MEIE USK PEAB TUGINEMA JUMALA SÕNALE

Jumal tunneb muret selle pärast, et Ta rahva usk kõigub – et nad ei usalda Teda oma kriisides. Mu armsad, meie suurim patt on uskmatus selles osas, et Ta ei tee seda, mida on tõotanud. See solvab Jumalat enam kui abielurikkumine, hooramine, alkoholi ja uimastite tarbimine või ükskõik, milline muu lihalik patt.

Jumala Sõna ütleb: „Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda.“ (2 Peetruse 2:9). „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (1 Korintlastele 10:13). Need salmid on kas tõesed või valed. Kui aga tõesed, peame ka hoidma kinni neist. Jumal tahab, et oleksime võimelised ütlema: „Jumal, kui peaksin ka just praegu jalapealt surema, las ma surra usus. Usun, et kannad mind elust läbi, mistõttu kas ma siis elan või suren, olen ikka Sinu.“ Nii et ükskõik, mis tuuled ja tormid sind ka põrgust ei tabaks – me Jumal on võimeline ja ka teab, kuidas sind päästa.

Jumala plaan on, et nii sina kui mina kogeksime rahu, rõõmu ja võite ning omaksime hingerahu elades koos Temaga. Ta otsib mehi ja naisi, kes seisaksid vastu kõigele, mis saabub pimeduse ajaga. Tema sulaseid, kes püsivad rahus ja hingamises, kuna Kristus elab neis. Jumala igatsus on, et jõuaksid oma usalduses Tema vastu sellisesse punti, kus sa ei koge enam kunagi hirmu, vaid tõesti täit usaldust ja rahu Tema väe ja võimekuse suhtes. Tema juba teab, kuidas päästa sind kõigist salasepitsustest, katsumustest ja kiusatustest, kui sa vaid usaldad Teda.

„Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu. Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas. Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!“ (Psalmid 62:7-9).