teisipäev, 2. mai 2017

KÜLLAGA LOOTUST

„Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ (Roomlastele 15:13).
Pauluse sõnul peab kõik see, mis on seotud lootusega, olema seotud Püha Vaimuga. Seega, kuidas meil saaks olla küllaga lootust nagu Paulus meil palub seda olevat? Kuidas saame rõõmustuda lootuses? Ja kuidas saame omandada täie kindluse sellest? On selge, et lootuse seeme saab külvatud pääste hetkel, kuid me lootus peab küpsema kogu me teekonna jooksul koos Jeesusega. 
Heebrealaste kiri ütleb, et meil on lootus, „mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse…“ (Heebrealastele 6:19).  Lühidalt öeldes saab teekond lootuseni alguse kindlast teadmisest, et oleme õiged Jumala ees. Me räägime sellest kindlusest, kuna meil on rahu Jumalaga. Paulus loob aga selle kindluse läbi tõdemuse: „Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.“ (Roomlastele 5:1).
Ühes vanas kirikulaulus ütleb Edward Mote järgmist: „Mu elu pole rajatud millelegi vähemale kui Jeesuse verele ja Tema õigsusele.“ Pole kahtlustki, et selles peitub rahu – usus Jumala tõotusesse, et uskudes Jeesuse valatud veresse oleme me õigeks mõistetud Temas. Ta mõistab mind õigeks, kuigi ma pole täiuslik ja Ta õigsus kantakse mulle üle mitte minu enda heade tegude tõttu, vaid ainuüksi usu läbi.
Fakt on see, et sa ei saa kogema mingit tõelist rahu ega lootust, kuniks sa ei lõpeta kahtlemist oma aktsepteerituses Kristuse poolt. See aktsepteeritus aga ei sõltu sellest, milles su lihalik loomus sind süüdistab või milles Saatan sind süüdistab. See tugineb ainuüksi sellele, kellena Jumal sind Kristuses näeb.