IMELINE ARM by Gary Wilkerson
Arm, millega Jeesus on tõotanud meid kõiki üle valada, on võrratuim asi kogu inimkonna ajaloos. Sõna „arm“ on muutunud enam vähem sama levinuks kui sõna „palve“ Piiblis. Igaüks meist kuulutab: „Loomulikult usun ma armu! Muidugi! Pole kahtlustki!“ Ühtlasi laulame laulu „Imeline arm“ (ing k „Amazing grace“), rõhutades eriti just sõna „arm“ ja andes mõista, kui imeline see on ja kui väga seda naudime. Kuid pidage! See pole ju veel kõik, milles arm seisneb! See kujutab endast nii palju enamat kui suudaksime ettegi kujutada. Kuid miks siis pole me südamed täidetud ülevoolava ülistusega või miks me pole sellest lummatud? Aga seetõttu, et oleme armu tähenduse nii tähtsusetuks kahandanud; muutnud selle millekski nii tavaliseks. Armust on saanud midagi nii tavapärast ja normaalset, millega enam kui rahul oleme.
Rääkides sellest revolutsioonilisest, teenimatust armust – Jumala annist, mis muudab su südame ja kannab vilja sinu sees ja läbi, ütlevad paljud nüüd: „Arm…sedan’d küll, aga…!“ Kui oled üks nendest, pendeldad käsumeelsuse piirimail. Sa põgened armu sfäärist ja sattud „ise-tegemise“ lõksu. Pane tähele, mida Paulusel on selle kohta öelda Galaatia kogudusele kirjas Galaatlastele 3:1-3: „Oh mõistmatud galaatlased, kes on teid ära sõnunud…Ma tahan teie käest teada ainult seda, kas te saite Vaimu Seaduse tegude tõttu või ususõnumi kuulamise tõttu. Kas te olete nii mõistmatud? Te alustasite Vaimus, kas tahate nüüd lõpetada lihas?“
Kui kurb see ka poleks, paljud meist ütlevad: „Tänu Sulle Jeesus, Su armu eest, mis avaldus ristil. Armu eest, mis on puhastanud mind ja kinkinud mulle võimaluse alustada puhtalt lehelt. Aitäh sulle uue alguse eest…kuid siit saan nüüd ise hakkama.“ Kuid lugu on selles, et sa ei saa ise hakkama. Paljude jaoks aga see just probleem ongi, et arm ei võimalda neil endil hakkama saada; igakord, kui nad üritavad, kukuvad nad täiega läbi.
Tahad sa saada vabaks sellest? Kui nii, siis lihtsalt ütle: „Iseeneses olen vaid suur läbikukkuja; ma ei suuda pidada Jumala käske omast jõust, mistõttu tänu Jumalale Tema armu eest!“
Rääkides sellest revolutsioonilisest, teenimatust armust – Jumala annist, mis muudab su südame ja kannab vilja sinu sees ja läbi, ütlevad paljud nüüd: „Arm…sedan’d küll, aga…!“ Kui oled üks nendest, pendeldad käsumeelsuse piirimail. Sa põgened armu sfäärist ja sattud „ise-tegemise“ lõksu. Pane tähele, mida Paulusel on selle kohta öelda Galaatia kogudusele kirjas Galaatlastele 3:1-3: „Oh mõistmatud galaatlased, kes on teid ära sõnunud…Ma tahan teie käest teada ainult seda, kas te saite Vaimu Seaduse tegude tõttu või ususõnumi kuulamise tõttu. Kas te olete nii mõistmatud? Te alustasite Vaimus, kas tahate nüüd lõpetada lihas?“
Kui kurb see ka poleks, paljud meist ütlevad: „Tänu Sulle Jeesus, Su armu eest, mis avaldus ristil. Armu eest, mis on puhastanud mind ja kinkinud mulle võimaluse alustada puhtalt lehelt. Aitäh sulle uue alguse eest…kuid siit saan nüüd ise hakkama.“ Kuid lugu on selles, et sa ei saa ise hakkama. Paljude jaoks aga see just probleem ongi, et arm ei võimalda neil endil hakkama saada; igakord, kui nad üritavad, kukuvad nad täiega läbi.
Tahad sa saada vabaks sellest? Kui nii, siis lihtsalt ütle: „Iseeneses olen vaid suur läbikukkuja; ma ei suuda pidada Jumala käske omast jõust, mistõttu tänu Jumalale Tema armu eest!“