MITTE MEIE PÄRAST by Carter Conlon
Piibel ütleb, et keset oma kõige suuremat meeleheidet andis Hanna lõpuks oma tõotuse ja ütles: „Vägede Issand, kui sa tõesti vaatad oma teenija viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad oma teenijale meessoost järglase, siis ma annan tema Issandale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!” (1 Saamueli 1:11).
See oli just see, mida Jumal oli oodanud! Sest teate, ms? Nii sageli, kui saame liiga kiire vastuse oma palvetele, on meil kalduvus võtta see ja kasutada seda omaenda tarbeks. Jah, me võime isegi tunnistada, kui ustav Jumal on olnud ja kuidas Ta on meid õnnistanud, kuid lõppeks võtame me siiski selle õnnistuse ja kasutame seda vaid iseenda tarbeks. Seetõttu peabki Jumal sageli ootama nagu Hanna puhul, et me jõuaks oma meeleheite tipp-punkti – kohta, kus oleme oma südameis valmis võtma selle palvevastuse ja andma tagasi Jumalale Tema nime auks.
Hannal polnud tol ajal aimugi, et see sama püha meeleheide, mida ta ise koges, oli midagi, mida Jumal lasi tõusta ka oma rahva südames otsekui vastuseks kõigile neile hädaohtudele, millega nende maa silmitsi seisis. Küll aga teadis Hanna, et tema tõotusel on oma hind. Kujutage vaid ette, kui raske see võis olla, teada, et tolle aja preesterkond oli täiega tagasilangenud ja kogu rahvas oli teel allamäge ning samas pidi ta siiski tooma oma poja – oma südameigatsuse, mille pärast ta oli nii kaua aega palvetanud – ja pühendama ta templile.
Kujutan vaid ette, kuidas Hanna naabrid võisid talle öelda, kui ta oli pojaga teel templisse: „Hanna, mida sa ometigi teed? Lõpuks ometi Jumal vastas su palvele ja kinkis sulle poja!“ See on sama asi, millega nii sina kui minagi peame silmitsi seisma ja võitlema – selline võlts mõistuslik arutelu ja nõuanded nende poolt, kes iialgi ei võtaks ette teekonda, mida meie võtame.
Ometigi oli Hannal nii palju oidu teada, et elu, millega Kristus meid õnnistab, ei ole meie endi vaid pigem teiste jaoks. Ta mõistis seda juba siis, kui ta templis olles Issandale oma tõotuse andis, tuua Talle tagasi elu, mille Ta Hannale kingib. See oli muide ka hetk, kus Hanna lahkus templist, tundmata enam kurbust (1 Saamueli 1:18).
__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.
See oli just see, mida Jumal oli oodanud! Sest teate, ms? Nii sageli, kui saame liiga kiire vastuse oma palvetele, on meil kalduvus võtta see ja kasutada seda omaenda tarbeks. Jah, me võime isegi tunnistada, kui ustav Jumal on olnud ja kuidas Ta on meid õnnistanud, kuid lõppeks võtame me siiski selle õnnistuse ja kasutame seda vaid iseenda tarbeks. Seetõttu peabki Jumal sageli ootama nagu Hanna puhul, et me jõuaks oma meeleheite tipp-punkti – kohta, kus oleme oma südameis valmis võtma selle palvevastuse ja andma tagasi Jumalale Tema nime auks.
Hannal polnud tol ajal aimugi, et see sama püha meeleheide, mida ta ise koges, oli midagi, mida Jumal lasi tõusta ka oma rahva südames otsekui vastuseks kõigile neile hädaohtudele, millega nende maa silmitsi seisis. Küll aga teadis Hanna, et tema tõotusel on oma hind. Kujutage vaid ette, kui raske see võis olla, teada, et tolle aja preesterkond oli täiega tagasilangenud ja kogu rahvas oli teel allamäge ning samas pidi ta siiski tooma oma poja – oma südameigatsuse, mille pärast ta oli nii kaua aega palvetanud – ja pühendama ta templile.
Kujutan vaid ette, kuidas Hanna naabrid võisid talle öelda, kui ta oli pojaga teel templisse: „Hanna, mida sa ometigi teed? Lõpuks ometi Jumal vastas su palvele ja kinkis sulle poja!“ See on sama asi, millega nii sina kui minagi peame silmitsi seisma ja võitlema – selline võlts mõistuslik arutelu ja nõuanded nende poolt, kes iialgi ei võtaks ette teekonda, mida meie võtame.
Ometigi oli Hannal nii palju oidu teada, et elu, millega Kristus meid õnnistab, ei ole meie endi vaid pigem teiste jaoks. Ta mõistis seda juba siis, kui ta templis olles Issandale oma tõotuse andis, tuua Talle tagasi elu, mille Ta Hannale kingib. See oli muide ka hetk, kus Hanna lahkus templist, tundmata enam kurbust (1 Saamueli 1:18).
__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.