KESET TORMI
„Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!” ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” (Matteuse 14:24-27).
Jüngrid olid omadega nii metsas ja nii olukorra alla mattumas, et ainuüksi mõte Jeesusest nende üle valvamas, tundus absurdina. Keegi neist võis eeldavasti öelda: „See on Saatana töö. Ta on nüüd meil kannul, et meid tappa, tänu kõigile neile imedele, millega oleme kaasas olnud.“ Keegi teine võis öelda: „Kus me küll puusse panime? Kes meist on salaja pattu teinud? Jumal on nüüd kellegi meie peale pahane!“ Ja keegi kolmas võis küsida: „Miks meie? Oleme ju teinud kõike, mida Ta on meil käskinud. Oleme olnud sõnakuulelikud ja nüüd korraga siis selline torm. Miks küll?“
Aga keset nende kõige raskemat hetke „tuli Jeesus nende juurde“. Jeesuse jaoks võis olla väga raske oodata kuni tormi kõrghetkeni, armastades neid nii väga ja kogedes igat valu, mida nemadki kogesid. Ta oleks nii väga tahtnud hoida neid kõigi haiget saamiste eest, igatsedes nende järgi nagu Isa oma hädasolevate laste järgi. Samas Ta aga teadis, et nad ei õpi iialgi Teda täielikult tundma või usaldama, kui pole omal nahal kogenud tormi täit marusust. Ta sai end ilmutada neile alles siis, kui nad olid jõudnud oma usu viimse piirini. Sest see paat poleks uppunud. Küll aga oleks nende endi hirm uputanud neid kiiremini kui vastu paati pekslevad lained. Hirm uppumise ees lähtus meeleheitest, mitte veest!
„Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!” (Matteuse 14:26). Nad ei tundnud Jeesust keset tormi ära. Nad nägid pigem vaimu – üht kummitust. Mõte sellest, et Jeesus võiks olla nii ligi ja nii osa kõigest sellest, millest nad on läbi minemas, ei tulnud neile pähegi.
Oht, millega kõik silmitsi seisame, peitub selles, et me ei pruugi märgata Jeesust keset oma raskusi. Selle asemel näeme hoopis kummitusi. Kuid just sel samal hetkel, mil meie hirm on jõudnud haripunkti; mil öö on kõige pimedam ja torm kõige marulisem; mil tuul puhub täie vilinaga ja lootusetus on hingematvalt lämmatav, tuleb Jeesus me ligi, et ilmutada end kui üleujutuste Issand ja Päästja keset torme.
„Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti!“ (Psalmid 29:10).
Jüngrid olid omadega nii metsas ja nii olukorra alla mattumas, et ainuüksi mõte Jeesusest nende üle valvamas, tundus absurdina. Keegi neist võis eeldavasti öelda: „See on Saatana töö. Ta on nüüd meil kannul, et meid tappa, tänu kõigile neile imedele, millega oleme kaasas olnud.“ Keegi teine võis öelda: „Kus me küll puusse panime? Kes meist on salaja pattu teinud? Jumal on nüüd kellegi meie peale pahane!“ Ja keegi kolmas võis küsida: „Miks meie? Oleme ju teinud kõike, mida Ta on meil käskinud. Oleme olnud sõnakuulelikud ja nüüd korraga siis selline torm. Miks küll?“
Aga keset nende kõige raskemat hetke „tuli Jeesus nende juurde“. Jeesuse jaoks võis olla väga raske oodata kuni tormi kõrghetkeni, armastades neid nii väga ja kogedes igat valu, mida nemadki kogesid. Ta oleks nii väga tahtnud hoida neid kõigi haiget saamiste eest, igatsedes nende järgi nagu Isa oma hädasolevate laste järgi. Samas Ta aga teadis, et nad ei õpi iialgi Teda täielikult tundma või usaldama, kui pole omal nahal kogenud tormi täit marusust. Ta sai end ilmutada neile alles siis, kui nad olid jõudnud oma usu viimse piirini. Sest see paat poleks uppunud. Küll aga oleks nende endi hirm uputanud neid kiiremini kui vastu paati pekslevad lained. Hirm uppumise ees lähtus meeleheitest, mitte veest!
„Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!” (Matteuse 14:26). Nad ei tundnud Jeesust keset tormi ära. Nad nägid pigem vaimu – üht kummitust. Mõte sellest, et Jeesus võiks olla nii ligi ja nii osa kõigest sellest, millest nad on läbi minemas, ei tulnud neile pähegi.
Oht, millega kõik silmitsi seisame, peitub selles, et me ei pruugi märgata Jeesust keset oma raskusi. Selle asemel näeme hoopis kummitusi. Kuid just sel samal hetkel, mil meie hirm on jõudnud haripunkti; mil öö on kõige pimedam ja torm kõige marulisem; mil tuul puhub täie vilinaga ja lootusetus on hingematvalt lämmatav, tuleb Jeesus me ligi, et ilmutada end kui üleujutuste Issand ja Päästja keset torme.
„Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti!“ (Psalmid 29:10).