reede, 31. juuli 2015

ILMUTUS JEESUSEST KRISTUSEST

Tänapäeval on palju hästi koolitatud jumalasulaseid – kõrgelt hinnatud ja palju õppinud mehi. Nad on veetnud aastaid kristlikes koolides, õppides teoloogiat, filosoofiat ja eetikat. Neid on õpetanud igati andekad õpetajad – taaskord kõrgelt hinnatud isikud, kes on täiega oma ala eksperdid. Kuid kui paljud neist hästi koolitatud jumalasulastest kantslisse jutlustama tõusevad, on nende sõnad vaid kui tühi õhk. Jah, nad võivad küll rääkida sulle palju huvitavaid fakte Jeesuse elust ja teenistusest, kuid kõik see, mida nad räägivad, jätab su vaimu külmaks. Miks? Sest neil pole vähimatki ilmutust Kristusest ja neil puudub isiklik kogemus Temaga. Kõik, mida nad Kristuse kohta teavad, on käinud läbi inimmõistuse filtri. Nende arusaamad on vaid laenatud õpetused.

Efeslaste 4 ptk’s ja eriti 20-salmis ütles aga Paulus: „Teie ei ole aga niimoodi Kristust tundma õppinud.“ Ehk teisisõnu – nad olid õppinud Jeesust tundma ühel teisel moel. Kuid kuidas? Kas läbi paljude pühapäevaste jutluste ja piiblitundide? Ega needki halvad ole, kuid kas see ongi piiriks kõigile te teadmistele Kristusest? Seal pole vahet, kui võimsaid jutlusi su pastor ka ei peaks või kui võitud te õpetajad ka poleks – te vajate Jeesust enamal moel kui vaid läbi mõistuse ja inimliku tarkuse.

Paljud usklikud rahulduvad vaid nö algse, ühekordse ilmutusega Kristuse päästvast väest ja armust. See on ainus ilmutus, mis neil Jeesusest eales on. Nad tunnistavad: „Jeesus on mu Messias ja Päästja. Ta on Issand ja Jumala Poeg.“ Iga tõeline usklik kogeb taolist imelist elumuutvat ilmutust. Kuid samas on see vaid alles esimene samm. See, mis ees ootab, on eluaegne sügav ja veelgi enam aulisem ilmutuste rada Kristusest. Paulus oli sellest teadlik. Ta sai Damaskuse teel imelise ilmutuse osaliseks Jeesusest. Paulus kukkus sõna otseses mõttes hobuse seljast maha, kui hääl taevast teda kõnetas. Ühelgi teisel inimesel pole eales olnud nii isiklikku kogemust Kristusega, kui Paulusel see oli. Samas aga Paulus teadis, et see on alles kõige algus, mistõttu sellest hetkest alates otsustas ta teada „ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.“ (1 Korintlastele 2:2).

neljapäev, 30. juuli 2015

ÜHA KASVAV ILMUTUS JEESUSEST

Mõtle Rooma sõjaväepealiku Korneeliuse peale. See mees polnud mingi jutlustaja ega ka muu vaimulik. Muide, olles paganlikust soost, ei arvatud teda isegi Jumala rahva sekka. Ometigi ütleb Piibel, et see sõjaväepealik oli „vaga ja jumalakartlik koos terve oma perega…ja palus alati Jumalat.“ (Apostlite teod 10:2).

Issand kõnetas Korneeliust väga otse, käskides tal leida üles apostel Peetrus. Ta andis Korneeliusele väga täpsed juhised, sh nimed, aadressid ja isegi sõnad, mida öelda. Samal ajal palvetas Peetrus katusel "ja talle kostis hääl". (Apostlite teod 10:13). Taaskord jagas Püha Vaim väga selgeid juhiseid: "Peetrus, sa kuuled peagi teatud mehi ukse taga koputamas. Mine nendega kaasa, sest mina ise olen nad läkitanud su juurde.“ (vt Apostlite teod 10:19-20).

Peetrus läkski nende meestega kaasa, jõudes Korneeliuse kotta, mis oli tõeliselt Jumalast seatud kohtumine. See, mis seal tookord juhtus, raputas kogu juudi-nelipüha kogudust, sest Jumal avas evangeeliumi ka paganaile. Sellest veelgi raskem oli aga juutidel leppida sellega, et Jumal oli kõnetanud üht täiesti tavalist, väljaõppimata paganat. Nad ei suutnud mõista, mis valemiga oli Korneelius suutnud kuulda nii selgelt Jumala häält ja kuidas võis ta kõne olla nii mõjuvõimas? See esitas väljakutse igale sealsele usklikule.

Ka Paulus sai ilmutuse Jeesusest otse taevast. Ta tunnistas, et kõik see, mida talle Kristuse kohta näidati, polnud antud edasi ühegi inimese poolt. Ta kuulis otsest Jeesuse häält põlvili palves olles. „Sest ma teatan teile, vennad, et evangeelium, mida ma olen kuulutanud, ei ole inimestelt, sest mina ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu.“ (Galaatlastele 1:11-12). „Kui aga Jumalale…oli meelepärane ilmutada mulle oma Poega, et ma kuulutaksin evangeeliumi temast paganate seas, siis ma ei hakanud arutlema liha ja verega.“ (Galaatlastele 1:15-16).

Pauluse ajal oli palju häid õpetajaid ning Jumala Sõnas olevaid tugevaid juhte nagu Apollos ja Gamaaliel. Lisaks sellele olid veel ka apostlid, kes olid elanud ja suhelnud Jeesusega. Kuid Paulus teadis, et ainuüksi nende kaudu saadud ilmutus Kristusest pole piisav. Seetõttu vajaski ta pidevalt kasvavat ilmutust Jeesusest Issanda enda käest.

kolmapäev, 29. juuli 2015

ÜKSINDA KÕRBES

On äärmiselt kurb, et paljud tänapäeva jumalasulased peavad elutuid jutlusi. Nende sõnumid ei tekita inimestes kunagi patutunnetust ega vasta ka nende südamete kõige sügavamatele karjetele. See on tõeline kuritegu. Suure nälja ajal kuulutatud tühjad mõttekäigud tekitavad kuulajais vaid veelgi sügavamat meeleheidet.

Ristija Johannes õpetas: „Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks.“ (Johannese 3:29). Kreekakeelne otsetõlge sellele salmile tähendab: „Peigmehe sõber, kes on alati ja jätkuvalt temaga.“ Ristija Johannes ütles oma jüngritele: „Ma olen kuulnud peigmehe häält ja see on saanud mu suurimaks rõõmuks. Tema hääl täidab mu hinge. Kuid kuidas ma sain kuulda Ta häält? Püsides Tema ligi ja kuuldes Teda rääkimas oma südamest.“

Sa võid nüüd mõelda: „Kuidas õppis Johannes kuulma Jeesuse häält? Sest nii palju, kui meile on teada, kohtusid need kaks vaid korra silmast-silma – Jeesuse ristimisel. Ja seegi oli vaid väga põgus kohtumine, mille käigus vahetati vaid paar sõna. Johannes õppis kuulma oma Issanda häält nii nagu Jeesus isegi – üksinda kõrbes olles. See mees eraldas end kõrbe juba üsna varajases eas. Ta ei lubanud endale ühtegi selle maailma naudingut – sh maitsvaid roogasid, pehmet voodit või mugavaid riideid. Tal polnud ühtegi õpetajat, mentorit või tarka raamatut, mida lugeda. Kõigi nende aastate jooksul suhtles Johannes vaid oma Issandaga. Ja kogu selle aja õpetas Jumala Vaim teda panema tähele Jumala vaikset häält. Nii et tõesti – Kristus kõneles Johannesega juba ammu enne seda, kui Ta oma maise kuju võttis.

Kõike, mida Johannes teadis, õppis ta pidevast osadusest ja suhtlusest oma Jumalaga. See on ka see, kuidas ta sai meeleparanduse sõnumi, tundis ära Jumala Talle tuleku ning tajus, et tema peab kahanema ning Messias kasvama. Johannes õppis kõiki neid asju oma Issandalt ja Jumala hääle kuulmine oli tema rõõm.

Kui ka meie pühendaks oma elud sellisele igapäevasele suhtlusele Jumalaga, juhataks Ta ustavalt meidki kõigil me teedel, jagades kõige detailsemaidki juhiseid.

teisipäev, 28. juuli 2015

JEESUSE TOITMISAJAD

Olen küsinud Issandalt, kas ka tänapäeval – sel armuajal, mis meile antud – on võimalik elada nii nagu Tema elas? Võime me tõesti sõltuda täielikult Isa häälest? On see võimalik kogeda Tema juhtimist igal päeval ja hetkel? On me ette tõesti sillutatud sarnane tee, mida mööda käies me võime öelda: „Ma räägin vaid seda, mida kuulen oma Issandat ütlevat ja teen vaid seda, mida näen Teda tegevat.“?

Ma tean seda rõõmu, mis lähtub ajast, mis veedetud ainuüksi Kristusega. Ajast, kus sa lihtsalt ülistad ja austad Teda ning ootad, mil Ta avab oma südame su ees. Ma nimetan seda Jeesuse toitmisaegadeks. See on aeg, kus ma viibin Tema ligiolus, pannes tähele Tema vaikset häält. Ja Ta räägib mulle, Ta õpetab mind ja kosutab mind läbi oma Püha Vaimu, näidates mulle asju, mida ma poleks eales saanud õppida ühestki õpikust ega teistelt inimestelt. Tema tõde muutub elavaks mu vaimus ja mu süda hüppab rõõmust mu sees!

Ilmselgelt pole ma selles vallas veel omadega lõplikult päral. Taolised aeg-ajalised kogemused pole saanud veel mu igapäevaseks eluviisiks, mistõttu olen küsinud Issandalt: „Kas Sinust täielikult sõltuv elu on üldse võimalik? Või on see vaid mingi soovunelm? Unistan ma millestki, mida on tegelikult võimatu täita?“ Usun, et enamus meist elab oluliselt allapool eesõiguste taset, mida Jumala lastena elada võiksime. Sest kui loeme Eelijast, siis näeme, et ta seisis Issanda ees ja kuulis Tema häält. Ka Jeremija seisis Jumala ligiolus ja võttis kuulda Tema nõu. Ta hüüdis: „Aga kes neist on olnud osaduses Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud tema sõna?“ (Jeremija 23:18). Jesaja mõte oli umbes samasugune: „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: „See on tee, käige seda!”“ (Jesaja 30:21).

Miks siis ei võiks Jumal kõnelda ka meie põlvkonnale, kelle keskel valitseb nii palju hirmu ja ebakindlust? Maailm on otsekui keset suurt keeristormi, otsides vastuseid. Miks peaks siis Issand vaikima praegu, kui vajame kuulda Tema häält enam kui eales varem?

esmaspäev, 27. juuli 2015

JÄÄDES KRISTUSESSE by Gary Wilkerson

Kas Isa pidas kinni oma kohustustest lepinguga seoses? Juhtis ja juhatas Ta Jeesust nii nagu oli lubanud? Hõljus Ta Vaim oma Poja kohal, jagades Talle tröösti ja julgustust? Kandis Ta Teda läbi kõigist Tema katsumustest, juhtides Ta lõpuks võidukalt tagasi taevakoju? Absoluutselt! Kuid Isa on andnud igavese vande teha seda sama meiegi puhul!

Jeesus ütles: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese 17:15). „Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.“ (Johannese 17:16). Ehk teisisõnu ütles Jeesus: „Isa, pühitse neid läbi oma tõe. Tee nad pühaks ja puhtaks ja hoia neid kõige kurja eest. Ole koos nendega nende kiusatustes ja las kõik tõotused, mille Sa oled andnud mulle, saada ka nende omaks.“ Isa au sai maailmale ilmsiks selle läbi, et Ta pidas oma lepingu sõna armastuses. „Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.“ (Johannese 17:22-23).

Järgmine kord, kui mõne salajase patuga maadled ja üht süüdistavat häält kuuled, mis ütleb: „Sa oled liiga kaugele läinud ja liiga palju pattu teinud. Oled üks suur patukott – räpane, ebapüha, halb ja häbiplekiks evangeeliumile. Püha Vaim on ammu su elust läinud!“ Kui see sünnib, siis tuleta nii Jumalale, Saatanale kui ka iseendale meelde: „Ma olen osa Isa ja Poja lepingust. Jeesus kirjutas sellele omaenda verega alla ja Isa on tõotanud kanda mind läbi kõigi mu katsumuste. Ta hoiab mu kätt ükskõik, mis, ega kõrvalda iialgi oma armastust mu elust. Ta viib mind võidule!“

Ilmutades meile oma lepingut, tahab Jumal kõrvaldada igasugused kahtlused, mis meil võivad olla Tema võime suhtes hoida meid. See on otsekui Ta ütleks: „Ma kohtlen sind otsekui sul poleks mingit usku. Annan sulle nii kindla vande, et sul lihtsalt ei jää muud üle, kui vaid uskuda minusse.“ Me peame jääma Kristusesse – elama Temas, usaldama Teda ja sõltuma Temast. Seda kõike tehes näeme me kohe kindlast Tema au!

laupäev, 25. juuli 2015

SEISTES JUMALA PAREMAL KÄEL by Claude Houde

Apostlite tegude raamat kirjeldab Stefanost kui meest, kes oli täis usku, armu ja Püha Vaimu väge (vt Apostlite teod 6:5, 8). Ühel päeval aga, kui Stefanos oli jagamas oma usku Kristusesse teatud pundi inimestega, tabas teda traagiline sündmus. Religioossed fanatid, kes tegelikult polnud muud, kui vaid üks kamp argpükse, haarasid kivide järele, et Stefanos kividega surnuks visata.

Teda loobiti kividega selle eest, et ta oli ehitanud altari Jumalale, teeninud hädas olevaid lesknaisi ning jaganud avalikult oma usku Kristusesse. Piibel lubab meil kõige selle toimunu kaudu heita põgusa, kuid korraliku pilgu igavikku. Kui religioossete fanattide kamp kivid käes hullunult Stefanose poole tormas, kuulutas Stefanos oma vaenlaste ees põlvili langedes rahu ja andestuse sõnu, öeldes samas: „Issand Jeesus, võta mu vaim vastu ja ära pane seda neile patuks!” (vt Apostlite teod 7:59-60).

Kust kohast taoline rahu ja üleloomulik armulikkus küll tulid? Tundub, et kivid, mis tema ihu otsekui tükkideks rebisid, tabasid tegelikult vaid kui välist kesta ja tema vaim oli juba ammu teises kuningriigis, kus Stefanos nägi midagi väga aulist. Eesriie avanes koheselt, võimaldades meilgi näha sinna taha: „Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel.” (Apostlite teod 7:56). See on ainus koht Piiblis, kus on näha Jeesuse seismist taevas, kuigi ka mitmes teises kohas on viiteid ülestõusnud Kristusele, kes istub Isa Jumala paremal käel (vt. Efeslastele 1:20).

Osad võivad nüüd öelda: „Ja siis?“ Kuid tegelikult on see äärmiselt tähendusrikas. Jeesuse positsioon taevas esindab täit autoriteeti ja Tema lõplikku võitu patu, surma ja Ta vaenlaste üle. Tema võit on igavene, Tema ohver on täiuslik ja Tema ülestõusmine absoluutne ja lõplik. See kuulutab Kristuse lõplikku võitu kogu inimkonna vaenlaste üle! Ta istub seal taevases paigas ja kõik Tema vaenlased on pandud Tema jalge alla!

__________

Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 24. juuli 2015

VÄRSKE SÕNA JUMALALT

Piibel ütleb meile, et oli olukordi, kus „kes iganes teda (Jeesust) puudutasid, need paranesid.“ (vt Markuse 6:56). Samas aga oli ka kordi, kus Ta ei tervendanud kedagi tänu inimeste uskmatusele. Kuidas aga Jeesus teadis, millal tervendada ja millal mitte? Ta pidi kuulma Isa vaikset häält, mis andis Talle vastavad juhised ja väe neid asju teha.

Sama kehtib ka meie kutsumise puhul. Me ju teame kõiki neid asju, mida meilt Piibli põhjal oodatakse: me peame armastama üksteist; palvetama lakkamata; minema kõike maailma ja tegema jüngreid; uurima Jumala Sõna, et olla pädevad; elama õigsuses; aitama ja teenima vaeseid, haigeid ning vajaduste ja vangistuse käes vaevlejaid. Samas aga on veel teisigi asju, mida peame tegema, kuid mis pole Piiblis kirjas. Me kõik seisame silmitsi teatud vajadustega oma igapäeva elus, mis tulevad esile kas läbi teatud kriiside või muude eluolukordade. Sellistel hetkedel vajame oma Isa häält, mis meid juhiks ja tooks selgust asjade osas, mis pole selgelt Ta Sõnas välja kirjutatud. Ehk lihtsamalt öeldes – me vajame kuulda seda sama Isa häält, mida Jeesuski vajas siin maa peal elades.

Me teame, et Kristusel oli taoline osadus oma Isaga, kus info pidevalt liikus. Ta ütles oma jüngritele: „Teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt.“ (Johannese 15:15). Ühtlasi ütles Ta ka religioossetele juhtidele: „Ma olen teile rääkinud tõtt, mida ma Jumala juures olen kuulnud. Seda ei ole Aabraham teinud.“ (Johannese 8:40). Mida Jeesus selle viimase lause all mõtles? Ta ütles Iisraeli õpetajatele: „Ma olen jaganud teile tõde otse Jumala südamest ja see on miski, mida Aabraham ei suutnud teha.“ Ehk teisisõnu ütles Kristus: „Te järgite surnud teoloogiat. Te uurite minevikku, austades oma isa Aabrahami ja õppides kõiki neid reegleid ja käske eluks. Kuid see, millest mina teile räägin, pole pärit kusagilt kaugest minevikust. Tulen just Isa ligiolust ja Tema ise andis mulle kõik selle, millest olen teile rääkinud. Tema näitas mulle, mida te vajate kuulda.“

Ristija Johannes kuulutas nende samade religioossete juhtide vastu: „Tema tunnistab seda, mida on näinud ja kuulnud, ja ometi ei võta keegi tema tunnistust vastu.“ (Johannese 3:32). Jeesus jagab meile täna seda sama sõnumit: „Te rahuldute vaid sõnumitega, mis on võetud kusagilt jutluste raamatust. Kuid Sõna, mida mina teile jagada tahan, on täiega värske.“

neljapäev, 23. juuli 2015

OMA ISA LIGIOLUS

Vaid Isaga kahekesi veedetud ajad olid need, mil’ Jeesus kuulis oma Isa kõnelevat ja see oli kahtlemata aeg, kus Jeesus sai Ta käest palves kas julgustuse sõna või mõne prohvetliku hoiatuse. Ta tõi oma palved Jumala ette, ülistas Teda ja alistus Tema tahtele. Samas aga, peale iga sündinud ime, jagatud õpetuse või variseridega silmitsi seismise, kiirustas jälle tagasi osadusse oma Isaga.

Näeme taolist pühendumist ka Matteuse 14 ptk’s, kus Jeesus oli just kuulnud Ristija Johannese surmast. „Kui Jeesus sai sellest kuulda, eemaldus ta sealt paadiga tühja paika, et olla omaette.“ (Matteuse 14:13). (Mõtlen endamisi, kas see ei võinud olla ehk see sama kõrb, kuhu Ta läks, kus Johannes oli veetnud aastaid mediteerides ja oma teenistuseks valmistudes). Jeesus oli seal täiesti üksi, palvetades ja kurvastades Johannese surma üle. Johannes oli olnud Ta kallis sõber ja samas ka tunnustatud Jumala prohvet. Osaduses oma Isaga, palus Jeesus Jumala armu selles olukorras ja ka sai seda. Ja seal samas kõrbes olles sai Ta ka juhtnöörid järgnevaks päevaks.

Niipea, kui Jeesus oli sealt paigast lahkunud, hakkas Ta korda saatma imesid: „Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, läks ta meel haledaks ning ta tervendas nende haiged.“ (Matteuse 14:14). Samal päeval toitis Jeesus viie leiva ja kahe kalaga 5000-liikmelise rahvahulga. Kujuta vaid ette, kui kiire ja tegevusi täis päev Tal oli! Mistõttu Ta saatis päeva lõpuks kõik inimesed minema. Kuid mida Ta siis tegi? Võiks ju arvata, et Ta oleks igatsenud võimalust pikali visata või kerge eine võtta. Või oleks Ta ehk tahtnud oma lähimad jüngrid kokku võtta ja nendega üheskoos kõike toimunut meenutada. Või minna hoopis tagasi Betaaniasse, kus nautida Maarja ja Marta külalislahkust ning hoolitsust. Ei. Jeesus ei teinud ühtki neist asjadest. Piibel ütleb: „Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.“ (Matteuse 14:23). Jeesus kiirustas taaskord tagasi Isa ligiollu, sest Ta teadis, et see on ainus paik, kus taastuda.

kolmapäev, 22. juuli 2015

OTSE ISA SÜDAMEST

Jeesus pidi oma maises teenistuses toetuma igapäevaselt oma Isa häälele, mis Ta sees oma tööd tegi. Selleks, et kuulda Isa häält ja saada Ta käest juhiseid, pidi Ta sõltuma Isast pidevalt ja kõikjal. Sest vastasel korral poleks Ta saanud teha kõiki neid asju, mida Ta tegi. Ta pidi kuulma Isa häält tund tunni, ime ime ja päev päeva järel.

Kuid kuidas oli Jeesus võimeline kuulma oma Isa vaikset häält? Piibel näitab meile, et see sündis läbi palve. Jeesus eraldas end ikka ja jälle palveks. Ta õppis kuulama Isa häält põlvedel olles ja Isa oli ustav, näidates Talle kõike, mida öelda ja teha. „Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.“ (Markuse 1:35). „Suur rahvahulk tuli kokku teda kuulama ja saama temalt tervenemist oma haigustest. Temal oli aga viisiks minna tühja paika ja seal palvetada.“ (Luuka 5:15-16)

Kujuta ette Jeesust seismas suure otsuse ees, keda valida oma jüngriteks? Mille põhjal me Issand valis need 12 kogu selle suure rahvahulga seast, kes Teda järgisid? See oli ülioluline otsus, sest neist jüngritest pidid saama Uue Testamendi koguduse sambad. Kas Isa andis Talle nende 12 nimed juba siis, kui Ta alles taevas oli? Kui nii, siis miks pidi Jeesus veetma terve öö palves enne nende 12 valimist? Luukas ütleb meile: „Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.“ (Luuka 6:12). Järgmisel hommikul valis Ta aga need 12 välja. Kuidas Ta neid tundis? Seeläbi, et Isa oli Talle ilmutanud neid eelmisel ööl. Samal ööl andis Isa oma Pojale ka need õndsakskiitmise sõnad, mis peituvad Mäejutluses: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed…Õndsad on kurvad…Õndsad on tasased…“ (vt Matteuse 5:1-5). Jeesus sai kõik need asjad otse oma Isa südamest.

teisipäev, 21. juuli 2015

ÕPPIDES ELAMA NAGU TEMA ELAS

Jeesus elas oma maapealset elu olles täiesti sõltuv oma Taevasest Isast. Meie Päästja ei teinud ega öelnud enne midagi, kui oli esmalt konsulteernud oma Isaga taevas. Ka ei teinud Ta ühtegi imet ilma Isa poolse juhatuseta. Ta ütles: „Vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud…ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen alati seda, mis talle meeldib.” (Johannese 8:28-29).

Jeesus annab väga selgelt mõista, et Ta oli igapäevaselt juhitud oma Isa poolt. Tema täielik sõltumine Isast ja Isa hääle pidev kuulamine olid osa Jeesuse igapäeva elust. Näeme seda kasvõi ühest juhtumist Johannese evangeeliumis. Jeesus läks hingamispäeval mööda Betsata tiigist, kus märkas üht jalutut lamamas oma matil. Jeesus pöördus mehe poole, käskis tal võtta oma voodi ja kõndida. Mees sai paugupealt terveks ja kõndis tervena minema. Juutide juhid olid kogu juhtunust raevus. Nende meelest oli Jeesus rikkunud selle mehe tervendamisega hingamispäeva. Kuid Jeesus vastas neile: „Ma tegin vaid seda, mida Isa käskis mul teha.“ Ja Ta selgitas lähemalt: „Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen…Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg. Isa armastab ju Poega ning näitab talle kõike, mida ta ise teeb…“ (Johannese 5:17-20). Jeesus ütles väga selgelt: „Isa on õpetanud mulle kõike, mida tegema pean.“

Sa võid nüüd mõelda, et millal täpselt küll Jumal Isa näitas Kristusele kõiki neid asju, mida teha? Millal nägi Jeesus Jumalat saatmas korda imesid? Millal Isa rääkis Talle kõigest, mida öelda ja teha? Juhtus see kõik Taevas, enne kui Jeesus tuli maa peale? Või istusid need kaks enne maailma loomist maha ja panid paika iga päeva Jeesuse elust? Kas Isa võis öelda oma Pojale: „Juudi kuuenda kuu teisel hingamispäeval kohtad Sa üht jalutut meest Betsata tiigi ääres ja käsid tal tõusta ning kõndida.“? Kui see tõesti oleks nii, poleks meil kellelgi võimalust samastuda. Taoline asjade korraldus ei haakuks kuidagi meie igapäeva eludega Issandas. Ja samas me teame, et Jeesus tuli, et jätta meile üks eeskuju. Tuli Ta ju maailma selleks, et kogeda kõike, mida meiegi kogeme, saada osa me tunnetest ning ka valust ja kannatustest. Vastukaaluks aga peame meie elama nii nagu Tema elas ja tegema asju, mida Tema tegi.

esmaspäev, 20. juuli 2015

ME SAAME OSA KÕIGIST KASUTEGURITEST by Gary Wilkerson

Lugedes ikka ja jälle evangeeliume, me näeme, et kõik, mida Jeesus siin maa peal tegi, Ta tegi seda selleks, et täita Isaga sõlmitud lepingut. Ta läks otsima kadunud lambaid, avas pimedate slmi, äratas surnud üles, avas vanglauksi, jagas igavese elu sõnu, tegi imesid, ajas välja kurje vaime ja tervendas kõikvõimalikke haigusi. Igas evangeeliumi salmis täitis Jeesus seda, milleks Isa oli Teda läkitanud.

Läbi selle kõige võttis aga Jeesus vastu ka Isa lepingulised tõotused Talle: „Mu Jumal on mu tugevus.“ (Jesaja 49:5); „Ma tahan loota tema peale.“ (Heebrea 2:13). Isa ustavad sõnad kandsid Jeesust ka läbi Tema piinarikka surma: „Ma ei ole vastu pannud, ma ei ole taganenud. Ma andsin oma selja peksjaile ja põsed neile, kes katkusid karvu, ma ei peitnud oma palet teotuse ja sülje eest.“ (Jesaja 50:5-6).

Kui Jeesus tõi kuuldavale oma viimase palve, näeme me taaskord avalikku lepingu täitmist Isa ja Poja vahel: „Ja nüüd austa mind sina, Isa, enese juures selle auga, mis mul oli sinu juures enne maailma olemasolu.“ (Johannese 17:5). Enne sellesse ausse minemist tuletas Jeesus Isale veel oma osa selles lepingus meelde: "Isa, tund on tulnud! Austa oma Poega, et ka Poeg austaks sind…Mina olen sind austanud maa peal; ma olen lõpetanud selle töö, mille sa oled andnud mulle teha.“ (Johannese 17:1, 4).

Kuid kuidas see kõik sinusse ja minusse puutub? See on pilt Jumala armastusest oma armastatud loodu vastu! Ta sõlmis selle lepingu, kuna ei tahtnud, et ükski Tema lastest sattuks hävingu ohvriks. Jeesus ütles: „Ma olen täitnud oma osa lepingust. Olen toonud lunastuse kogu inimkonnale ja liitnud Sinu ihu ühte. Rääkigem nüüd sellest, mis saab sündima selle seemnega – kõigi nendega, kes usuvad minusse.“ Lühidalt öeldes: Jumal andis oma Poja ja Ta Poeg andis oma elu, et me võiks saada osa kõigist sellest lähtuvatest kasuteguritest. „Ma sean tema soo igaveseks ja tema aujärje nii kauaks kui taeva päevad…Ma ei riku oma lepingut ega muuda seda, mis on lähtunud mu huulilt.“ (Psalmid 89:30, 35).

laupäev, 18. juuli 2015

ISSANDA ÕNNISTUS by Nicky Cruz

Jumal küll andestas Taavetile ta patu, kuid pane tähele, millisest õnnistusest ta tänu oma langemisele ilma jäi. Vaata, millest ta suhte nimel Batsebaga loobus ja mis oli Jumala plaanidest kõrvale kaldumise varjatud hind. „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest. Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist.“ (2 Saamueli 12: 7-8).

Jumalal oli Taaveti jaoks varuks veel kõikvõimalikke õnnistusi, millest too ei osanud unistadagi; õnnistusi, mida Ta igatses valada oma sulase üle. Õnnistused, mis eeldavasti oleks ületanud kõik selle, mida Ta oli varasematel aegadel Taaveti heaks teinud. Kuid tänu oma patule pidi Taavet elama oma elu ja üks päev surema nii, et ta ei saanudki kunagi teada, mis need õnnistused olid. Jumal ju ütles: „Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist.“

Jumala jaoks pole midagi meelepärasemat, kui oma laste imeliste õnnistustega üle valamine. Taevas on täis Tema imelisi armuande, mis vaid ootavad oma aega, et saada vabastatud Ta laste eludes, kes on jäänud ustavaks. Kes on pidanud kinni Jumala lepingust, mille Ta on loonud neile, kes on jäänud ustavaks Tema tahtele ja eesmärkidele nende elude suhtes. Muide, need õnnistused pole mõeldud vaid kuningate või võimsate sõdalaste jaoks, vaid ka sinu ja minu jaoks. Igaühe jaoks, kes kutsub Jumalat „Isaks“.

See aga, kuidas ja millal need õnnistused tulevad, sõltub täiesti meist endist. Meie sõnakuulelikkus on see, mis vabastab need õnnistused Jumala käest ja toob need esile me elus. Me võime elada Jumala tahtes ja kogeda Tema armuande igal päeval, või käia oma teed ja jääda neist ilma.

„Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda.“ (Efeslastele 3:20).

__________

Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 17. juuli 2015

AEGUMATU KINDEL KALJU

Taanieli raamat joonistab meile prohvetliku pildi sellest, kuidas lõpuaegade lahing lõpuks lõppeb. Kuningas Nebukadnedsaril oli unenägu ja Taaniel andis sellele tõlgenduse: „Sina, kuningas, nägid, ja vaata, oli üks suur kuju. See kuju oli suur ja selle hiilgus erakordne; see seisis su ees ja selle välimus oli hirmus. Kuju pea oli puhtast kullast, rind ja käsivarred hõbedast, kõht ja reied vasest, sääred rauast, jalad osalt rauast, osalt savist.“ (Taanieli 2:31-33)

Kuningas nägi unenäo ühest suurest kujust, kes oli inimese moodi ja kes oli ühtaegu hiilgav kui ka kohutav. Kogu tema ihu oli tugevast metallist ja tema jalad olid osaliselt savist. Taaniel ütles, et see kujund viitas maailma erinevatele kuningriikidele ja savi viitas lõpuaegade maailma jõudude nõrkusele. Mida lähemale lõpp jõuab, seda vähem hiilgavamaks ja kohutavamaks nad muutuvad. Seejärel aga Taaniel jätkas ja ütles: „Sa vaatasid, kuni üks kivi käte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need. Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa.“ (Taanieli 2:34-35). Kivi, mida Taaniel siin kirjeldab, pole keegi muu, kui Jeesus Kristus ise. Ta on kindel ja aegumatu kalju, kes tuleb taevast ja hävitab kõik maised impeeriumid. Kui maailm näeb seda sündimas, ei saa enam keegi eitada, et me Issand on Jumal. Iga põlv saab nõtkuma Tema ees ja iga keel saab tunnistama, et Jeesus Kristus on Issand.

Mitte meie relvad, pommitajad ega raketid pole need, mis terroristide tegevusele lõpu teevad. Maailma, kus valitseb nii meeletu kurjus, pole võimalik hallata inimliku väega. Küll aga ütleb Jumal, et Tema Poja kuningriik murrab ja hävitab lõpuks kõik kurjuse impeeriumid. Kuid sellest hoolimata tuleb kohtumõistmine ja see tuleb meie Taevase Isa poolt.

Milline päev see saab alles olema, kui kogu maailma terroristid ärkavad üks päev Kristuse kohtujärje ees! Nad mõtlevad: „Meile tõotati me ohvri eest paradiisi. Meile öeldi, et meil saab olema küllaga ilusaid naisi ja rikkalikult süüa-juua ning see kõik kestab igavesti.“ Kuniks nad korraga mõistavad, et see sama nimi, mida nad püüdsid maa pealt minema pühkida, seisab korraga nende eest nende Kohtunikuna.

neljapäev, 16. juuli 2015

KRISTUSES PEITUV LIHTSUS

„Ma kardan aga, et nõnda nagu madu pettis Eevat oma kurikavaluses, nii rikutakse ka teie lihtne ja puhas Kristusest arusaamise võime.“ (2 Korintlastele 11:3).

Paulus hoiatab meid, et me ei laseks end juhtida kõrvale Kristuses peituvast lihtsusest. Kreekakeelne tähendus sõnale „lihtsus“ selles kontekstis viitab millelegi ainsale, ainulaadsele. „Kristuse olemus ei ole keeruline. Teda puudutav tõde on väga lihtne – Jeesus on Jumal. Ta on jumalik isik, kes sündis neitsist, kes löödi risti ja kes tõusis surnuist. Kuid mul on tunne, et teid on sellest lihtsast ja ainulaadsest tõest kõrvale juhitud.“

Ühtlasi hoiatas Paulus ka selliste jumalasulaste eest, kes kuulutavad erinevat Jeesust: „Sest kui keegi tuleb ja kuulutab mingit teist Jeesust, keda meie ei ole kuulutanud, või kui te saate teise vaimu, keda te ei ole saanud, või teise evangeeliumi, mida te ei ole vastu võtnud, siis te sallite seda küll.“ (2 Korintlastele 11:4). Ehk teisisõnu ütles Paulus korintlastele: „Te panete tähele teist evangeeliumi ja mitte Kristuse oma. Te kuulete teisest Jeesusest ja mitte sellest, kes teid päästis. Ja mul on hirm, et te saate kõrvale tõmmatud selle teise Jeesuse poolt, kes kohe mitte pole päris Kristus.“

„Te ise ei teagi, aga te olete juhitud kõrvale jumalikust Kristusest ja ma ei suuda uskuda, et te lasete sel sündida! Te lähete kaasa nende õpetajatega, kes juhivad teid õigelt teelt kõrvale. Te isegi ei katsu läbi nende poolt räägitavat, et näha, kas see ka vastab tõele. Te olete kaotamas oma tunnetust vaimulikes asjades ja ammutate deemonlikust evangeeliumist, mis ülistab teist Jeesust. Ja teil pole aimugi, kuhu see teid välja viib.“

Mu sõnum teile täna taandub vaid sellele ainsale salmile: „Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ (Johannese 14:6). Jeesuse väide siin on absoluutselt kõiki ja kõike muud välistav. Mitte ükski moslem, hindu, juut ega pagan ei saa tulla Isa juurde muidu, kui vaid Kristuse kaudu. Ja nii nagu Jeesus küsis omal ajal jüngrite käest, nii küsib Ta ka täna meie käest: „Kelle ütlevad inimesed minu olevat?” (Markuse 8:27). „Aga nemad ütlesid talle: „Ristija Johannese, ja teised Eelija, teised aga ühe prohveteist.” (8:28) Ja tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” (8:29). Meie vastus peaks olema sama nagu Peetrusegi oma: „Sina oled Messias!” ehk siis Kristus (Markuse 8:29). Olgu see meie tunnistuseks kogu maailma ees nii täna kui igavesti.

kolmapäev, 15. juuli 2015

SAATANA „ARMASTUSE LÕKS“

Ajal, mil Saatana ühtse maailma kogudus lõpuks oma sõnumi üle maailma lendu laseb, saavad miljonid leiged kristlased petetud. Nad arutlevad endamisi: „See ühtse koguduse mõte ja liit on ju täitsa OK? Selle juhid räägivad nii palju Jeesusest ja kui keegi räägib juba nii palju Jeesusest, siis järelikult on ka ta kristlik usk õigetel alustel.“ Kuid taoline mõtteviis on nii kaugel tõest, kui veel olla annab. Saatana saatanliku ühtse liidu peamine mantra ongi: „Jeesus, Jeesus, Jeesus.“ Tänapäeva evangeelsed juhidki küsivad juba: „Miks ei võiks kõik usulised rühmitused olla üks Jeesuses? Tunnistavad ju juudidki Jeesust kui prohvetit. Moslemid näevad Teda kui head inimest ja võrratut õpetajat. Isegi sikhid ja hindud austavad Jeesust.“

Las ma peatuda siin samas ja teha midagi väga selgeks: ma olen ütlemata tänulik rahvusliku ühtsuse eest, mis tuli ilmsiks läbi 11.septembri, 2001 tragöödia Ameerikas. Olen tänulik, et erineva usulise taustaga ameeriklased seisid kui üks rahvas õlg õla kõrval ja mu palve oli, et see ühtsus võiks jääda püsima veel pikkadeks aegadeks peale me leina. Kuid see religioonide ühtsus, mis meid alles ees ootab, kätkeb endas midagi nii palju erinevamat! See, mida näen tulevikus sündimas, hõlmab endas Jeesuse prohveteeringut: „Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?” (Matteuse 7:22).

Pea enamus religioone praktiseerib kurjade vaimude välja ajamist ja teatud kogudused kuulutavad ka oma suurest edust selles vallas. Kuid paljud kogudused ajavad välja kurje vaime, jagavad õpetust ja teevad oma häid tegusid hoopis erineva Jeesuse nimel. Ja nagu Jeesus nende kohta ütleb – nad ütlevad kohtumõistmise päeval: „Issand, me tegime kõiki neid asju Sinu nimel. Me oleme ju Jeesuse rahvas.“ Kuid Issand vastab neile: „Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!“ (Matteuse 7:23). Jeesus ütleb neile: „Ma ei tunne teid ja kohe kindlasti ei tunne teie mind. Ma olin elava Jumala Poeg, kuid te kuulutasite kõigile, et ma olin kõigest inimene. Te püüdsite kõrvaldada väe mu evangeeliumist, mistõttu teil oli vale Jeesus. Seetõttu taganege minust, sest teil pole mingit õigust minu Kuningriigile!“

teisipäev, 14. juuli 2015

LÕPLIK LAHING

Lõpliku lahingu peamine keskpunkt on Jeesuse jumalikkus. On Ta siis Kristus, Jumala Isa ainuke Poeg, Jumal lihalikul kujul ja kogu maailma päästja? Või oli Jeesus vaid üks järjekordne prohvet, kes lihtsalt käis ringi ja tegi head? Oli Ta tõesti vaid tavaline mees ja mitte jumalus ja ülestõusnud Päästja, kes istub aus Jumala paremal käel?

Apostel Peetrus tunnistas Kristuse erakordsusest: „Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.” (Apostlite teod 4:12). Peetrus annab väga selgelt mõista, et taeva all pole inimestele antud ühtki teist nime, mille kaudu leida igavest päästet. Ainuüksi Jeesus on Messias – Jumala püha Poeg ja Ta ei jaga seda au mitte kellegi teisega.

Ka Paulus ütles järgmist: „…ja milline on tema väe võrratu suurus…See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul.“ (Efeslastele 1:19-21). Seejärel aga lisas sedagi, et Jeesus on absoluutselt üle kõigi ja kõige: „Ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu.“ (salmid 22–23). Paulus toob välja sellegi, et kord saabub päev, mil’ iga loodu tunnistab Jeesust kui Issandat: „Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand - Jumala Isa kirkuseks.“ (Filiplastele 2:9-11).

Iga keel kogu loodu seas saab tunnistama seda, et mitte Muhamed, Allah ega hinduismi miljonid jumalad pole Issand, vaid et Jeesus Kristus on see üks ja ainus Jumala Tall. See on kogu selle lahingu peamine tuum. Samas aga ärge laske end eksitada! See lõplik lahing ei käi mitte selle nime pärast, vaid Jeesuse, meie ülestõusnud Issanda jumalikkuse pärast.

esmaspäev, 13. juuli 2015

TOO NAD KOJU MINU AUSSE by Gary Wilkerson

Meie Taevane Isa polnud valmis kaotama ühtki oma loodutest põrguvägedele, nii et Ta lõi päästeplaani meie päästmiseks. „Kord sa rääkisid nägemuses oma vagadega ning ütlesid: „Ma olen pannud abi sangari kätte, ma olen valitu suureks tõstnud rahva hulgast.“ (Psalmid 89:20). Isa ütles oma Pojale: „Inimkond muutub nõrgaks ja jõuetuks tänu oma patule, leidmata tagasiteed minu juurde. Seetõttu sean Sind, kui oma püha, aitamaks neid tagasi minu soosingusse.“ Piiblis on Poja endagi lepingulised sõnad: „Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.” (Psalmid 40:9). Kõik, mida Jeesus siin ma peal tegi, oli järgneva lepingu raames ja täitmiseks: „Sest mina ei ole rääkinud iseenesest, vaid Isa, kes on minu saatnud, on andnud mulle käsu, mida ma pean ütlema ja mida ma pean rääkima.“ (Johannese 12:49).

Piibel annab väga selgelt neist tingimustest teada. Jeesus pidi loobuma oma taevasest positsioonist ja aust, võttes inimese kuju: „Vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.“ (Filiplastele 2:7). Ta pidi taluma süüdistusi ja kannatust, Ta oli „valude mees“ ja kannatustega tuttav. Ta pidi jõudma punkti, kus Ta oli põlastusväärne maailma silmis: „Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada.“ (Jesaja 53:2). Kuid lisaks kõigele sellele pidi Ta ka andma end üle nende kurjade inimeste kätte ja läbi suure agoonia loobuma oma elust, et tuua ohver inimkonna pattude eest. Lepituse toomiseks pidi Ta mõnda aega kannatama Jumala viha.

Ehk siis Jumalal oli teenistus oma Poja jaoks, mille kaudu lunastada kogu inimkond. Ta ütles Jeesusele: „Sa saad olema ja teenima kui preester. Ma olen tundnud oma lapsi selle maailma loomise algusaegadest ja annan nad nüüd Sulle, kui karjasele, karjatsemiseks üle.“ Jeesus tunnistas maa peal: „Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.“ (Johannese 6:37). Lõpuks aga andis Isa Pojale sellised juhtnöörid: „Kui Sa otsustad minna, ootan ma Su käest järgnevat: rõõmusõnumi viimist alandlikele, murtud südamete parandamist, vangidele vabastuse kuulutamist. Uste avamist neile, kes ahelais; nõrkade ja jõuetute koormate kandmist; pikka meelt nende suhtes, kes teadmatuses ja oma jõuga nende puuduste katmist. Toida mu karja ja kanna neid oma embuses. Juhi noori ja siruta oma abistav käsi nõrkadele. Juhi neid oma nõuannetega ja tõota neile Püha Vaimu, kes aitab neil jätkuvalt kogeda vabadust. Ja lõpuks – too nad koju minu ausse.“ (vt Jesaja 61:1-3).

laupäev, 11. juuli 2015

JUMALA VÕIMSAD INIMESED by Jim Cymbala

Nimekiri Taaveti võimsatest sõjameestest 1 Ajaraamatu 11:22 tutvustab meile ka Benajat, kelle vallutused hõlmasid kahe vägeva Moabi mehe tapmist ning ka lõvi tapmist libedas, lumises kaevus. Kuid mis veelgi hämmastavam – ta võttis rajalt maha ka ühe egiptlase, kes oli piisavalt pikk, et mängida Chicago Bulls’i korvpalli meeskonnas. See 2,3 m pikkune hiiglane vibutas oma oda, mille vars oli sama jäme kuni mõni kraani toru, samal ajal kui Benajal oli käes vaid väike kepp. Kuid sellest hoolimata „kiskus ta egiptlase käest piigi ning tappis tema ta oma piigiga. Seda tegi Benaja, Joojada poeg, ja tema oli…lugupeetuim nende kolmekümne hulgas…“ (1 Ajaraamatu 11:23-25). Mitte doktorikraad polnud see, mis tol ajal kellelegi au tõi. Ühtlasi polnud au allikaks tingimata ka inimese rahaline seis, mõjujõud või ligipääs meediale. Austus tuli selle läbi, kui saavutasid midagi kuninga heaks.

Kes saavutab midagi Jumala heaks täna? Kus on need olukorrad, kus vaenlane lüüakse tagasi? Sest see on kõigi vaimsetele asjadele häälestunud inimeste suurim igatsus. Neid ei kütkesta peensusteni lihvitud jutlused või peenelt toimivad organisatoorsed tehnikad. Mistõttu taaskord tekkib küsimus: kus on need võimsad Jumala poolt võitud mehed ja naised, kes tõesti muudaks midagi?

Usun, et tean vähemalt ühte Jumala võimast inimest. Üht filipiinlannat, Rina Gatdula’t, kes on nagu õde mulle ja mu naisele Carolile. Jumal saatis ta me Brooklyn Tabernacle’i kogudusse juba selle alguspäevil, omades üht väga vaprat meelsust, mis on osutunud meile suureks õnnistuseks. Kui me koguduseabilised pelgasid vahel mõnda joodikut või vaenulikult meelestatud inimest, kes me teenistustele aegajalt ära eksisid, siis Rina tegeles nendega täie julgusega, mis saadud Pühalt Vaimult. Kuigi tal pole erilist avaliku kõnelemise andi, oli tal palve –ja eestpalve teenistus, mis kandis meid läbi nii mitmestki lahingust. Oli siis küsimus uue kogudusehoone leidmises või palvetes mõne tagasilangenu pärast, et viimane võiks pöörduda tagasi Issanda juurde. Rinal oli see sama Benaja vaimsus. Ta ei lase Jumalast lahti, kui erinevate vajadustega inimesed altaril abi otsivad. Ta tunneb hästi asjade „läbi palvetamise“ peent kunsti. Paljud on leidnud pääste ja vabanemise Kristuses, kuna Rina seisis koos nendega kuni lõpuni Jumala armutrooni ees.

Tänasel päeval külastab Rina erinevaid kogudusi, mille Brooklyn Tabernacle on rajanud – nii Ameerikas kui ka väljaspool seda – tuletades neile meelde kõiki asju, mida nad suudavad teha Jumalas. Temast kiirgab alati välja seda erilist palve meelsust, olgu ta siis Haarlemis, San Franciscos, või Peruu pealinnas Limas. Ta on elav näide kangelaslikust usust.




__________

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 10. juuli 2015

JUMALA ÄRATUSKUTSED

Jumala esimene äratuskutse Iisraelile tuli läbi Assüüria sissetungi. See nende ammune vaenlane ründas kahte Iisraeli provintsi – Sebuloni ja Naftalit. Õnneks piirdusid rünnakud vaid nende kahe punktiga ja kahjustused olid minimaalsed. Samas kõnetas Jumal oma rahvast nende läbi väga selgelt. Kuid Tema valitud rahvas oli kaotanud oma turvatunde ja samas magas maha Jumala kõnetuse nende aegade keskel.

Iisrael sai seejärel oma teise äratuskutse, mis seekord oli palju, palju tõsisem. Kaks rahvast, keda Piibel nimetab „Iisraeli vaenlasteks“ – süürlased ja vilistid – koondasid oma jõud, et teha äkkrünnak iisraellaste vastu. Jesaja kohaselt tuli see rünnak nii idast kui läänest (Jesaja 9:11), piirates ümber kogu Iisraeli. See äkkrünnak oli täiega laastav.

Peale kaksiktornide ründamist New Yorgis 11.septembril, 2001.a., küsis enamus ameeriklasi: „Kus küll Jumal selle rünnaku ajal oli?“ Mida pidi Ta rahvas selle hävinguga peale hakkama, mis neid korraga tabanud oli? Jesaja annab meile teada, et Jumal oli ustav kõnetama oma rahvast Iisraeli päevil: „Issand läkitab sõna Jaakobisse ja see langeb Iisraeli peale.“ (Jesaja 9:7). Jumal kõneles väga selgelt, saates sõnumi kogu oma rahvale. Armsad, see salm ütleb ka meile midagi väga olulist nende hävinguaegade keskel, kus me ise täna elame. Selle sõnum on: „Jumal saadab alati oma sõna.“ Jumal pole mitte kordagi ajaloo vältel jätnud oma lapsi keset rahutuid aegu teadmatusse. Ta pole mitte kunagi hüljanud meid või lasknud meil ise asjadest sotti saada. Ta saadab alati sõna, mis toob ka arusaamise asjadest.

Jumal tõstab isegi praegu esile oma vahimehi, kes oleks Tema suuks aegadel, mille keskel elame. Otsides Tema palet, kurvastavad, nutavad ja parandavad need Ta sulased meelt ning ma usun, et nad kuulevad ja mõistavad Jumala sõnumit hetkeaegade ja olukordade taga. Veelgi enam – nad ei karda anda edasi otseseid hoiatusi, kuna teavad, et on kuulnud Jumalalt. Nad tunnevad lausa sundust kuulutada Jumala eesmärke kõigi nende rahutuste taga.

neljapäev, 9. juuli 2015

ÄRGEM MAGAGEM MAHA TEMA SÕNUMIT

Jumalasulased ja teoloogid üle kogu maailma väidavad, et: „Jumalal pole hävingutega mingit pistmist. Ta ei laseks iialgi millelgi kohutaval juhtuda.“ Miski aga ei saa olla kaugemal tõest, kui taoline väide. Taoline mõtteviis paneb me rahva kiiresti magama maha Jumala sõnumi, mida Ta tahab edastada meile läbi tragöödiate.

Fakt on see, et me vajame sõna Jumalalt. Nii nagu paljud teisedki pastorid, olen ka mina nutnud ja kurvastanud kohutavate õnnetuste pärast. Olen otsinud Issandat palves ja läbi Tema Sõna ning võin öelda, et olen kogenud kurvastust, mis on veelgi sügavam, kui kurvastus süüta inimeste surma pärast. See on kurvastus, mis ütleb, et kui me magame maha Jumala sõnumi ja suleme oma kõrvad Tema nii valjult kuulutatavatele vihjetele, ootab meid ees palju hullemat, kui me silme all sündivad õnnetused.

Prohvet Jesaja räägib väga selgelt sellest, mida oleme kogenud. Kui sul on probleeme Vana Testamendi näidetega, mõtle Pauluse sõnadele: „Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“ (1 Korintlastele 10:11). Paulus annab väga selgelt mõista, et Vana Testamendi näited ilmutavad väga konkreetselt Jumala liikumist aegadel nagu meie oma praegu.

Ajal, mil Jesaja oma prohveteeringud edasi andis, oli Jumal kannatlikult tegelenud Iisraeli rahvaga pea 250 aastat. Ta oli saatnud „kergeid kannatusi“ oma rahva üle, kutsudes neid üles meeleparandusele. Ta püüdis meelitada neid välja oma jultunud ebajumala kummardamistest Tema õnnistuse ja soosingute sisse. Kõik prohvetid läbi kogu aegade olid edastanud Iisraelile seda sama olulist sõnumit: „Alanduge Jumala ees.“ Piibel ütleb: „Nad olid teeninud ebajumalaid, kuigi Issand…oli hoiatanud Iisraeli ja Juudat kõigi prohvetite ja kõigi nägijate läbi, öeldes: „Pöörduge oma kurjadelt teedelt ja pidage minu käske ja määrusi…“ (2 Kuningate 17:12-13) Kuid Jumala valitud rahvas hülgas Tema kutse parandada meelt. „Aga nad ei kuulanud teda, vaid jäid kangekaelseiks…“ (17:14). See rahvas pilkas prohveteid, kes kutsusid neid alandlikkusele Jumala ees ja „käisid tühjuse järel ning said ise tühiseks…Nad hülgasid kõik Issanda, oma Jumala käsud…nad müüsid endid kurja tegema Issanda silmis…Siis Issand vihastus väga Iisraeli pärast…“ (2 Kuningate 17:15-18).

kolmapäev, 8. juuli 2015

TÄIELIKULT ETTEVALMISTUNUD

Mina tahan olla sõdur, kes on täiesti ettevalmistunud lahinguks. Ma tean, et võit saavutatakse juba ammu enne seda, kui lahing üldse alatagi jõuab. See võidetakse ära treeninglaagris ja enese õigele lainele häälestamises. Hetkeks, mil vaenlane mind ootamatult ründab, vajan ma kõike olemasolevat laskemoona ja see laskemoon peitub Jumala võimsas Sõnas, mille olen peitunud oma südamesse. Seetõttu olen ka enam kui kindel, et kui Saatan mind järgmine kord ründab, on mul piisavalt varusid, millest ammutada. Olen võitnud selle lahingu koos Jumalaga juba enne lahinguväljale jõudmist.

Kuidas on lood sinuga? Oled sa pühendunud Jumala sõdur, uskudes, et Jumal varustab sind isegi just praegu? Kui nii, siis vastad ka neile kolmele nõudele:

1. Sa oled usin Jumala Sõna lugeja

Uurides Piiblit, sa mõistad, kui väga Jumal sind armastab. Kui sa aga pole veendunud Tema tingimusteta armastuses sinu suhtes, ei suuda sa ka tulla toime sind tabavate kriisidega. Seetõttu ongi ainus viis olla veendunud Tema armastuses see, kui ammutad Tema Sõnast.

2. Sa veedad igapäevaselt aega oma Jumalaga, olles lähedases osaduses Temaga läbi palve ja vaikse aja

Jumal tahab, et hüüaksime Ta poole keset oma kriise ja raskusi. Kuid ainuüksi sellest ei piisa. Me peame otsima oma Isa palet ka headel aegadel. Meie usk ei peaks tulema esile vaid teatud olukordades, vaid lähtuma ka meie pidevalt arenevast suhtest oma Jumalaga.

3. Sa usud, et Jumal ei lase sul kogeda ühtki katsumust, ilma et Ta annaks sulle jõu seda kanda

Kui mõni suur raskus peaks sind tabama, ei pea sa muretsema, kas sul jagub piisavalt jõudu seda kanda või ega sa äkki keset seda kõike ära ei nõrke. Me Isa annab armu just siis, kui tarvis. Ja kui sul on lähedane suhe Temaga, annab Ta sulle armu, millal iganes tarvis.

Jumal kutsub sind oma hingamisse ja Ta kutsub sind sinna juba täna.

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Matteuse 11:28)

teisipäev, 7. juuli 2015

SISENEDES JUMALA HINGAMISSE

Selleks, et siseneda Jumala hingamisse, peame loobuma omaenese jõupingutustest ja higistamisest. Ainuüksi usk on see, mille kaudu saame osa Tema täiuslikust hingamisest: „Meie aga, kes oleme uskunud, saame hingamisse.“ (Heebrealastele 4:3). Lihtsamalt öeldes: me peame häälestama oma südamed uskuma, et Jumal on ustav ja päästab meid ükskõik, millistest olukordadest, kui võimatuna need ka ei tunduks.

„Sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest.“ (Heebrealastele 4:10). Kui me hingame Kristuses, ei püüa me enam rasketel aegadel teha nägu, et kõik on hästi. Me ei pumpa üles mingit võltsi kriisidega leppimist. Nõnda nagu ka me ei muretse selle pärast, et äkki anname hirmule alla ja hakkame kahtlema Jumala armastuses me vastu. Ehk lühidalt öeldes: meie „enda tegude“ mentaliteet pole enam see, mis meid takka ajab, vaid me oleme jõudnud punkti, kus me lihtsalt usaldame Jumalat.

Kuidas aga sellist usaldust arendada? Otsides Jumalat palves, mõtiskledes Tema Sõna üle ja elades sõnakuulelikkuses Talle. Sa võid ju nüüd muidugi vaielda ja öelda, et: „Kõik need asjad on ju samuti teod.“ Need on usuteod. Kõiki neid distsipliine järgides usaldame Püha Vaimu, et Ta teeks oma tööd me sees, rajades meis jõu reservaate aegadeks, mil’ neid kõige enam vajame. Me ei pruugi küll tunda, kuidas Jumala jõud meisse siseneb, või kuidas Ta vägi meid üles ehitab, kuid iga järgmise katsumuse korral tulevad kõik need ressursid meist esile.

See on ka üks peamisi põhjusi, miks ma Jumalat nii innukalt otsin, tehes seda läbi palve, paastu ja Tema korraldustele kuuletumise. Küsimus pole selles, et me olen jumalasulane, kes peab olema teistele eeskujuks. Ma teen seda kõike selleks, et ma tean, et mind ootab ees veel palju katsumusi. Mitmeid intensiivseid lahinguid ja üllatusrünnakuid. Seetõttu ka, sõltumata kõigist juba saavutatud võitudest ja rahust, mida olen siiani kogenud, vajan ma jätkuvalt taevast varustatust, mis kannaks mind läbi ka edaspidi.

esmaspäev, 6. juuli 2015

HAARATES KINNI UUEST LEPINGUST by Gary Wilkerson

„Kuid oma heldust ma ei tühista ega tee valeks oma ustavust.“ (Psalmid 89:34). (Inglise keelses Piiblis on sõna „heldus“ tõlgitud sõnana „leping“). Sõna „leping“ mängib kristliku usu juures vägagi olulist ja keskset rolli. Samas pole ma veel kuulnud ühtki jutlustajat või õpetajat kirjeldamas adekvaatselt lahti „lepingu“ tähendust kristliku elu jaoks. Isegi Piibel on jagatud kaheks lepinguks ehk testamendiks – Vanaks ja Uueks Testamendiks. Jumal sõlmib Vanas Testamendis inimkonnaga ühe lepingu teise järel. Kuid mida need lepingud endast kujutavad? Või mis veelgi olulisem – kuidas need meisse tänapäeval puutuvad?

Leping on kokkulepe või tõotus kahe või enama osapoole vahel. See hõlmab endas mõlema poole kohustusi, mida kumbki pool peab lepingu pidamiseks täitma. Taolised lepingud on seaduslikult siduvad ja kui nende kehtivus lõpule jõuab, võib emba-kumba osapoolt karistada oma kohustuste mitte täitmise eest.

Luues Uue Lepingu, lõi Jumal oma imelise armastuse inimkonna vastu kõige täiega letti. Samas aga on Ta kogudus olnud aastakümneid pime selle imelise õpetuse suhtes. Olles noor kristlane, õpetati mulle, et „lepingu teoloogia“, mis keskendub Uuele Lepingule (ehk Uuele Testamendile), kätkeb endas liiderlikkuse õpetust. Ehk siis selle väite peamine mõte peitus selles, et Uus Testament on nii imeliselt vabastav, et inimesed võivad hakata seda kurjasti ära kasutama, lubades endale ka lubamatut eluviisi. Samas aga, mida enam ma mõistan Uut Testamenti, seda enam olen veendunud, et me vajame sellest lähtuvat kinnitust neil ohtlikel lõpuaegadel. Selles peituval tõotusel on vägi vabastada Jumala kogudusele kõike ületav jõud, mida vajame selleks, et olla enam kui võitjad igas eluolukorras.

Uus Leping on ametlik leping Isa ja Poja vahel. Ja meie, kes me oleme vaimse Iisraeli seeme, oleme usu läbi samuti kaasatud sellesse lepingusse. „Nüüd on aga Jeesus saanud seda ülevama ameti, mida parema lepingu vahemees ta on, mis on seadustatud paremate tõotuste alusel.“ (Heebrealastele 8:6).

„Ma hoian oma helduse temale igavesti ja mu leping temaga jääb püsima.“ (Psalmid 89:28).

laupäev, 4. juuli 2015

EI EITAVALE VASTUSELE by Carter Conlon

Piibel räägib meile loo mehest, kes läks hilja õhtul naabri juurest leiba laenama, kuna talle oli ootamatu külaline külla tulnud ja tal polnud talle midagi süüa anda. „Kas saaks ta toast vastata: „Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”? Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja.“ (Luuka 11:7-8).

Pealekäimine tähendab seda, et ta lihtsalt ei lähe ära. Tänapäeval näeks see välja kellegi taolise palvena: „Ma tean, et see põlvkond vajab leiba, kuid mul pole piisavalt varusid. Mul pole ka piisavalt teadmisi ja ma tean, et mu enda jõud veab mind alt. Mu enda kaastunne on suht kasin ja mu julgus suht heitlik. Mul pole piisaval hulgal Püha Vaimu, kelle abil muuta midagi selle põlvkonna keskel. Kuid ma tean, et Sul on see kõik olemas ja ma ei lahku enne, kui olen selle Su käest kätte saanud!“ See on see palve, mille sarnast Jumal otsib ja ootab!

Kuid Jeesus jätkas selle looga: „Ka mina ütlen teile: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ (Luuka 11:9-10). Kui paljud saavad? Kõik! Mitte vaid mõned üksikud superstaarid või väljavalitud Eelijad ja Eliisad, vaid kõik! Ja see tähendab ka sind! Siinkohal aga on oluline meeles pidada, et Jumal ei viita siin vaid tavapärasele palumisele. Kui Tema 120 jüngrit ülemisse tuppa läksid, ei palunud nad mingil tavalisel moel Püha Vaimu esiletulekut. Nad olid enam kui teadlikud, et majast välja minek ja õela rahvahulgaga silmitsi seismine võib tuua kaasa surma. Samas aga oli neil ka Jeesuse tõotus, et nad saavad olema Tema tunnistajad, mistõttu nad hakkasid paluma ja otsustasid kohe algul, et ei lepi eitava vastusega.


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 3. juuli 2015

ELADES JUMALA HINGAMISES

Mu abikaasa Gwen oli 34-aastane, kui tal esimest korda vähk avastati. See uudis hävitas meid täiega. Olime just kolinud perega New Yorki, et saaksin alustada teenimistööga tänava gängide seas. Nii et seal tänavail gängi-liikmetele ja sõltlastele kuulutades, võitlesin ise samal ajal pisarate ja ahastusega. Kuid Jumal kinnitas mulle ikka ja jälle: „David, ma olen ustav. Ma ei hülga sind ega su kalleid.“ Jumal oli koos minu ja meiega läbi selle hirmuäratava vähi olukorra nii tookord, kui ka kõik korrad hiljem.

Samas ei taha Jumal, et me võidud oleks vaid ühekordsed kogemused. Ta eesmärk pole päästa meid kriisidest vaid selleks, et saaksime öelda: „Tänu Jumalale, et mu usk kõige selle keskel püsima jäi!“ Jah, sa ehk tulid võitjana välja sellest ühest olukorrast, kuid nii nagu iisraellastegagi peale Kõrkjamerest läbiminekut juhtus, tabavad uued katsumused sindki ja need võivad olla hoopis tükkis teistsugused.

Jumala hingamises elamine on eluviis. Tema igatsus on, et Tema rahu ja kindlus võiks kanda meid läbi kõigist me katsumustest, teades, et meie Ülempreester on igati teadlik kõigist me mõtetest-tunnetest nende raskuste keskel. Ära minust siinkohal valesti aru saa – ma ei räägi siin mingist nirvaana taseme saavutamisest. Paljud New Age’i õpetajad kuulutavad, et ainus viis, kuidas tuleviku kriisidega toime tulla, on teha oma süda juba praegu kõvaks ja tappa kogu selles peituv armastus. Ehk lihtsamalt öeldes – kui sa ei hooli enam inimestest, ei saa sa ka haiget. Seetõttu olekski nende sõnul targem valmistada end juba elu raskusteks ette.

Samas ei saa Jumal kunagi austatud, kui Ta sulased end kõigest ja kõigist tuimalt välja lülivad. See pole kaugeltki see, mida Tema hingamine endast kujutab. Temas hingamine tähendab õppida usaldama Tema tõotust olla ustav meile kõigis me eluolukordades.

Olles ise 4 lapse isa ja vanaisa, võin ausalt öelda, et mu elus pole olnud kordagi, kus ma oleks suutnud ilma sekkumata lihtsalt kõrval seista ja pealt vaadata, kuidas keegi mu järeltulijaist kannatab. Taolistel aegadel olen teinud endast kõikvõimaliku, et päästa või tervendada nad. Seetõttu las ma küsida su käest: kui palju enam armastab me Taevane Isa meid, olles meiega kaasas kõigis me katsumustes ja igatsedes tervendada me haiget saanud kohad?

„Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!“ (Matteuse 7:11)

neljapäev, 2. juuli 2015

TÄIUSLIK HINGAMISPAIK

Kristuses on üks paik, kus pole mingit ärevust tuleviku ees. Paik, kus pole hirmu ega ootamatut rahutust, kannatusi ega töötust. Ei mingit inimeste kartust, hirmu langemise või oma hinge kaotamise ees. See on paik, kus võib kogeda täit kindlust Jumala ustavusest. Heebrea kirja autor nimetab seda täiuslikuks hingamispaigaks.

Iisraellased olid need, kellele seda täiuslikku hingamist pakuti, kuid nad kahtlesid ja olid uskmatud, jäädes ilma Jumala hingamisest: „Need, kellele evangeeliumi esmalt kuulutati, ei ole sinna sisse saanud oma sõnakuulmatuse pärast.“ (ing.k on öeldud, et nad pole sinna sisse saanud oma uskmatuse pärast) (Heebrealastele 4:6). Iisraellased elasid pideva hirmu all, oodates, mil järgmine kriis neid tabab. Selle tulemusena said nad ka laastatud keset kõiki oma katsumusi.

Kui iisraellased oleksid selle hingamise vastu võtnud, oleks Jumal oma töö oma rahva seas lõpuni viinud. Kuna nad aga ei teinud seda, otsib Jumal iga järgneva põlvkonna seast inimesi, kes siseneksid Tema hingamisse, mis ootab alles ees (Heebrealastele 4:9). Jumal ütleb meile: „Pakkumine kogeda minu hingamist on just teie jaoks ja just täna. Teadke, et minus on paik, kus pole enam ruumi ühelegi kahtlusele ega hirmule. See on paik, kus te olete valmis ükskõik, milleks, mis ka elus ei juhtuks.“ Seetõttu õhutabki ka Jumala Sõna meid: „Kartkem siis, kuni tõotus saada tema hingamisse on veel jõus, et kedagi teie seast ei leita maha jäänud olevat!“ (Heebrealastele 4:1).

Tänapäeval on suur hulk Jumala inimesi, kes ei tea midagi sellest hingamisest Kristuses. Seetõttu ka, kui nad loevad igapäeva uudiseid ja kuulevad kõikvõimalikest tragöödiatest, rahutustest ja surmadest, on nad täis hirmu ja ärevust, paludes: „Oo, Jumal, palun ära võta ühtegi mu lähedastest, sest ma ei elaks seda kaotust üle!“ Samas aga, kui oled leidnud selle hingamispaiga oma Issandas, ei lase sa taolisel hirmul end neelata. Sa ei sattu paanikasse ega lagune koost, kui mõni ootamatu kriis sind tabab. Ka ei kaota sa lootust, süüdistades Jumalat sulle kaela saadetud hädade eest. Jah, sa koged valu nii nagu iga teinegi normaalne inimene, kui su hinges valitseb siiski rahu, sest sa tead, et Jumalal on kontroll kõige üle, mis sind puudutab.

kolmapäev, 1. juuli 2015

JUMALA KANDEV VÄGI

Maailm igatseb näha reaalset tunnistust Jumala kandvast väest ja jääb meilt kuni Jeesuse tagasitulekuni küsima: „Oo, kristlane – ma näen, kuidas sa teenid ustavalt oma Jumalat. Sa paastud ja palvetad ning tunnistad Tema aust ja väest, kuid samas oled ka ise vahel eluraskustes. Ütle siis, ons’ su Jumal kandnud sind läbi neist rasketest aegadest? Milline on su tunnistus nüüd, mil oled visatud „lõvi puuri“?“

Sa võid vaid kujutada ette Daarjaves’e rõõmu, kui ta kuulis Taanieli hüüdmas: „Kuningas elagu igavesti! Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõvide suud, ja need ei teinud mulle kurja.“ (Taanieli 6:22-23). Taaniel oli elus ja temaga oli kõik hästi. Samas on mul raske uskuda, et see jumalakartlik mees öösiti just kõige rahulikumalt magas. Ta polnud rohkem ega vähem superinimene kui meie tänapäeval. Ja me Jumal ei ootagi meilt mingit ebaloomulikku käitumist, kui raskustega silmitsi seisame. Meie ärevus ja hirmu tunded taolistel hetkedel on igati normaalsed.

Mina usun, et Taaniel palvetas ja oli valvel kogu öö. Igakord, kui lõvi haigutas ja oma kihvu näitas, hüüdis Taaniel eeldavasti vaikselt: „Jumal, ma usaldan sind sellegipoolest. Ma usun, et päästad mind selle eluka lõugade vahelt.“ Ta hoidis oma usust kinni ja Piibel ütleb meile, et: „tema küljes ei leitud ühtegi viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse.“ (Taanieli 6:24).

Üks mees usaldas kogu rahva ees oma Jumalat ja kogu kuningriik sai sellest puudutatud. Piibel ütleb: „Siis kuningas Daarjaves kirjutas kõigile rahvastele, suguvõsadele ja keeltele, kes elasid kogu maal… “Minu poolt on antud käsk, et kogu mu kuningriigi võimupiirkonnas tuleb karta Taanieli Jumalat. Sest tema on elav Jumal ja püsib igavesti. Tema kuningriik ei hukku ja tema valitsus ei lõpe. Tema päästab ja vabastab, tema teeb tunnustähti ja imesid taevas ja maa peal, tema, kes päästis Taanieli lõvide küüsist.”

(Taaniel 6:26-28). Näed sa, mida Daarjaves siin ütleb? Ta ülistab Jumalat mitte ainult Tema poolt korda saadetavate imede tõttu, aga ka seetõttu, et Jumal päästis Taanieli surmasuust. Sellele paganlikule kuningale piisas vaid ühest usklikust, kes tõesti ka ise uskus, mida kuulutas ja mille tulemusena see kuningas ütles: „Ma olen näinud meest, kes on pidanud kinni oma tunnistusest Jumalasse. Ta ei kahelnud hetkekski ja Jumal päästis ta põrgu vägede käest.“