neljapäev, 24. juuli 2014

SUUREM PUUDUTUS

Eelija ja Eliisa jõudsid omadega Jeerikosse, mis tähendab „kohta, mida kutsutakse meeldivaks“. Samas aga oli see linn täiesti viljatu, kuiv ja üdini elutu ilma ühegi puu, karjamaa või viljata. Kogu elu oli kärbunud, kuna Jeeriko veevarud olid saanud reostatud. See linn sümboliseerib kuiva, surnud kristlust – kogudust, mida Jeesus kirjeldab Ilmutuse raamatus järgnevalt: „Sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.“ (Ilmutuse 3:1).

Eelija oli omal ajal rajanud Jeerikosse prohvetite kooli ja kui ta siis ühes Eliisaga seda külastas, lähenesid mõned noored ja eneseteadlikud prohvetid Eliisale ning küsisid: „Kas sa tead, et Issand võtab täna ära su isanda su pea kohal?” (2 Kuningate 2:5). Eliisa lõikas nad aga poole sõna pealt läbi ja vastas: „Olge vait! Loomulikult ma tean seda!“

See tolle aja jumalasulaste kogukond pidi läkitatama üle Juudamaa ja Iisraeli, teenima oma ühiskonda. Kuid ilmselgelt oli neil midagi puudu: Püha Vaimu vägi, võidmine ja meelevald. Sest juba järgmisel päeval anusid need samad jumalasulased Eliisat, et too laseks neil minna otsima Eelija ihu, juhuks kui ehk Püha Vaim oli ta kusagile mägede vahele või orgu „maha pillanud“. Nad olid täiesti teadmatud Püha Vaimu töödest ja tegemistest. Nad küll tunnistasid, kuulutasid ja rääkisid imedest, kuid nad polnud kunagi ise kogenud Jumala väge. Seepeale tunduski, et Eelija tegi Eliisale ettepaneku: „Eliisa, su ees seisab järgmise põlvkonna teenistujate kogu. Kuidas oleks, kui jääksid siia ja õpetaksid neile Püha Vaimu teedest? Oled just täpselt õige mees äratama see surnud, kuiv kogudus uuesti ellu.“

Kuid Eliisa teadis, mis juhtuks, kui ta jääks neid noori jumalasulaseid karjatsema. Nad oleks olnud jätkuvalt nii sissevõetud Eelija võimsast teenistusest ja oleks teda pidevalt pommitanud küsimustega selle kohta. „Kui mitu tundi päevas su isand palvetas? Milliseid meetodeid ta selleks kasutas? Milliseid doktriine ta õpetas?“ Kogu Eliisa aeg oleks kulunud vaid mineviku üle ketramisele. Ja need noored jumalasulased oleks kulutanud kogu oma aja püüdlustele olla nagu Eelija ja saata korda samasuguseid imesid nagu tema saatis. Seda lihtsalt ilma Püha Vaimu väe –ja meelevallata.

Tänapäeva kogudus on langenud samasse lõksu. Me uurime ja puurime minevikus toimunud liikumisi ja ärkamisi; otsime võtmeid ja meetodeid, kuidas tuua tuli alla taevast. Nii palju kui mina mäletan, on kogudus alati õhanud vana-aja Püha Vaimu ärkamise järele. Ja seda kõike vaid igatsuse tõttu taasluua midagi, mida Jumal tegi kord minevikus.

Eliisa teadis, et ta ei suudaks mõjutada kedagi selles kuivas, surnud koguduses, kuni nad pole kogenud isiklikku puudutust Jumalalt. Ta ei saanud loota Eelija võimsatele tegudele, mistõttu ta ütles talle: „Ma austan oma esiisade usku; nende, kes olid mineviku vaimuhiiglased. Kuid samas tean, et Jumal tahab teha midagi uut ja ma pean kogema suuremat puudutust Ta käest, mida eales varem nähtud.“