ILMUTUS JEESUSEST KRISTUSEST
Tänapäeval on palju hästi koolitatud jumalasulaseid – kõrgelt hinnatud ja palju õppinud mehi. Nad on veetnud aastaid kristlikes koolides, õppides teoloogiat, filosoofiat ja eetikat. Neid on õpetanud igati andekad õpetajad – taaskord kõrgelt hinnatud isikud, kes on täiega oma ala eksperdid. Kuid kui paljud neist hästi koolitatud jumalasulastest kantslisse jutlustama tõusevad, on nende sõnad vaid kui tühi õhk. Jah, nad võivad küll rääkida sulle palju huvitavaid fakte Jeesuse elust ja teenistusest, kuid kõik see, mida nad räägivad, jätab su vaimu külmaks. Miks? Sest neil pole vähimatki ilmutust Kristusest ja neil puudub isiklik kogemus Temaga. Kõik, mida nad Kristuse kohta teavad, on käinud läbi inimmõistuse filtri. Nende arusaamad on vaid laenatud õpetused.
Efeslaste 4 ptk’s ja eriti 20-salmis ütles aga Paulus: „Teie ei ole aga niimoodi Kristust tundma õppinud.“ Ehk teisisõnu – nad olid õppinud Jeesust tundma ühel teisel moel. Kuid kuidas? Kas läbi paljude pühapäevaste jutluste ja piiblitundide? Ega needki halvad ole, kuid kas see ongi piiriks kõigile te teadmistele Kristusest? Seal pole vahet, kui võimsaid jutlusi su pastor ka ei peaks või kui võitud te õpetajad ka poleks – te vajate Jeesust enamal moel kui vaid läbi mõistuse ja inimliku tarkuse.
Paljud usklikud rahulduvad vaid nö algse, ühekordse ilmutusega Kristuse päästvast väest ja armust. See on ainus ilmutus, mis neil Jeesusest eales on. Nad tunnistavad: „Jeesus on mu Messias ja Päästja. Ta on Issand ja Jumala Poeg.“ Iga tõeline usklik kogeb taolist imelist elumuutvat ilmutust. Kuid samas on see vaid alles esimene samm. See, mis ees ootab, on eluaegne sügav ja veelgi enam aulisem ilmutuste rada Kristusest. Paulus oli sellest teadlik. Ta sai Damaskuse teel imelise ilmutuse osaliseks Jeesusest. Paulus kukkus sõna otseses mõttes hobuse seljast maha, kui hääl taevast teda kõnetas. Ühelgi teisel inimesel pole eales olnud nii isiklikku kogemust Kristusega, kui Paulusel see oli. Samas aga Paulus teadis, et see on alles kõige algus, mistõttu sellest hetkest alates otsustas ta teada „ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.“ (1 Korintlastele 2:2).
Efeslaste 4 ptk’s ja eriti 20-salmis ütles aga Paulus: „Teie ei ole aga niimoodi Kristust tundma õppinud.“ Ehk teisisõnu – nad olid õppinud Jeesust tundma ühel teisel moel. Kuid kuidas? Kas läbi paljude pühapäevaste jutluste ja piiblitundide? Ega needki halvad ole, kuid kas see ongi piiriks kõigile te teadmistele Kristusest? Seal pole vahet, kui võimsaid jutlusi su pastor ka ei peaks või kui võitud te õpetajad ka poleks – te vajate Jeesust enamal moel kui vaid läbi mõistuse ja inimliku tarkuse.
Paljud usklikud rahulduvad vaid nö algse, ühekordse ilmutusega Kristuse päästvast väest ja armust. See on ainus ilmutus, mis neil Jeesusest eales on. Nad tunnistavad: „Jeesus on mu Messias ja Päästja. Ta on Issand ja Jumala Poeg.“ Iga tõeline usklik kogeb taolist imelist elumuutvat ilmutust. Kuid samas on see vaid alles esimene samm. See, mis ees ootab, on eluaegne sügav ja veelgi enam aulisem ilmutuste rada Kristusest. Paulus oli sellest teadlik. Ta sai Damaskuse teel imelise ilmutuse osaliseks Jeesusest. Paulus kukkus sõna otseses mõttes hobuse seljast maha, kui hääl taevast teda kõnetas. Ühelgi teisel inimesel pole eales olnud nii isiklikku kogemust Kristusega, kui Paulusel see oli. Samas aga Paulus teadis, et see on alles kõige algus, mistõttu sellest hetkest alates otsustas ta teada „ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.“ (1 Korintlastele 2:2).