kolmapäev, 22. juuli 2009

SUURIM OHT

Suurim hirm, millega me kõik silmitsi seisame, on mitte näha Jeesust keset oma raskusi ja näha selle asemel hoopis tonte. Meie hirmu tipptunnil, mil pilved pea kohal kõige mustemad ja torm me ümber kõige rajum, tuleb Jeesus alati me ligi, et ilmutada end meile kui Issand keset üleujutusi ja Päästja keset torme. „Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti!” (Psalmid 29:10)

Matteuse 14-peatükis andis Jeesus oma jüngritele käsu astuda paati, mis oli liikumas otse tormi suunas. Piiblis on öeldud, et Ta lausa sundis neid minema sinna paati, mis liikumas vastu tormisele merele ja mida võis seetõttu pillutada siia-sinna. Kus oli aga Jeesus? Üleval mäe peal vaatega merele, paludes, et Ta jüngrid ei kukuks läbi testist, millest Ta teadis, et nad peavad läbi minema.

Sa mõtled nüüd, et vähemalt üks Tema jüngritest oleks pidanud ju mõistma, mis toimub ja ütlema: „Kuulge sõbrad, Jeesus ütles ju meile, et Ta ei jäta meid iialgi maha ega lahku me juurest. Ta ise saatis meid sellele teekonnale ja seetõttu oleme me keset Tema täit tahet. Ta ütles, et õiglase mehe sammud on seatud Tema enda poolt. Mõelge siis veelkord – Issand ise on selle kõige taga! Ta on siinsamas! Ta pole ju kordagi varemgi meid silmist lasknud!“

Kuid mitte ükski jüngritest ei tundnud Teda ära. Nad ei osanud oodatagi, et Ta on koos nendega keset nende tormi. Nad poleks tõesti mitte iialgi arvanud, et Ta on nendega – veel enam nende lähedal – keset kogu seda möllu. Kuid ometigi Ta tuli ja oli, kõndides vee peal.

Kogu loos oli vaid üks õppetund, mida omandada. Ainult üks. Tegu oli väga lihtsa ja sugugi mitte mõne sügava, müstilise, maad-raputava õpetunniga. Jeesus lihtsalt tahtis, et igas oma elutormis usaldaksid nad Teda kui oma Issandat. Ta lihtsalt tahtis, et nad hoiaksid alal oma rõõmu ja kindla meele ning seda isegi keset oma elu kõige suurimaid torme. Muud ei midagi.