VÄÄRASTUNUD PRIORITEEDID

Kristlased, kes hülgavad palvetamise, omavad väärastunud prioriteete. Paljud usklikud tõotavad paluda siis, kui ja millal neil selleks aega on. Ometigi muutub Kristuse otsimine nende jaoks iga nädalaga vähem tähtsamaks kui autopesu, kodu koristamine, sõprade külastamine, väljas söömas käimine, šoppamine või telekast spordiürituste vaatamine. Nad lihtsalt ei võta seda aega, et paluda.

Noa ja Loti ajal polnud rahvas sugugi teistsugune. Nende peamisteks prioriteetideks olid söömine ja joomine; ostmine ja müümine; abiellumine ja perede eest hoolitsemine. Neil polnud aega panna tähele sõnumeid Jumala saabuva kohtumõistmise kohta, mistõttu keegi polnud ka valmis, kui see lõpuks saabus! Sajandite jooksul pole midagi muutunud! Paljude tänapäeva kristlaste jaoks asub Jumal samuti prioriteetide nimistu lõpus, kuna esikohad on vallutanud sissetulek, turvatunne, naudingud ja pere.

Kuid mu armsad – Jumal ei taha teie jääke. Neid ajakilde siin-seal, mis te korraks leiate, et kiiruga mõni palve jälle taeva poole teele saata. Sel pole midagi pistmist ohvrimeelse palvega. Prohvet Malaki kirjutab: „Jah, kui te toote ohvriks pimeda, siis ei olevat see paha; või kui te toote lonkaja või tõbise, siis ei olevat see paha. Vii see ometi oma maavalitsejale! Kas temal on sinust hea meel või kas ta peab sinust lugu? ütleb vägede Issand.“ (Malaki 1:8). Malaki ütleb: „Te toote mingeid vanu kariloomi, et ohverdada neid Issanda ligiolus. Läbimõtlematud, kasutud, teisejärgulised annid. Püüdke viia neid samu ande oma valitsejale ja vaadake, mis juhtub!“

Jumal ootas, et Ta rahvas vaataks oma karja väga hoolikalt üle, valides välja kõige täiuslikuma variandi, mida Talle ohverdada. Nõnda samuti ootab Jumal seda ka meie käest täna. Ta tahab meie kvaliteetaega, kus me ei kiirusta ega torma. Ja see aeg peab saama meie jaoks prioriteediks!

Kohtusin kord ühe Ameerika suurkoguduse pastoriga. See mees oli üks hõivatumaid jumalasulaseid, keda eales olin näinud ja ta teatas mulle ilma vabandamata: „Mul pole aega paluda.“ Mida ta aga sellega tegelikult mõtles, oli see, et: „Ma ei pea seda tähtsaks.“ Tema kogudust külastades ei kogenud ma seal mingit Jumala liikumist. Kui aus olla, siis see oli üks kõige enam surnud kogudusi, kus ma eales kuulutanud olen. Kuid kuidas seal olekski saanud olla elu, kui pastor ei palvetanud?

Ükski kristlane ei võta aega palveks enne, kui ta ei sea seda oma elu prioriteediks üle oma pere, karjääri, puhkuse ja kõige. Kui aga mitte, on tema ohver väärastunud!