neljapäev, 9. juuli 2009

KOGEDES JUMALA VITSA

Psalmist kirjutab ühe Jumala suurima tõotuse kohta järgmist: „Kui ta lapsed hülgavad mu Seaduse ega käi mu määruste järgi, kui nad teotavad mu korraldusi ega pea mu käske, siis ma küll nuhtlen nende üleastumisi vitsaga ja nende pahategusid hoopidega, kuid oma heldust ma ei tühista ega tee valeks oma ustavust.“ (Psalmid 89:30-33)

Jumal on tõotanud mitte iialgi tühistada oma heldust meie suhtes, ükskõik, kui rängalt me siis ka ei eksiks. Samas vaatavad aga palju usklikud kergekäeliselt mööda selles salmis peituvast tõsisest hoiatusest: kui me hülgame Jumala seadused ja keeldume täitmast Tema korraldusi, karistab Ta meie üleastumisi oma jumaliku vitsaga.

Piibel ütleb meile, et keda Jumal armastab, seda Ta ka karistab. Me näeme selle tõe reaalsust väga elavalt Taaveti elus. Mõelge korraks, kuidas Jumal tegeles selle mehega – oma ustava sulasega, kes nautis Jumala soosingut. Ühel hetkel oma elus patustas Taavet kohe täiega, püüdes oma tegu õigustada ja varjata mitmeid kuid. Lõpuks aga ütles Jumal: „Aitab!“ ja saatis oma prohveti paljastama Taaveti pattu. Prohvet Naatan kasutas analoogilisi näiteid kiskumaks ribadeks iga väiksemagi Taaveti vabanduse, mispeale kuningas lõpuks tunnistas; „Ma olen pattu teinud, ma olen süüdi!“

Taavet kirjutas: „...mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.” (Psalmid 31:11). Nõnda nagu leke bensupaagis, nõnda tõmbab ka patt sind tasapisi tühjaks kõigist su varudest. Sinu rahu, su rõõm, su jõud sõna otseses mõttes voolavad välja, kuni on kadunud täiesti. Taavet tunnistas: ”...ei ole rahu mu kontides mu patu pärast.” (Psalmid 38:4) Ehk teisisõnu ütles ta: ”Kogu mu jõud on kadunud mu patu tõttu. Mu ihu on muutunud nõrgaks tänu sellele, mida tegin. Minu eksimused lihtsalt ei anna mulle rahu.”

Taavet koges Jumala läbitungivaid nooli. Ta kirjutas: „Sest sinu nooled on alla tulnud mu sisse ja su käsi vajub mu peale.” (Psalmid 38:3) Ometigi oli seda armast jumalasulast õpetatud kartma Jumalat ja osa tema valulikust õppetunnist peitus asjaolus, et ta oli kaotanud rahu oma Jumalas. Seetõttu kisendas ta kogu hingest: ”Tema on teel nõrgestanud mu rammu.” (Psalmid 102:24)

Ma tean kristlasi, kes elavad oma elusid ülimas segaduses, kuna nad ei suuda loobuda oma patust. Need vaesed hinged on pidevalt mahasurutud, nõrgad, pidevalt heitlevad, kuid mitte kuhugi välja jõudvad. Ma tean ka jumalasulaseid, kes ei leia kuidagimoodi asu, kuna patt valitseb nende eludes. Nad on pidevalt hõivatud ja tegevuses, mitte iialgi hingates Jumala rahus.

Vahet pole, kes sa oled – kui sa annad maad salajasele patule, käib su elus, kodus, peres ja tööpaigas üks pidev trangel. Iga asi, mille külge sa vähegi oma käe paned, lööb tasakaalust välja. Sa muutud ülemäära rahutuks, sattud segadusse ja oled siia-tänna väntsutatav lõputute murede ja hirmude poolt. Ja iga väiksemgi rahu või jõu raas imatakse sinust välja.

Jumala eesmärgiks ei ole paljastada oma sulaseid. Pigem on Tema südames anda andeks, puhastada ja katta meie patud. Salajase patu paljastamine on Jumala viimane püüe päästa oma mässumeelne, silmakirjalik laps, kes on otsustanud varjata oma pattu ja mängida sellega edasi, jättes endast samas mulje kui väga jumalakartlikust inimesest. Jumala vits on määratud vaid neile usklikele, kes ei ole nõus meelt parandama ja pöörduma, ning kes on paadutanud oma südamed olles võltsid. Jumal distsiplineerib oma õiglasi armastuses, kuid vits ja piitsahoobid on neile, kes sõna ei kuula.