neljapäev, 2. juuli 2009

VÕIT OMA PAHEDE ÜLE

Patt muudab kristlased hirmunud argpüksideks, kes elavad alandavas lüüasaamises. Nad ei suuda tõusta täie julgusega patu vastu, kuna nende oma elus valitseb salajane patt. Nad tolereerivad teiste patte tänu sõnakuulmatusele iseendi südameis ja nad ei suuda kuulutada võidust, kuna kaotus valitseb nende endi eludes.

Kuningas Taavetil oli vaenlasi. Aga kui Taaveti asjad olid korras Jumala ees ja tal oli hea osadus oma Issandaga, et suutnud ükski vaenlane jääda püsima ta ees. Samas aga, kui Taavet tegi pattu ja eemaldus Jumalast, tõstsid tema vaenlased julgelt pead ja võidutsesid tema üle.

 

Taaveti abielurikkumine järgnes koheselt ühele tema suurimatest võitudest. See suur jumalamees, kes säras ja hiilgas keset oma võitu, hakkas himustama Batsebat, tappis tolle abikaasa Uurija ja rikkus abielu temaga. „Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Issanda silmis paha.” (2Saamueli 11:27)

 

Seepärast saatis Jumal prohvet Naatani Taaveti juurde. Prohvet ei tulnud mitte selleks, et nõustada Taavetit küsimustes, kuidas oma süütunde ja hukkamõistuga toime tulla. Selle asemel asus Naatan koheselt olukorra tuuma kallale, öeldes: „Sa oled hüljanud Jumala seadused. Sa oled teinud kurja Jumala silmis. Sa oled süüdi salajases patus.“ Taavet põgenes kõrbesse – nuttev, paljajalu, arglik mees – tänu patule ja ilma oma julgusest ning väest.

 

Me oleme saanud piisavalt õpetust selle kohta, kuidas tulla toime oma probleemide ja hirmuga. Küll aga pole me saanud piisavalt õpetust selle kohta, kuidas tulla toime patuga oma elus. Kuidas saada jagu patust, mis on saanud juba harjumuseks? Kus on võit patu üle, mis on peaaegu et saanud kui osaks su elust?

 

Mul ei ole ühtegi mudelit ega lihtsat lahendust. Küll aga ma tean, et Piiblis leidub piisavalt lohutust neile, kes pidamas lahinguid liha ja vaimu vahel. Paulus võitles samasugust võitlust samade vaenlastega. Ta tunnistas: „Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.” (Roomlastele 7:19)

 

Paljude tänapäeva kristlaste südameis ei valitse Püha Vaimu poolt rajatud jumalakartus. Õpetussõnade autor kuulutab: „Armastuse ja ustavuse abiga lepitatakse süü, ja Issanda kartuse tõttu hoidutakse kurjast.” (Õpetussõnad 16:6) ”Ära ole iseenese silmis tark! Karda Issandat ja tagane kurjast!” (Õp.3:7) “Issanda kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks.” (Õp.14:27)

 

See „Issanda kartus“, millest kõigis neis salmides juttu on, viitab nii palju enamale kui vaid aupaklikkusele ja austusele Jumala suhtes. Me ei saa võtta vastu täit ilmutust Jumala tõest enne kui see pole juurdunud sügavale meisse. Kogu ilmutus on seotud Tema püha kartusega. 

 

Ma olen veendunud, et ilma Jumala kartuseta ei saa me kogeda püsivat pääsemist patust. Samas on aga jumalakartuse teema muutunud paljudes kogudustes tabuks. Mõtle ise, millal oli viimane kord, kui sa kuulsid jutlust Jumala kartusest?

 

Üheks põhjuseks on asjaolu, et ühiskonna sallivus on tunginud sisse ka Jumala kotta. Väljend „arm“ on viimaste aastate jooksul muutunud katteks sõnale „patt“. Nõnda nagu psalmist kirjutas:

”...ei ole Jumala kartust tema silma ees.” (Psalmid 36:2)