KAHEKORDNE OSA
Me võime ehk mõelda, miks oli Eelija jaoks nii tähtis, et Eliisa temaga Peetelisse kaasa läheks (vt. 2 Kuningate 2:1-4). Kindlasti polnud Eelija jaoks tegu lihtsalt mingi sentimentaalse käiguga tagasi minevikku. Ei. See tark mees tahtis anda nii Eliisale kui ka meile õppetunni sellest, kuidas me vajame enam Jumala väge ja võidmist.
Kõndides mööda Peeteli tänavaid, märkas Eelija eeldavasti oma sulase kohkumist ja nördimust tolle täiesti tagasilangenud ühiskonna üle. Eelija ise oli omal ajal kohanud kõikvõimalikke pilkajaid ja seaduse üle irvitajaid; kasvõi ainuüksi seal Karmeli mäel. Kuid ta teadis, et see nõuab suuremat üleloomulikumat jõudu seista silmitsi selle uue põlvkonnaga. Need noored olid palju kalgima südamega ja jumalatumad kui ebajumalateenijaist preestrid, kellega tema oli kunagi rinda pistnud.
Usun, et see oli just see koht, kus Eelija otsustas oma sulase proovile panna. Võimalik, et ta ütles Eliisale: „Kuidas oleks, kui sa jääks siia pidama ja karjatseks seda rahvast? Jumala kutse on kindlalt su elu üle ja sind on ka hästi koolitatud. Saaksid aidata kaasa Peeteli suure pärandi taastamisele.“ Kuigi Eliisa elas üle Peetelis oleva olukorra, teadis ta, et ta pole valmis seisma silmitsi sealsete kurjade vaimudega. Korraga ta mõistis, mida Eelija oli teadnud kogu selle aja – ta vajas Püha Vaimu, et too teeks temas suuremat ja võimsamat tööd, enne kui ta suudaks selle linna kurjusega silmitsi seista. Nii ütleski ta oma isandale: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha.” (2 Kuningate 2:6). Seejärel aga on Piiblis öeldud: „Ja nad läksid alla Peetelisse.“
Usun, et Peetel esindab seda sama kurjust täis ühiskonda, milliseks me oma rahvas vaid ühe põlvkonna jooksul on muutunud. Meiegi elame keset pilkajaid ja seaduse üle irvitajaid – sensuaalseid inimesi, kes on andunud oma ihadele, abielurikkumistele ja homoseksuaalsusele. Ja see põlvkond on oluliselt hullem kui see, kellega Eelija või Eliisa eales kokku puutusid. Need pühad prohvetid nägid noori, kes tegelesid vaid pilkamise ja Jumala häbistamisega, kuid tänapäeva Ameerika noored lasevad juba üksteist maha. Noored tapavad üksteist ilma vähimagi süütunde või kahetsuseta, võttes rajalt maha nii oma vanemaid, klassikaaslasi kui süütuid võõraid.
Siinkohal ei tahaks kuidagimoodi mõista hukka kogu me noorust. Tean väga hästi, et me ühiskonnas leidub paljusid jumalakartlikke teismelisi, kelle süda põleb Jeesusele. Seetõttu olen tänulik iga noore inimese eest, kes on asunud Jeesuse poolele selles kurjas ühiskonnas. Samas aga nõuab tänane aeg seda, et Jumala rahvas kannaks endas kahekordset osa Tema väest ja meelevallast, et jõuda selle kadunud põlvkonnani. See nõuab sellisel tasemel võidmist, mille sarnast me pole näinud terve ajaloo vältel. See nõuab „püha jäägi“ ülesse tõusmist ja hüüdu ühes Eliisaga: „Oo Issand, me vajame enamat!“
Kõndides mööda Peeteli tänavaid, märkas Eelija eeldavasti oma sulase kohkumist ja nördimust tolle täiesti tagasilangenud ühiskonna üle. Eelija ise oli omal ajal kohanud kõikvõimalikke pilkajaid ja seaduse üle irvitajaid; kasvõi ainuüksi seal Karmeli mäel. Kuid ta teadis, et see nõuab suuremat üleloomulikumat jõudu seista silmitsi selle uue põlvkonnaga. Need noored olid palju kalgima südamega ja jumalatumad kui ebajumalateenijaist preestrid, kellega tema oli kunagi rinda pistnud.
Usun, et see oli just see koht, kus Eelija otsustas oma sulase proovile panna. Võimalik, et ta ütles Eliisale: „Kuidas oleks, kui sa jääks siia pidama ja karjatseks seda rahvast? Jumala kutse on kindlalt su elu üle ja sind on ka hästi koolitatud. Saaksid aidata kaasa Peeteli suure pärandi taastamisele.“ Kuigi Eliisa elas üle Peetelis oleva olukorra, teadis ta, et ta pole valmis seisma silmitsi sealsete kurjade vaimudega. Korraga ta mõistis, mida Eelija oli teadnud kogu selle aja – ta vajas Püha Vaimu, et too teeks temas suuremat ja võimsamat tööd, enne kui ta suudaks selle linna kurjusega silmitsi seista. Nii ütleski ta oma isandale: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha.” (2 Kuningate 2:6). Seejärel aga on Piiblis öeldud: „Ja nad läksid alla Peetelisse.“
Usun, et Peetel esindab seda sama kurjust täis ühiskonda, milliseks me oma rahvas vaid ühe põlvkonna jooksul on muutunud. Meiegi elame keset pilkajaid ja seaduse üle irvitajaid – sensuaalseid inimesi, kes on andunud oma ihadele, abielurikkumistele ja homoseksuaalsusele. Ja see põlvkond on oluliselt hullem kui see, kellega Eelija või Eliisa eales kokku puutusid. Need pühad prohvetid nägid noori, kes tegelesid vaid pilkamise ja Jumala häbistamisega, kuid tänapäeva Ameerika noored lasevad juba üksteist maha. Noored tapavad üksteist ilma vähimagi süütunde või kahetsuseta, võttes rajalt maha nii oma vanemaid, klassikaaslasi kui süütuid võõraid.
Siinkohal ei tahaks kuidagimoodi mõista hukka kogu me noorust. Tean väga hästi, et me ühiskonnas leidub paljusid jumalakartlikke teismelisi, kelle süda põleb Jeesusele. Seetõttu olen tänulik iga noore inimese eest, kes on asunud Jeesuse poolele selles kurjas ühiskonnas. Samas aga nõuab tänane aeg seda, et Jumala rahvas kannaks endas kahekordset osa Tema väest ja meelevallast, et jõuda selle kadunud põlvkonnani. See nõuab sellisel tasemel võidmist, mille sarnast me pole näinud terve ajaloo vältel. See nõuab „püha jäägi“ ülesse tõusmist ja hüüdu ühes Eliisaga: „Oo Issand, me vajame enamat!“