JEESUSE TOITMISAJAD
Olen küsinud Issandalt, kas ka tänapäeval – sel armuajal, mis meile antud – on võimalik elada nii nagu Tema elas? Võime me tõesti sõltuda täielikult Isa häälest? On see võimalik kogeda Tema juhtimist igal päeval ja hetkel? On me ette tõesti sillutatud sarnane tee, mida mööda käies me võime öelda: „Ma räägin vaid seda, mida kuulen oma Issandat ütlevat ja teen vaid seda, mida näen Teda tegevat.“?
Ma tean seda rõõmu, mis lähtub ajast, mis veedetud ainuüksi Kristusega. Ajast, kus sa lihtsalt ülistad ja austad Teda ning ootad, mil Ta avab oma südame su ees. Ma nimetan seda Jeesuse toitmisaegadeks. See on aeg, kus ma viibin Tema ligiolus, pannes tähele Tema vaikset häält. Ja Ta räägib mulle, Ta õpetab mind ja kosutab mind läbi oma Püha Vaimu, näidates mulle asju, mida ma poleks eales saanud õppida ühestki õpikust ega teistelt inimestelt. Tema tõde muutub elavaks mu vaimus ja mu süda hüppab rõõmust mu sees!
Ilmselgelt pole ma selles vallas veel omadega lõplikult päral. Taolised aeg-ajalised kogemused pole saanud veel mu igapäevaseks eluviisiks, mistõttu olen küsinud Issandalt: „Kas Sinust täielikult sõltuv elu on üldse võimalik? Või on see vaid mingi soovunelm? Unistan ma millestki, mida on tegelikult võimatu täita?“ Usun, et enamus meist elab oluliselt allapool eesõiguste taset, mida Jumala lastena elada võiksime. Sest kui loeme Eelijast, siis näeme, et ta seisis Issanda ees ja kuulis Tema häält. Ka Jeremija seisis Jumala ligiolus ja võttis kuulda Tema nõu. Ta hüüdis: „Aga kes neist on olnud osaduses Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud tema sõna?“ (Jeremija 23:18). Jesaja mõte oli umbes samasugune: „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: „See on tee, käige seda!”“ (Jesaja 30:21).
Miks siis ei võiks Jumal kõnelda ka meie põlvkonnale, kelle keskel valitseb nii palju hirmu ja ebakindlust? Maailm on otsekui keset suurt keeristormi, otsides vastuseid. Miks peaks siis Issand vaikima praegu, kui vajame kuulda Tema häält enam kui eales varem?
Ma tean seda rõõmu, mis lähtub ajast, mis veedetud ainuüksi Kristusega. Ajast, kus sa lihtsalt ülistad ja austad Teda ning ootad, mil Ta avab oma südame su ees. Ma nimetan seda Jeesuse toitmisaegadeks. See on aeg, kus ma viibin Tema ligiolus, pannes tähele Tema vaikset häält. Ja Ta räägib mulle, Ta õpetab mind ja kosutab mind läbi oma Püha Vaimu, näidates mulle asju, mida ma poleks eales saanud õppida ühestki õpikust ega teistelt inimestelt. Tema tõde muutub elavaks mu vaimus ja mu süda hüppab rõõmust mu sees!
Ilmselgelt pole ma selles vallas veel omadega lõplikult päral. Taolised aeg-ajalised kogemused pole saanud veel mu igapäevaseks eluviisiks, mistõttu olen küsinud Issandalt: „Kas Sinust täielikult sõltuv elu on üldse võimalik? Või on see vaid mingi soovunelm? Unistan ma millestki, mida on tegelikult võimatu täita?“ Usun, et enamus meist elab oluliselt allapool eesõiguste taset, mida Jumala lastena elada võiksime. Sest kui loeme Eelijast, siis näeme, et ta seisis Issanda ees ja kuulis Tema häält. Ka Jeremija seisis Jumala ligiolus ja võttis kuulda Tema nõu. Ta hüüdis: „Aga kes neist on olnud osaduses Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud tema sõna?“ (Jeremija 23:18). Jesaja mõte oli umbes samasugune: „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: „See on tee, käige seda!”“ (Jesaja 30:21).
Miks siis ei võiks Jumal kõnelda ka meie põlvkonnale, kelle keskel valitseb nii palju hirmu ja ebakindlust? Maailm on otsekui keset suurt keeristormi, otsides vastuseid. Miks peaks siis Issand vaikima praegu, kui vajame kuulda Tema häält enam kui eales varem?