neljapäev, 4. mai 2017

KRISTUS MEIE SEES

Teekond lootuse suunas on täis kannatusi, kurvastust ja valu. Ükskõik, kui vaga, armastav või hea sa ka poleks – kui Kristus elab sinus, saad sa ka osa Tema kannatustest. „Vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised…“ (1 Peetruse 4:13). Peetrus ütleb meile väga lihtsalt: „Rõõmustage kannatustes!“ Ja Paulus ütleb samuti midagi sarnast: „Me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele.“ (Roomlastele 5:2).
Rõõmustada kannatustes? Pole kahtlustki, et see on üks raskemaid väljaütlemisi kogu Piiblis. Ja ometi läheb Paulus sealt veel edasi: „Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest…“ (Roomlastele 5:3). Paulus ei räägi siin hüüetest või hõiskamisest, mida peaksime välja elama vaatamata oma katsumustele. Pigem peab ta silmas võimet näha Jeesust keset oma katsumusi. Vaatamata oma ehedatele inimlikele hirmudele ja näiliselt lootusetutele olukordadele, võime me siiski öelda: „Jumal valmistab väljapääsu.“
Osa kristlasi võib öelda: „Mu lootuse tee peitub lihtsalt öelduna järgnevas: mu lootus peitub ainuüksi Kristuses, kirkuse lootuses.“ (Koloslastele 1:27). Kui tõsi. Kuid kui Kristus on meis, juhib Ta meid ka teele, millest Paulus rääkis. Sest Püha Vaim tahab, et me lootus oleks nii palju enamat kui vaid üks teoloogiline fraas. See peab olema lootus ja kindlus, mis on vankumatu ja rajatud kindlale alusele. Ehk lühidalt öeldes – me lootus peab olema Kristus, kes teeb oma tööd me sees.