IGATSEDES ISSANDA TULEKUT
Oled sa igatsenud ja oodanud Issanda tuleku järele? Oled sa igatsenud näha seda päeva, mil Ta ilmub? „…oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.“ (Tiituse 2:13). „Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.“ (2Timoteose 4:8).
See maailm ei ole meie kodu. Kuid luba mul küsida: oled sa pigem juurdumas siin või end lahti juurimas siit, paludes Issandal hoida oma südant ärkvel? Kas Jumala vaenlastest on saanud ka sinu vaenlased? Oled sa kaasatud lahingusse nende vastu, kes seismas Jumala vastu? Oled sa kaasatud lahingusse kõige lihaliku, kogu maailma ja Saatana vastu?
Tõsi küll – Jeesus ütles, et me peame armastama oma vaenlasi. Kuid kuidas on lood Tema vaenlastega, kes Teda vihkavad, kes Tema armust ja halastusest keelduvad ning Tema nime teotavad ja selle porri tallavad? Me ei pea vihkama inimesi, küll aga nende südameis pesitsevat pattu ja nende üle valitsevaid deemonlikke vägesid. Me peame vihkama kurjust, mis vohamas selles maailmas!
On sulle ehk saanud harjumuseks jääda kõrvale jumalakojas käimisest? „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist - ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ (Heebrea 10:25). See pole sugugi mitte juhus, et kohe järgmine salm selles peatükis viitab „tahtlikule patustamisele“ peale seda, kui tõde on saanud ilmsiks. „Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest.“ (Heebrea 10:26). On ajalooliselt teada-tuntud fakt, et inimesed muutuvad kõige enam hooletuks ja ükskõikseks just enne kohut ja häda.
Olles end läbi katsunud ja leidnud, et oled omadega puntras, palu kogu südamest järgmist: „Jeesus, ma vajan Su andestust. Ma tunnistan kõik oma patud. Ma olen ignoreerinud Sind, Issand. Sa pole olnud esikohal mu elus, kuid sellest hetkest alates ma tahan, et Sinust saaks minu kõik – et Sinust saaks kogu mu elumõte!“
See maailm ei ole meie kodu. Kuid luba mul küsida: oled sa pigem juurdumas siin või end lahti juurimas siit, paludes Issandal hoida oma südant ärkvel? Kas Jumala vaenlastest on saanud ka sinu vaenlased? Oled sa kaasatud lahingusse nende vastu, kes seismas Jumala vastu? Oled sa kaasatud lahingusse kõige lihaliku, kogu maailma ja Saatana vastu?
Tõsi küll – Jeesus ütles, et me peame armastama oma vaenlasi. Kuid kuidas on lood Tema vaenlastega, kes Teda vihkavad, kes Tema armust ja halastusest keelduvad ning Tema nime teotavad ja selle porri tallavad? Me ei pea vihkama inimesi, küll aga nende südameis pesitsevat pattu ja nende üle valitsevaid deemonlikke vägesid. Me peame vihkama kurjust, mis vohamas selles maailmas!
On sulle ehk saanud harjumuseks jääda kõrvale jumalakojas käimisest? „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist - ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ (Heebrea 10:25). See pole sugugi mitte juhus, et kohe järgmine salm selles peatükis viitab „tahtlikule patustamisele“ peale seda, kui tõde on saanud ilmsiks. „Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest.“ (Heebrea 10:26). On ajalooliselt teada-tuntud fakt, et inimesed muutuvad kõige enam hooletuks ja ükskõikseks just enne kohut ja häda.
Olles end läbi katsunud ja leidnud, et oled omadega puntras, palu kogu südamest järgmist: „Jeesus, ma vajan Su andestust. Ma tunnistan kõik oma patud. Ma olen ignoreerinud Sind, Issand. Sa pole olnud esikohal mu elus, kuid sellest hetkest alates ma tahan, et Sinust saaks minu kõik – et Sinust saaks kogu mu elumõte!“