teisipäev, 14. juuli 2009

NAGU VÄIKE LAPS

Matteus jutustab meile, kuidas Jeesus kutsus väikesed lapsed enese juurde ja haaras nad enda embusse. Ta tahtis anda oma jüngritele edasi ühe illustreeritud jutluse, öeldes: ”Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu.” (Matteuse 18:3-5)

Nende salmide kaudu kirjeldab Jeesus suhet, mida Ta igatseks omada oma rahvaga. Ta ütleb: „Vaadake seda last. See on minu tulevane kogudus. See pisuke siin esindab igat uut usklikku, kes tuleb minu juurde igast rahvast, rassist ja suguharust ning teeb seda lapsemeelses usus. Seetõttu peab mu kogudus olema minuga nõnda nagu see lapsuke.“

Kreekakeelne tähendus sõnale pöörduma, mida Jeesus kasutas, viitab otsekui äkilisele tornaadole. Jeesus ütles oma jüngritele: „Te peate oma õpetuses tegema läbi väga ootamatu pöörde. Te peate kiiresti pöörduma oma ideedest selle kohta, kuidas saavutada üks eriline paik minu Kuningriigis tänu oma tegudele ja saavutustele. See on see, mida vanasti arvati, kuid nüüd on aeg lasta sel minna.“

Järgmisena kutsus Ta oma jüngreid üles olema alandlikud. Ta ütles neile: „Te peate saama otsekui need väikesed lapsukesed siin.“ Ehk teisisõnu: „Mina rajan oma koguduse teie peale ja kui te tahate omada mingitki osa sellest, peate te saama sama alandlikuks nagu see väike laps siin mu käte vahel.“ Ma usun, et Jeesus ootab meilt kahte lihtsat asja: „Iseendast sõltumise mahapanemist ja täielikku pühendumist Talle. Need on omadused, mis Jeesuse kohaselt on omased tõelistele Kuningriigi teenritele. „Kes siis ennast alandab kui väike laps, on suurim Taevariigis. Ja kes võtab vastu selle väikese lapse minu nimel, on vastuvõtnud ka mind.“

Jeesus ütles oma jüngritele väga otse: „Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neistpisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse. Häda maailmale ahvatluste pärast! On küll paratamatu, et kiusatused tulevad. Kuid häda sellele inimesele, kelle kaudu kiusatus tuleb!” (Matteuse 18:6-7)

Jeesus oli väljendamas oma viha nende suhtes, kelle õpetus ütles, et ristist üksi ei piisa, et saada päästetud. Ta kõneles oma koguduse kõige tähtsamate alustaladega – omaenda jüngritega. Ta hoiatas neid, et nad ei põlgaks risti ja et nad peavad mõistma, et ainuüksi Temas peitub täielik pattude lunastus.

Nõndasamuti kõneleb Jeesus ka tänapäeva kogudusega: „Häda igale jutlustajale, õpetajale või tunnistajale, kes seab komistuskivi ükskõik, millise vastpöördunud beebi teele. Sest nemad tulevad mu juurde lihtsas usus ja meeleparanduses, mistõttu häda igaühele, kes julgeb väita: „Jeesusest üksi ei piisa. Kui sa tahad saada tõeliselt päästetud, pead sa tegema midagi enamat. Siin on selleks spetsiaalsed koguduse õpetused ja juhtnöörid...“

Pastorid, evangelistid, õpetajad – sööbigu need Jeesuse poolt täie tõsidusega öeldud sõnad kõigi te hinge: „....sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse.“