reede, 31. juuli 2009

SÕNAKUULELIKKUS ON PAREM KUI ÕNNISTUS

„Siis ütles Saamuel: "Ons Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv.“ (1Saamueli 15:22)

 

Kirjutatud on: „Sõnakuulelikkus on parem kui ohver!“. Mina lisaksin omalt poolt, et see on ka parem kui õnnistus. Selles peitub ka Aabrami Iisaku ohverdamisloo üks sügavamaid mõtteid. Jumal ütles: „Mine ja tee seda!“ ja ta kuuletus. Kas Aabram jättis altarile minemata, mõeldes: „Äkki Jumal muutis oma meelt?“? Ma ei usu. Kõik, mida Jumal ootas, oli vaid sõnakuulelikkus. Kogesin seda hiljaaegu omagi elus. Jumal ütles, et pean alustama läbirääkimisi ja andis mulle konkreetsed tõendid ühe kindla asja kohta, mida pidin asuma endale nõudma. Ma tegin seda. Ma tegin kõik, mis vähegi minu võimuses, et see asi kätte saada, aga ma ei saanud! Kuidas siis nii? Kas oleksin pidanud seadma Jumala juhised kahtluse alla? Oleksin ma pidanud kahtlema selles, et Ta üldse minuga rääkis? Või uskuma, et Saatan takistas mind? Ei! Ma olin otsinud Jumalat kogu oma südamest ja Ta ütles mulle: „Tee nii!“ ja ma tegin. Seetõttu otsustasin ka hingata sõnakuulelikkuse hingamises. Ja see oli palju parem kui õnnistus ise. Jumal näitab sulle vaid üht mündi külge ja selleks on sõnakuulelikkus.  

 

Sulane peab kuuletuma ilma küsimata. Usk väljendub ka selles, kui sulane läheb sinna, kuhu isand käsib ja tuleb siis, kui antakse käsk tulla.

 

Kas inimene võib otsustada oma südames usaldada Jumalat, isegi kui tundub, et see tõotus saab murtud? Kas inimene võib rääkida välja ususõnu, isegi kui kõik liigub selles suunas, et asjad ei toimi? Usukangelased tegid seda kõike! Suured usumehed seisid silmitsi meeletute katsumustega. Jumal kasutab väga kummalisi teid arendamaks sinu usku ja mida sügavamale sa Jumalas lähed, seda kummalisemaks muutuvad ka su katsumused ja proovilepanekud. Seetõttu ära arva, et katsumused on tingimata märk Jumala meelepahast sinu suhtes. Imed sünnivad ainuüksi keset võimatuid olukordi. Mistõttu kui sa igatsed olla usuinimene, sea end valmis elu kõige kummalisemateks läbikatsumisteks.

 

Usk tuleneb nende asjade kasutamisest, mis sul juba on. Seetõttu ära oota, et kõik takistused saaksid kõrvaldatud. Liigu edasi kõigest hoolimata, sest usu kõige olulisem ja määravam hetk on „viimane pool tundi“.