reede, 12. mai 2017

ISSAND ON OMA RAHVA PÄÄSTJA

Lugedes Vana Testamenti, saab mu usk vägagi julgustatud Taaveti eeskujust. Olen lausa hämmingus tema otsusekindlusest kuulda Jumalat keset oma ohtlikke olukordi ja aegu.
Peale üht järjekordset lahingut, oli Taavet ühes oma sõjaväega 3-päevasel teekonnal tagasi koju, kui korraga nende küla langes Amalekkide ohvriks. See metsik vaenlane võttis pantvangi nii Taaveti kui tolle meeste pered, põletades maha kogu nende linna. Kujuta vaid ette seda vaatepilti, mis neid koju jõudes ees ootas: „Ja kui Taavet oma meestega jõudis linna, vaata, siis oli see tulega põletatud, nende naised ja pojad ja tütred aga vangi viidud.“ (1 Saamueli 30:3). Kujutan vaid ette, kuidas need võimsad mehed käisid jahmunult ja hämmingus mööda linna ringi, kisendades meeleheites: „Kuidas see küll juhtus? Kuidas küll Jumal lasi sel sündida?“ „Siis Taavet ja rahvas, kes oli koos temaga, tõstsid häält ja nutsid, kuni nad enam ei jõudnud nutta.“ (1 Saamueli 30:4).
See stseen Taaveti elust näitab, et kohe kindlasti on ka nutul oma aeg ja koht, kui hädad ja õnnetused tabavad. Pealegi, tegu polnud mingi väikese hävinguga. Küsimus polnud ju vaid kodude, karja ja viljasaagi hävingus, mis Taaveti võimsad mehed nutma ajas. Sellest kõigest oleks ju peagi üle saanud. Pigem oli see hirm oma kallite naiste ja laste pärast, mis nende hinge lõikas. Ja see, mis kogu stseenile järgnes, oleks võinud Taavetile olla veelgi hävitavam: „Ja Taavetil oli väga kitsas käes, sest rahvas lubas tema kividega surnuks visata, sellepärast et kogu rahvas oli hinges kibestunud, igaüks oma poegade ja tütarde pärast…“ (1 Saamueli 30:6).
Mu armsad, isegi kõige jumalakartlikumad me seast võivad kogeda värisevat südant ja ootamatut hirmuhoogu, kui kohutavad kriisid neid tabavad. Sellistel hetkedel pole see mitte patt kogeda hetkeks sügavat meeleheidet. Ometigi tahab Issand, et iga hirmunud süda kuuleks: „Ära karda! Ole julge, sest Issand on oma rahva päästja!“