meile, milline on sellise mõtteviisi vili. Kui sulane on veendunud, et Issanda tulek viibib, ei näe ta ka vajadust korraliku elu järele. Ta ei tunne märguannet enda sees sõlmida rahu oma kaas-sulastega. Ta ei näe vajadust hoida üksmeelt oma kodus, tööpaigas või koguduses. Ta on võimeline nüpeldama oma kaas-sulaseid, süüdistama neid, pidama vimma ja hävitama nende maine. Peetruse sõnade kohaselt on taoline sulane juhitud omaenda himudest. Ta tahab elada kahes maailmas, nautides ühest küljest kurja ja uskudes samas, et pääseb puhta nahaga kohtujärje eest.