reede, 11. juuli 2014

MURDUMISE ÄÄREL

Nii mitmedki pastorid on saatnud mulle murest murtud kirju oma koguduse rahva pärast, kes annavad alla. „Head tublid kristlased on mattunud nii suure süütunde ja hukkamõistu alla, et see viib neid meeleheitele. Suutmata elada vastavalt omaenda poolt seatud ootustele või langedes tagasi pattu, annavad nad lihtsalt alla.“ Üha suurem hulk kristlasi elab murdumise äärel. Mõned heietavad isegi mõtteid loobuda usust ja armastusest Kristuse vastu, kuid suures meeleheites annavad eelkõige alla iseenda suhtes.

Osad tänapäeva jumalasulastest kuulutavad vaid positiivseid sõnumeid. Nende jutu põhjal saab iga kristlane koheseid palvevastuseid ja kogeb imesid oma elus; kõik tunnevad end imehästi, elu veereb kui hernes ja kõik on nii roosa, nii roosa. Mulle meeldib kuulda taolisi jutlusi, sest ma tõesti igatseks, et Jumala rahvas võiks kogeda häid ja terveid asju. Kuid kahjuks pole see see, kuidas asjad paljude siirate ja toredate kristlaste eludes on. Pole siis ime, et me noored vannuvad kaotustele alla. Sest nad ei suuda elada vastavalt kujutelmadele, mille religioon on loonud muretutest, rikastest, edukatest ja alati positiivselt mõtlevatest kristlastest. Nende maailm pole nii täiuslik, sest nemad kogevad ka südamevalu, kriise ja pereprobleeme. Paulus rääkis raskustest, öeldes: „Meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.“ (2 Korintlastele 1:8).

Positiivne mõtlemine ei kustuta me probleeme ja nende olematuks „kuulutamine“ ei muuda samuti midagi. Mis siis aitab? Siinkohal kaks absoluutselt toimivat fakti, mis on trööstinud mind täiega ja kandnud mind läbi kõigest:
Jumal armastab mind. Ta on armastav Isa, kes tahab päästa meid me nõtrustest
Minu usk on see, mis on Talle kõige meelepärasem ja Ta tahab, et ma usaldaks Teda
„Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi! Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik! „Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.“ (Psalmid 18:2-3).