MIKS ON KRISTLASTEL NII RASKE PALUDA?
Piibel teeb meile väga selgeks, et vastus igale elu küsimusele peitub palves, mis segatud usuga. Apostel Paulus kirjutab: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ (Fil.4:6). Ehk Paulus ütleb meile: „Otsige Issandat igas oma eluvaldkonnas ja tänage Teda juba ette teie kuulmise eest!“ Paulus rõhutab, et palve peaks alati tulema esimese ja mitte viimase asjana. Ehk siis mitte nii, et pöördume esmalt sõprade poole, siis pastori poole nõu saamiseks ja lõpuks alles maandume põlvedel. Jeesus ütleb meile: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Matteuse 6:33). Me peame esmalt pöörduma Jumala poole!
Me teenistus saab hulkade viisi liigutavaid kirju murtud kristlastelt. Pered lähevad lahku; inimesed, kes on aastaid ustavalt elanud koos Kristusega, kogevad hirmu ja lüüa saamist. Iga üks neist on jäänud millegi sisse lõksu – olgu selleks siis patt, depressioon, ilmalikkus või kadedus. Ja mida aeg edasi, seda hullemaks nende probleemid lähevad. Mis mind nende kirjade juures aga kõige enam šokeerib, on see, et vaid üksikud neist kristlastest mainivad palvet. Nad otsivad abi raamatutest ja kassettidest, nõustajatelt, raadiosaadetest ja igasugu teraapiatest, kuid harva palvest.
Miks siis on kristlastel nii raske otsida esmalt Jumalat keset oma suuri vajadusi ja raskeid olukordi? Sest lõppeks on ju Piibel kui üks lõputu tunnistus sellest, kuidas Jumal kuuleb oma laste appihüüdu ja vastab neile oma armastuses.
• „Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole.“ (Ps. 34:16).
• „Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest.“ (Ps.34: 18).
• „Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid. Kuna me teame, et ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme temalt palunud.“ (1 Joh.5:14-15).
• „Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.” (Matteuse 21:22).
Kõik need tõotused on kaalukad tõendid Jumala armu kohta.
Me teenistus saab hulkade viisi liigutavaid kirju murtud kristlastelt. Pered lähevad lahku; inimesed, kes on aastaid ustavalt elanud koos Kristusega, kogevad hirmu ja lüüa saamist. Iga üks neist on jäänud millegi sisse lõksu – olgu selleks siis patt, depressioon, ilmalikkus või kadedus. Ja mida aeg edasi, seda hullemaks nende probleemid lähevad. Mis mind nende kirjade juures aga kõige enam šokeerib, on see, et vaid üksikud neist kristlastest mainivad palvet. Nad otsivad abi raamatutest ja kassettidest, nõustajatelt, raadiosaadetest ja igasugu teraapiatest, kuid harva palvest.
Miks siis on kristlastel nii raske otsida esmalt Jumalat keset oma suuri vajadusi ja raskeid olukordi? Sest lõppeks on ju Piibel kui üks lõputu tunnistus sellest, kuidas Jumal kuuleb oma laste appihüüdu ja vastab neile oma armastuses.
• „Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole.“ (Ps. 34:16).
• „Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest.“ (Ps.34: 18).
• „Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid. Kuna me teame, et ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme temalt palunud.“ (1 Joh.5:14-15).
• „Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.” (Matteuse 21:22).
Kõik need tõotused on kaalukad tõendid Jumala armu kohta.