esmaspäev, 15. mai 2017

KRISTUS OLI SEE KALJU - Gary Wilkerson

Kui Iisraeli lapsed olid kõrbes, hakkas janu neid piinama, mispeale nad hakkasid Moosesega vaidlema: „Mispärast sa tõid meid Egiptusest siia, mind ja minu lapsi ning mu karja janusse surema?” Siis Mooses hüüdis Issanda poole, öeldes: „Mis ma pean selle rahvaga tegema? Vähe puudub, et nad viskavad mind kividega surnuks!” Ja Issand ütles Moosesele: „Mine edasi rahva ees ja võta enesega mõningad Iisraeli vanemaist! Võta kätte oma kepp, millega sa lõid Niiluse jõge, ja mine! Vaata, mina seisan seal su ees Hoorebi kaljul. Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua!” Ja Mooses tegi nõnda Iisraeli vanemate nähes.“ (2 Moosese 17:3-6).
Kogu selle stseeni detailid ja Jumala kaastunne oma rahva vastu, saavad uuesti läbi mängitud läbi Jeesuse ohvri. Kristus on see kalju, keda löödi meie üleastumiste pärast, kui olime omadega eksiteel ja ringi uitamas. Ühtlasi aga on Ta ka see elav vesi, kes hoiab meid elus. Paulus ütleb meile: „Vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere…ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus.“ (1 Korintlastele 10:1, 4).
See stseen kõrbest illustreerib seda, mida Jeesus teeb nurisevate inimeste heaks – Ta võtab ise nende karistuse enda kanda. Ta kuulutab: „Ma saan ise hukkamõistetuks nende eest; ma talun ise rooska nende eest; ma saan naelutatud ristile nende eest, et nad kõik võiks saada osa ülikülluslikust elust.“ Osa kristlasi jäävad sellest imelisest annist ilma, kuna hoiavad kinni oma kibestumisest. Paulus jätkab: „Kuid enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased ning nad löödi maha kõrbes. Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid.“ (1 Korintlastele 10:5-6).
Me elud võivad kärbuda kibestumises, või me võime saada elustatud imelise armu poolt, mida Jumal meile pakub. Valik on meie.