reede, 10. juuli 2009

TÕOTUSED

Meie suur vajadus kannatlikkuse järele leiab ikka ja jälle kinnitust Heebrea kirjas:

· “Sest kui Jumal Aabrahamile andis tõotuse, vandus ta iseenese juures, sest ei olnud kedagi suuremat, kelle juures ta oleks võinud vanduda...ja nii Aabraham ootas kannatlikult ning sai tõotuse kätte.“ (Heebrealastele 6:13-15).
· “Et te ei läheks loiuks, vaid järgiksite neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mis on tõotatud.“ (6:12).
· “Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse.“ (10:36).

Jumal on andnud meile mitmeid võrratuid tõotusi – murda iga patuahela, anda meile jõudu võita ära iga valitsev patt, anda meile uus süda, puhastada ja pühitseda meid, muuta meid Kristuse sarnaseks jne. Tema Sõna kinnitab meile: „Aga temale, kes teid võib hoida komistamast ja teid veatumaina seada oma auhiilguse palge ette hõiskamisega.“ (Juuda kiri 24)

Ometigi teeb Jumal kõiki neid asju me heaks omal ajal ja vastavalt oma jumalikule ajastatusele. Teda ei aja takka ükski tähtaeg ja Ta ignoreerib täiega kõiki nõudeid lahendamaks olukordi kohe, nüüd ja praegu. Ehk lühidalt öeldes – meiepoolne tõeline usk eeldab ka kannatlikult Issanda järgi ootamist. Meie suhtumine Tema suhtes peaks olema: „Issand, ma usun, et sa seisad oma Sõna taga. Seetõttu, sinu Püha Vaimu väe läbi minu sees, saan ma kannatlikult ootama seni, kuni sina lased neil asjadel sündida mu elus. Minu osa on püsida usus ja oodata sind.“

Sa võid kogeda meeletuid katsumusi ja kiusatusi. Sa võid ka kuulda tohutuid valesid, mida Saatan sulle kõrva sosistab. On aegu, kus sa põrud läbi. On aegu, kus sa isegi mõtled, kas sa eales jõuad oma sihini? Kuid keset kõiki neid katsumusi, kui sa vaid lihtsalt hoiaks kannatlikkusega kinni oma usust – uskudes ja usaldades, et Jumal tegutseb, et Ta peab oma sõna ja on sinu Jehoova Tsidkenu – siis Ta vaatab sinu kui oma õige peale. Ja Ta on andnud oma vande: „Usu läbi saad sa kätte oma tõotuse!“

Rooma kirjas 4:20-23, annab Paulus meile teada Jumala definitsioonist „õige“ kohta: „Ent Jumala tõotusest ta (Aabraham) ei mõtelnud uskmatuses kaksipidi, vaid sai vägevaks usus, andes Jumalale austust ja olles täiesti julge selles, et Jumal on vägev tegema, mis ta on tõotanud. Sellepärast see arvatigi temale õiguseks. Aga ei ole mitte üksnes tema pärast kirjutatud, et see arvati temale õiguseks.“

Piibel ei saakski seda enam selgemini öelda. Kõige lihtsamalt öelduna tähendab õigsus Jumala tõotustesse uskumist ja täit veendumust sellest, et Ta peab oma sõna. Vastupidiselt sellele on uskmatus see, mis maadleb nende tõotustega ja kahtleb, kas Jumal ikka teeb, mida on tõotanud.