KAKS MUUTUMATUT TÕDE
Mida kauem ma Kristusele elan, seda raskem on mul uskuda kergesti ja kiiresti toimivatesse lahendustesse. Küll aga olen keset oma elu võitlusi leidnud suurt abi ja kinnitust kahest imelisest muutumatust tõest.
Esimene tõde on see, et JUMAL TÕESTI ARMASTAB MIND. Jumal ei taha ühtki oma last ega selle läbikukkumisi hukka mõista. Ta on armastav Isa, kes tahab tuua meid välja meie nõtrustest.
Sain just hiljaaegu kogeda osakest sellest armastusest, kui kõndisin me rantšo lähedal metsas. Ma polnud eales varem mõelnud sellele, kuidas linnud vabalt ja tervelt ringi lendavad. Kuid korraga keksis mu ees teerajal üks vigane linnupoeg. Ta püüdis nii meeleheitlikult lendu tõusta , kuid kukkus siis jälle külili tolmu sisse. Ma peatusin, et ta sealt üles korjata ja korraga sähvatas mulle pähe vana hea piiblisalm, mille kohaselt „mitte ükski varblane ei lange maha ilma Isa teadmata.“ (Matteuse 10:29). Olin alati arvanud, et selle salmi mõte oligi selles, et „mitte ükski varblane ei lange maha ilma Isa teadmata“, kuid tegelikult tähendab see seda, et „mitte ükski neist ei lange ilma Isata“. Jumal on koos meiega isegi siis, kui langeme. Jumal küll ei lange meiega koos pattu, kuid Ta tuleb ja laskub meie langenud olukorra tasandile. Ta ei hülga meid, kui oleme teel põhja. Sest me oleme ju need varblased.
Vahel me mõistame Tema suurt armastust alles siis, kui olemegi põhja välja jõudnud. Kuid sa saavutad seal suure võidu, kui oled veendunud, et Jumal armastab sind isegi su vigases, haavatud olukorras. Tema igavene armastus on see, mis uuendab me jõu, mistõttu vaid hinga selles imelises armastuses. Ära paanitse, sest pääste on teel.
Teine tõde on aga see, et MINU USK ON SEE, MIS TALLE KÕIGE ENAM MEELEHEAD VALMISTAB! „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane.“ (Heebrea 11:6). Jumal arvab meie usalduse Tema vastu meie õiguseks. „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.” (Roomlastele 4:3).
Mul pole aimugi, miks Tal vahel nii ütlemata kaua aega kulub, et sekkuda, kuid ma tean, et Ta peab oma sõna mu suhtes.
Esimene tõde on see, et JUMAL TÕESTI ARMASTAB MIND. Jumal ei taha ühtki oma last ega selle läbikukkumisi hukka mõista. Ta on armastav Isa, kes tahab tuua meid välja meie nõtrustest.
Sain just hiljaaegu kogeda osakest sellest armastusest, kui kõndisin me rantšo lähedal metsas. Ma polnud eales varem mõelnud sellele, kuidas linnud vabalt ja tervelt ringi lendavad. Kuid korraga keksis mu ees teerajal üks vigane linnupoeg. Ta püüdis nii meeleheitlikult lendu tõusta , kuid kukkus siis jälle külili tolmu sisse. Ma peatusin, et ta sealt üles korjata ja korraga sähvatas mulle pähe vana hea piiblisalm, mille kohaselt „mitte ükski varblane ei lange maha ilma Isa teadmata.“ (Matteuse 10:29). Olin alati arvanud, et selle salmi mõte oligi selles, et „mitte ükski varblane ei lange maha ilma Isa teadmata“, kuid tegelikult tähendab see seda, et „mitte ükski neist ei lange ilma Isata“. Jumal on koos meiega isegi siis, kui langeme. Jumal küll ei lange meiega koos pattu, kuid Ta tuleb ja laskub meie langenud olukorra tasandile. Ta ei hülga meid, kui oleme teel põhja. Sest me oleme ju need varblased.
Vahel me mõistame Tema suurt armastust alles siis, kui olemegi põhja välja jõudnud. Kuid sa saavutad seal suure võidu, kui oled veendunud, et Jumal armastab sind isegi su vigases, haavatud olukorras. Tema igavene armastus on see, mis uuendab me jõu, mistõttu vaid hinga selles imelises armastuses. Ära paanitse, sest pääste on teel.
Teine tõde on aga see, et MINU USK ON SEE, MIS TALLE KÕIGE ENAM MEELEHEAD VALMISTAB! „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane.“ (Heebrea 11:6). Jumal arvab meie usalduse Tema vastu meie õiguseks. „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.” (Roomlastele 4:3).
Mul pole aimugi, miks Tal vahel nii ütlemata kaua aega kulub, et sekkuda, kuid ma tean, et Ta peab oma sõna mu suhtes.