PEATU JA KUULA
Mõtlen vahel, kas Jumal tõesti mitte kunagi ei väsi sellest, et Ta lapsed tulevad küll Ta ligiollu, kuid ei peatu mitte kunagi selleks, et kuulata. Miski ei saa olla nii tühi ja rahutuks tegev kui ühepoolne suhtlus. Püüa kuulata kedagi paar tundi järjest ilma, et sa ise saaks sõna sekka öelda. See loob üsna üksildase tunde. Inimene, kes saab „oma koorma maha laaditud“, lahkub rahulolevana, kuid vaene kuulaja jääb temast tühjana maha.
Kui sageli oleme me jätnud Issanda üksi oma salajasse palvekambrisse – üksildasena ja rahulolu tundmata? Me tormame Ta ligiollu sõnadega: „Tänu Sulle, Jeesus! Ma armastan Sind, Issand! Siin on mu soovid ja palved tervise eest. Aamen!“ Kui palju kordi on Ta olnud avatud ja valmis avama oma südant, et rääkida meiega, aga…meid pole enam sealgi!
Kui me palume tunni, siis me räägime tunni. Kui me palume tunde, siis me räägime tunde. Kui me palume terve õhtu, siis me räägime terve õhtu. Miljonid hääled kiitmas ja rääkimas. Olen terve oma jutlustaja elu jooksul püüdnud inimesi saada palvetama. Nüüd näen, et see polegi probleem. Tegelik probleem seisneb selles, et me jätame oma Päästja üksinda oma salajasse palvekambrisse – üksi, rahulolu tundmata ja võimaluseta öelda meile sõnagi.
Me lahkume oma palvekambrist kergemate südametega. Oleme rääkinud Talle kõigist oma lootustest, unistustest ja igatsustest. Oleme lahkunud sellest pühast paigast rahuloleva meelega. Ometigi ootab Issand veel ikka igatseva pilguga, et jagada meiega seda ühist aega. Usun, et me Issand ütleb: „Tänud, tänud selle kiituse ja ülistuse eest. Võtan selle kõik vastu. Mul on nii hea meel, et võtsid aega vaid me kahe jaoks. Ma olen kuulnud su palveid ja Isa kannab hoolt su südamesoovide eest. Kuid ma igatseks väga jagada ka oma südant sinuga. Ma olen kogunud kokku kõik su pisarad ja leevendanud su murelikku meelt. Kuid palun luba nüüd mul ka rääkida. Luba mul jagada seda, mis minu südamel.“
Meie Issand Jeesus tahab rääkida. Ta tahab jagada meiega, mis murrab Tema südame selle põlvkonna suhtes. Ta tahab kõnelda iga oma lapsega, andes teada sellest kaunist plaanist, mis Tal on varuks igaühe jaoks, kes Temasse usub. Ta tahab ilmutada oma aulisi tõdesid. Ta tahab anda juhtnööre meile ja aidata meil kasvatada me lapsi; anda lahendusi me probleemidele; kinkida ande ja teenistusi, mis aitavad päästa kadunuid; erilist infot selle kohta, mis puudutab me töökohti, karjääri, kodusid, kaaslasi elus; tõdesid taeva, põrgu ja rahutuste kohta. Kuid enam kui midagi muud, tahab Ta rääkida meile sellest, kui väga Ta meid armastab ja meist hoolib.
„Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilmutuse 3:20).
Kui sageli oleme me jätnud Issanda üksi oma salajasse palvekambrisse – üksildasena ja rahulolu tundmata? Me tormame Ta ligiollu sõnadega: „Tänu Sulle, Jeesus! Ma armastan Sind, Issand! Siin on mu soovid ja palved tervise eest. Aamen!“ Kui palju kordi on Ta olnud avatud ja valmis avama oma südant, et rääkida meiega, aga…meid pole enam sealgi!
Kui me palume tunni, siis me räägime tunni. Kui me palume tunde, siis me räägime tunde. Kui me palume terve õhtu, siis me räägime terve õhtu. Miljonid hääled kiitmas ja rääkimas. Olen terve oma jutlustaja elu jooksul püüdnud inimesi saada palvetama. Nüüd näen, et see polegi probleem. Tegelik probleem seisneb selles, et me jätame oma Päästja üksinda oma salajasse palvekambrisse – üksi, rahulolu tundmata ja võimaluseta öelda meile sõnagi.
Me lahkume oma palvekambrist kergemate südametega. Oleme rääkinud Talle kõigist oma lootustest, unistustest ja igatsustest. Oleme lahkunud sellest pühast paigast rahuloleva meelega. Ometigi ootab Issand veel ikka igatseva pilguga, et jagada meiega seda ühist aega. Usun, et me Issand ütleb: „Tänud, tänud selle kiituse ja ülistuse eest. Võtan selle kõik vastu. Mul on nii hea meel, et võtsid aega vaid me kahe jaoks. Ma olen kuulnud su palveid ja Isa kannab hoolt su südamesoovide eest. Kuid ma igatseks väga jagada ka oma südant sinuga. Ma olen kogunud kokku kõik su pisarad ja leevendanud su murelikku meelt. Kuid palun luba nüüd mul ka rääkida. Luba mul jagada seda, mis minu südamel.“
Meie Issand Jeesus tahab rääkida. Ta tahab jagada meiega, mis murrab Tema südame selle põlvkonna suhtes. Ta tahab kõnelda iga oma lapsega, andes teada sellest kaunist plaanist, mis Tal on varuks igaühe jaoks, kes Temasse usub. Ta tahab ilmutada oma aulisi tõdesid. Ta tahab anda juhtnööre meile ja aidata meil kasvatada me lapsi; anda lahendusi me probleemidele; kinkida ande ja teenistusi, mis aitavad päästa kadunuid; erilist infot selle kohta, mis puudutab me töökohti, karjääri, kodusid, kaaslasi elus; tõdesid taeva, põrgu ja rahutuste kohta. Kuid enam kui midagi muud, tahab Ta rääkida meile sellest, kui väga Ta meid armastab ja meist hoolib.
„Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilmutuse 3:20).