teisipäev, 7. juuli 2009

MANITSEV ARMASTUS

Kuna Jumal armastab sind, siis Ta tegutseb ka selle nimel, et sind puhastada. Kuid see väljendub sellise armastava manitsuse kaudu nende eludes, kes parandavad meelt ja pöörduvad tagasi Tema juurde. Sul on võib olla tunne, et Jumala nooled on läbistanud su südame tänu su mineviku ja oleviku pattudele, kuid kui su süda on aldis meelt parandama ja sa tahad pöörduda oma eksimustest, siis sa võid paluda, et Ta manitseks sind oma armastuses. Ja Ta korrigeerib sind, kuid läbi suure armu ja kaastunde. Sa ei koge Tema viha nõnda nagu paganad seda kogevad, vaid pigem saad sa tunda Tema distsiplineerivat kätt, mis samas täidetud suure armastusega.

Võib-olla pärinevad su kannatused valedest otsustest. Kui palju on naisi, kes kannatavad seetõttu, et nad abiellusid meestega, kelle suhtes Jumal hoiatas neid, et nad seda ei teeks? Kui palju on lapsi, kes murravad oma vanemate südameid, viies nende kannatuse viimse piirini? Ometigi juhtuvad paljud need asjad just nimelt vanemate endi mineviku pattude, eiramise ja kompromisside tõttu.

Kui sa tead, et sa oled maabunud oma elu kõige sügavaimasse mülkasse, siis on aeg otsida Issandat läbi murtuse, meeleparanduse ja usu. On aeg saada osa värskest Püha Vaimu jõust. On aeg saada uuendatud ja värskendatud, et vaimne jõud võiks ülevoolavalt täita sind. Sest, kui sa hüüad Jumala poole, siis Ta valab oma jõu välja su peale: „Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus. Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad sina mind; mu vaenlaste viha vastu sa sirutad oma käe ja su parem käsi aitab mind. Issand viib mu asja lõpule. Issand, sinu heldus kestab igavesti!” (Psalmid 138:3,7-8)

Üks asi, millega kristlastel on väga raske leppida, on õiglaste kannatused. Juba Kristuse aegadel seostasid juudid edukust, rikkust ja head tervist jumalakartlikkusega. Nad uskusid siiralt, et kui sa oled rikas, hea tervise juures või mõnd muudmoodi õnnistatud, siis see on märk sellest, et Jumal on sinuga rahul ja Tal on sinust hea meel. Seetõttu oli ka Jeesuse jüngritel raske mõista Tolle ütlemist, et: „...hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki." (Matteuse 19:24) ja nad küsisid: ”Kes siis üldse võib saada päästetud?”

Nõndasamuti on ka tänapäeval olemas ekslik õpetus, mis väidab, et kui sa elad kooskõlas Jumalaga, ei kannata sa iialgi! Lihtsalt hüüa Tema nime ja Ta tuleb joostes, et lahendada koheselt kõik su probleemid. Kuid evangeeliumis küll sellist asja ei leidu! Heebrea 11-peatükis esiletoodud usukangelased elasid kõik väga lähedases usuosaduses Jumalaga, kannatades ometigi kividega surnuks viskamist, pilget, piinamist ja vägivaldset surma (salmid 36-38). Paulus ise, kes oli väga lähedal Jumalale, elas üle laevahuku, kividega loopimise ja peksmise, olles kogenud ka poolsurnud olekut, paljaks röövimist, vangikongi ja tagakiusu. Ta koges väga palju kaotusi. Miks? Aga seepärast, et need kõik olid proovilepanekud ja puhastused selle nimel, et tugevdada tema usku ja tuua au Jumalale.

Jumal tahab kinnitada meie südameisse midagi läbi katsumuste ja proovilepanekute. Ta tahab, et me oleksime võimelised ütlema: „Issand Jeesus, sina oled minu Kaitsja ja ma usun, et sina valitsed iga minu eluolukorra üle. Ja kui midagi juhtubki minuga, siis seda ainuüksi seetõttu, et sina lased sel sündida, mistõttu ma usaldan sinu eesmärke ka selles. Aita mul mõista õppetundi, mida Sa tahad, et ma sellest õpiksin. Kui ma elan õiglast elu sinu ees ja oman su rõõmu oma südames, siis nii mu elu kui ka surm toovad mõlemad au Su nimele. Seetõttu tahan uskuda, et sul on varuks üks imeline au ja igavikuline eesmärk, millest minu piiratud mõistus hetkel aru ei saa. Kuid kuidasiganes see ka poleks, mina ütlen ikka: „Jeesus, kas ma elan või suren – ma olen sinu oma!“