ÄRGE TOOGE KOORMAID SISSE VÄRAVAIST
„Aga kui te tõesti kuulate mind, ütleb Issand, ega too hingamispäeval koormat sisse selle linna väravaist, vaid pühitsete hingamispäeva ega tee ühtegi tööd, siis tulevad selle linna väravaist sisse kuningad ja vürstid, kes istuvad Taaveti aujärjele, sõites vankreis ja hobuste seljas, nemad ja nende vürstid, Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud, ja selles linnas elatakse igavesti.“ (Jeremija 17:24-25). Mina usun, et kogu see piiblilõik on prohvetlik ettekuulutus Kristusest ja Tema kogudusest!
Me teame, et Kristus lähtub Taaveti soost. Ja me teame ka seda, et Ta istub kui Kuningas Taaveti troonil. Kuid kes on siis need kuningad ja vürstid, kellest Jeremija siin räägib? Need Jeruusalemma elanikud, kes hobuste ja kaarikutega sõidavad?
Meie oleme need ja meile on antud imeline tõotus: andes kõik oma koormad üle koorma kandjale, saame me elada rahus terve igaviku, olles vabad kõigist ahelaist. Oma koormate üleandmine Jeesusele pole mingi valikuvõimalus! Me lausa peame seda tegema, näidates sellega üles oma usaldust Tema vastu. „Aga kui te ei võta mind kuulda, et te peate pühitsema hingamispäeva ja et te ei tohi kanda koormat ega tulla hingamispäeval sisse Jeruusalemma väravaist, siis ma süütan selle väravais tule, mis neelab Jeruusalemma paleed ega kustu.“ (Jeremija 17:27).
Ehk teisisõnu ütleb prohvet: „Kui te ei kuuletu Jumala korraldusele mitte kanda ise oma koormaid, neelavad need koormad teid ise.“ Ja kui kurb see ka pole – see on paljude usklike probleem täna. On neid, kes saavad öösel vaevu sõba silmale, kuna mõtlevad pidevalt oma probleemidele. Nad ketravad neid asju pidevalt oma peas, mõeldes: „Kus ma küll puusse panin? Kuidas ma küll saaks need asjad jälle korda?“ Ja niipea kui nad ärkavad, lähevad nende mõtted taas nende koormate juurde – on nad siis parasjagu dušši all, riietumas või söömas oma hommikusööki. Ajaks, mil nad uksest välja astuvad, on nad omadega juba nii läbi, et suudavad vaevu naeratadagi.
Taolistel kristlastel pole õrna aimugi, mida tähendab kasvõi tunnikenegi hingamist Jeesuses – rahu ja hingamist, mis kättesaadav tasuta!
Me teame, et Kristus lähtub Taaveti soost. Ja me teame ka seda, et Ta istub kui Kuningas Taaveti troonil. Kuid kes on siis need kuningad ja vürstid, kellest Jeremija siin räägib? Need Jeruusalemma elanikud, kes hobuste ja kaarikutega sõidavad?
Meie oleme need ja meile on antud imeline tõotus: andes kõik oma koormad üle koorma kandjale, saame me elada rahus terve igaviku, olles vabad kõigist ahelaist. Oma koormate üleandmine Jeesusele pole mingi valikuvõimalus! Me lausa peame seda tegema, näidates sellega üles oma usaldust Tema vastu. „Aga kui te ei võta mind kuulda, et te peate pühitsema hingamispäeva ja et te ei tohi kanda koormat ega tulla hingamispäeval sisse Jeruusalemma väravaist, siis ma süütan selle väravais tule, mis neelab Jeruusalemma paleed ega kustu.“ (Jeremija 17:27).
Ehk teisisõnu ütleb prohvet: „Kui te ei kuuletu Jumala korraldusele mitte kanda ise oma koormaid, neelavad need koormad teid ise.“ Ja kui kurb see ka pole – see on paljude usklike probleem täna. On neid, kes saavad öösel vaevu sõba silmale, kuna mõtlevad pidevalt oma probleemidele. Nad ketravad neid asju pidevalt oma peas, mõeldes: „Kus ma küll puusse panin? Kuidas ma küll saaks need asjad jälle korda?“ Ja niipea kui nad ärkavad, lähevad nende mõtted taas nende koormate juurde – on nad siis parasjagu dušši all, riietumas või söömas oma hommikusööki. Ajaks, mil nad uksest välja astuvad, on nad omadega juba nii läbi, et suudavad vaevu naeratadagi.
Taolistel kristlastel pole õrna aimugi, mida tähendab kasvõi tunnikenegi hingamist Jeesuses – rahu ja hingamist, mis kättesaadav tasuta!