teisipäev, 29. juuli 2014

ON’S JUMALALE MISKI VÕIMATU?

Sa kindlasti mäletad seda lugu 1 Moosese raamatust, kus Jumal ilmus Aabrahamile. See suur usuisa istus päeva kõige kuumemal hetkel oma telgisuu ees, kui korraga ilmus talle kolm meest, kes kõik seisid puu all. Aabraham läks neid tervitama, valmistas neile seejärel mõnusa söömaaja ja veetis nendega koos aega. Vestluse käigus küsis Jumal korraga Aabrahamilt, kus ta naine Saara on? Ja lisas seejärel midagi täiesti imelist: „Su naisel Saaral saab olema poeg!” (1 Moosese 18:10). 

Saara oli sel samal hetkel telgis, kuulates meeste juttu pealt. Kui ta siis korraga seda uudist kuulis, hakkas ta naerma. „See on võimatu!“ mõtles ta. Ta oli enam kui ammu kasvanud välja lapse kandmise east, nii nagu Aabrahamgi oli liiga vana lapse sigitamiseks. Kuid ometigi, kui Jumal kuulis Saara naeru, ütles Ta: „Miks Saara naerab ja ütleb: Kas ma tõesti peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana? Kas peaks Issandal midagi olema võimatu?“ (1 Moosese 18:13-14).

Ma kirjutan sellest kõigest seetõttu, et Jumal küsib ka tänapäeval oma laste käest: „Kas peaks Issandal midagi olema võimatu?“ Igaüks meist seisab silmitsi oma eluraskustega, kuid keset neid kõiki küsib Jumal: „Arvad sa tõesti, et su probleem on liiga raske lahendada mu jaoks? Või usud sa, et suudan sellega siiski toime tulla, kuigi sina pead seda võimatuks?“

Jeesus ütleb meile: „Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik.” (Luuka 18:27). Usud sa seda sõna Jumalalt? Usud sa, et Ta suudab saata korda inimlikult võimatuid asju su abielus, perekonnas, tööpaigas või tulevikus? Me oleme ütlemata kärmed kinnitama teisi Jumala võimekuses. Kui näeme mõnda armast inimest raskustes, ütleme ikka: „Pea vastu ja hoia pilk Jumalal! Ära kaota usku Temasse, sest Tema on võimatuste Jumal!“ Samas aga – kui palju me ise sellesse usume?
Saara, kes kahtles Jumalas, oleks eeldavasti kinnitanud mõnda oma sõbrannat uskuma Jumala öeldusse. Kujuta ette, et ta oleks kuulnud mõnest jumalakartlikust paarist, kes oleks olnud samas olukorras. Ustavatest usklikest, kes nii väga tahtsid last, kuid olid selleks juba liiga vanad. Paar oli alati uskunud, et Jumal kingib neile lapse, kuid nüüd olid selleks juba liiga vanaks saanud. Ja tasapisi hakkas unistus lapsest hääbuma. Kui sa oleks saanud Saaralt küsida, mida ta oleks neile öelnud, oleks vastus olnud eeldavasti midagi sarnast: „Ütle neile, et nad peaks vastu. Nad ei tohi kaotada lootust oma unistuse osas. Nad teenivad ju võimatute olukordade Jumalat, mistõttu küll Ta selle ära korraldab!“ Samas aga oli Saaral endal raskusi selle kõige uskumisega. Nii nagu paljudel tänapäeva kristlastelgi. Me kuulutame julgelt Jumala väest kõigile teistele, kuid me ise ei usu Tema Sõna omaenda elude suhtes.