teisipäev, 21. juuli 2009

ÄRA KARDA LÄBIKUKKUMIST

Kui Aadam oli pattu teinud, püüdis ta varjuda Jumala eest. Kui Peetrus oli eitanud Jeesust, kartis ta seista Ta palge ees. Kui Joona keeldus kuulutamast Niinevele, ajas hirm teda koguni ookeani, et põgeneda Issanda ligiolu eest.

Tunduvalt hullem, kui läbikukkumine ise, on hirm, mis sellega kaasas käib. Aadam, Joona ja Peetrus põgenesid Jumala eest mitte seetõttu, et nad oleksid kaotanud oma armastuse Tema vastu, vaid seetõttu, et nad arvasid, et Jumal on liiga pahane mõistmaks neid.

Vendade süüdistaja ootab kui raisakotkas sinu läbikukkumist ühel või teisel moel. Ja seejärel kasutab iga võimalikku põrguvalet, et panna sind alla andma ja veenda sind, et Jumal on liiga püha või et sina oled liiga patune, et tagasi Tema juurde tulla. Või paneb ta sind hirmu tundma selle ees, et sa pole piisavalt hea või et sa ei suuda iialgi tõusta kõrgemale oma läbikukkumisest.

Moosese puhul võttis 40 aastat, et saada ta vabaks hirmust ning muuta ta kasulikuks Jumala programmi tarvis. Kui Mooses, Jaakob või Taavet oleksid oma läbikukkumiste tõttu alla andnud, poleks me võib-olla enam iialgi neist kuulnud. Ometigi ajas Mooses end taas jalule, saades üheks Jumala suurimaks kangelaseks. Jaakob seisis silmitsi oma pattudega, sai taasühendatud oma vennaga, keda ta oli petnud ning jõudis uuele võidukale tasemele. Taavet lausa tormas jumalakotta, leidis andestust ja rahu ning pöördus tagasi, kogemaks oma elu kõrghetki. Joona pööras oma sammud ringi, tegi midagi, millest ta algul oli keeldunud ning tõi kogu linna meeleparandusele. Peetrus tõusis eitamise tuhast, et juhtida kogu kogudus Nelipüha kogemusse.

1958 aastal istusin ma oma väikeses autos ja nutsin, sest oli enda arust suurim läbikukkuja kogu maailmas. Mind oli ilma pikema jututa visatud välja kohtusaalist, kuhu olin läinud omaarust Jumala juhtimisel, et kuulutada seitsmele teismelisest mõrvarile. Minu püüe kuuletuda Jumalale ja aidata neid noori pätte, nägi välja kui kohutav läbikukkumine.

Samas tekitab see aga külmajudinaid, kui mõtlen, millest kõigest ma oleksin ilma jäänud, kui oleksin sel pimeduse tunnil loobunud. Küll ma olen praegu õnnelik, et Jumal õpetas mind seisma silmitsi oma läbikukkumistega ja võtma ette järgmisi samme, mille Tema on mulle valmistanud.