KÕIKE MAIST RAPUTATAKSE

Nägin unes kord ühte sõjaväge, kes keeldus kõige ümbritsevaga kaasa minemast. Keset neid ümbritsevat kurjust ja julma vägivalda jäid nemad vankumatuteks. Ülistades ja kiites läksid nad hoopis elava vee jõgede äärde, tulles teiselt poolt rahus ja hingamises välja. Nad on need Issanda lunastatud, kellele on antud rahu, mis ületab kogu mõistuse. „Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust.“ (Psalmid 37:11). Joel nägi võimsate meeste armeed ja ütles: ”Igaüks käib oma teed ega muuda oma rada.“ (Joel 2:7).

Jumala rahvas ei lähe massiga kaasa ega põgene hirmust, sest nad teavad, et on turvaliselt hoitud Issanda kalli vere all. Nad teavad, et vaatamata inimeste vihkamisele ja vägivallale, on Kristuse ihu siin maa peal täie tervise juures ja muutub tugevamaks iga päevaga.

Ajal, mil kõike maist raputatakse ja maailma valitsused väljuvad kontrolli alt, on tõeline Kristuse kogudus puhas ja vankumatu. Minevikumälestused hävitavast vägivallast ja võimalikust hävingust on röövinud inimestelt nende rahu ja turvatunde. Samal ajal, kui Jumal on toomas oma rahvast ühte suuremasse hingamisse ja turvapaika. Samal ajal, kui jumalakartmatud kisendavad rahu ja turvalisuse järele, seda kunagi leidmata, kogevad Jumala valitud suurt rahu ja täiuslikku turvatunnet.

Jumala rahvas, kes hingab Temas, võib öelda ühes Taavetiga: ”Kui Issand ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale, siis nad oleksid meid elusalt neelanud, kui nende viha süttis meie vastu; siis oleksid veed meid uputanud, jõgi oleks läinud üle meie hinge; siis oleksid ülbed veedläinud üle meie hinge. Tänu olgu Issandale, kes ei andnud meid nende hammaste saagiks! Meie hing on nagu lind pääsenud linnupüüdja paelust: paelad läksid katki ja me pääsesime ära. Meie abi on Issanda nimes, kes on teinud taeva ja maa.“ (Psalmid 124:2-8).