PALVE – SELLE PIKEM JA LÜHEM POOL

„Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees; sest Jumal on taevas ja sina oled maa peal, seepärast olgu su sõnu pisut!“ (Koguja 5:1)

Pikkades palvetes peitub alati üks teeskluse moment. Üks igatsus leida rohkem „tunnustust“ Jumala ees; eesmärk omada samasugust palveelu kui neil, kes olid võimsalt kasutatud Jumala poolt; üks alateadlik püüe vallutada Jumal oma rohkete sõnadega ja panna Ta lõpuks tegutsema meie heaks. Vahel ma mõtlen, kas Jumalal tõesti ei hakka kunagi igav? Kas Ta mitte ei igatse rohkem selliste palvete ja anumiste järele, mis oleksid pigem napisõnalised, aga sisukad? Mõned meist lähevad oma salajasse palvekambrisse ja sõna otseses mõttes kukuvad lobisema. Ja kõik, mis meie huulilt lähtub, on vaid sõnaderohked, imiteeritud ja mõttetud anumised ja kiituse mudelid. Jumal aga vääriks üht arukat ja sisukat ettekannet meie vajadustest, selgesti väljenduvat siirast kiitust ja väärikust, mis kõik tugineksid meie austusele kuningate Kuninga suhtes.

Ole väga konkreetne oma palvetes Jumala ees, sest siis on ka Tema konkreetne oma vastustes. Laialiolekul ja kerglusel pole jumalakojas kohta.

Jeesus ütles: „Jääge siia ja valvake koos minuga!" (Matteuse 26:38)

Palve tõeline eesmärk peitub selles, et me naudime isiklikku suhtlust Jumalaga ja seda kohe rohkesti. Südamele aga on vastumeelne viibida Jumala ligiolus ja ta täidab end pigem „päevasõnadega“. See ilmneb eriti selgesti hilistel õhtu –või varastel hommikutundidel kiiruga võetud hetkedes, kus palve loetakse kui linnulennult ja Piiblist neelatakse mõned salmid, mis vaevu jõuavad üldse imbudagi me südamesse. Ükskõik kui palju me ka maailmale ei kuulutaks, see ei vabanda välja ega kaalu üles inimese kohustust ja eesõigust võtta aega Jumala jaoks oma salajases palvekambris. Olla lukustatud uste taga koos Jumalaga seni, kuni lihalik hing saab muudetud! Mitte ükski inimene ei tohiks paluda ilma kündmata ja mitte ükski künda ilma palumata.

Iga and Jumalalt läheb maksma sulle ägamise või oige. Tõelised jumalamehed -ja naised tunnevad end liiga nõrkadena, et ilma igapäevase püsiva palveta seista vastu vaenlasele.