esmaspäev, 27. juuli 2009

PÜSIMA JÄÄDES

Igale võidule, mille saavutame kas oma lihaliku loomuse või vaenlase üle, järgneb veelgi suurem kiusatus ja rünnak. Saatan lihtsalt ei anna alla oma sõjas meie vastu. Teda korra võites, täiendab ta oma vägesid ja ründab meid taas. Seetõttu oleme me korraga keset vaimset lahingut, mille arvasime juba võitnud olevat.

Piiblis on öeldud, et: „...süürlased seadsid endid tapluseks Taaveti vastu ning sõdisid temaga.“ (2 Saamueli 10:17). Taavet seisis korraga silmitsi vana tuntud vaenlasega, keda ta kord juba võitnud oli. On väga oluline teada, et tol hetkel Taavet ei elanud patus, vaid oli tõeline jumalamees, kes elas jumalakartuses. Samas aga oli ka Taavet kõigest inimene, mistõttu eeldatavasti oli ta täies segaduses kõigest toimuvast. Miks oli Jumal lasknud sel vaenlasel taaskord tõusta ta vastu?

Oled ehk sinagi olnud Taaveti kingades? Oled ehk palunud: „Issand, kõik, mida ma igatsen, on vaid olla meelepärane sulle – kuuletuda su Sõnale ja teha seda, mis õige. Sa tead, et ma paastun ja palvetan ning armastan sinu Sõna. Ma ei taha kunagi kurvastada sind. Miks siis ometigi pean ma kogema selliseid katsumusi ja kiusatusi? Miks ma küll taaskord pean seisma silmitsi selle sama vana lahingu ja vaenlasega?“

„...ja nagu sel ajal, kui ma seadsin kohtumõistjaid oma Iisraeli rahvale; ja ma annan sulle rahu kõigist su vaenlasist. Ja Issand kuulutab sulle, et Issand annab sulle järeltuleva soo. Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad koos oma vanematega, siis ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi.“ (2 Saamueli 7:11-12)

Keset kõike oma segadust ja iseenese läbikatsumist, tuli Taavetile meelde üks tõotus, mille Jumal oli talle andnud. Nii et ajal, mil vaenlane ründas Taaveti kõigi vähegi põrgus olemasolevate relvadega, näitas Issand, et tegelikult oli võit juba kindlustatud enne lahingu algamist. Seetõttu pööras Taavet oma silmad vaenlase pidevate rünnakute pealt ja suunas need ilmutusele Jumala armastusest ja headusest. Ja just see on midagi, mida Jumal ka igalt oma lapselt ootab, kui nad on olukorras, kus vaenlane püüab neid matta kui suure vetevoo alla. Jumal hoiab neid oma armastuses. Ta tuleb oma laste juurde öeldes: „Ma luban, et sa tuled sellest läbi ja jääd püsima. Sa võid küll haavata saada, kuid see ei oma tähtsust, sest ma olen juba teinud sind võidukaks.“