ELAGE VALGUSES
Meile on öeldud, et Kristus on maailma valgus, „et kõik hakkaksid Tema kaudu uskuma“ (Johannese 1:7). Seejärel aga võime lugeda: „Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud…Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.“ (Johannese 1:5, 11).
Uskmatus on alati kurvastanud Jeesuse südant. Kui me Issand siia maa peale lihalikul kujul tuli, tõi Ta kaasa erakordse valguse. Valguse, mis pidi avama inimeste silmad. Kuid vaatamata sellele, et Jeesus seda valgust imelistel viisidel eksponeeris, räägib Piibel meile uskumatutest näidetest selle kohta, kui palju selle sama valguse valguses valitses uskmatust.
Eeldavasti pole Piiblis ühtki teist peatükki, mis tõestaks Jeesuse jumalikkust nii palju, kui Johannese 12 peatükk. Näeme seal meest, kes Jeesuse korralduse peale surnuist üles tõusis. Me näeme seal sõna otseses mõttes sajandeid vana prohveteeringu täitumist, millest iga juut teadlik oli. Ja me kuuleme seal otsest häält taevast kõlamas.
Kuid vaatamata kõigi nende imede tunnistamisele, jagus inimestel siiski jultumust seada Jeesus kahtluse alla. „Rahvahulk vastas siis talle: „Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama?“ (Johannese 12:34) Ehk teisisõnu ütlesid nad: „Sa väidad, et Sind lüüakse risti, aga me teame, et tõeline Messias elab igavesti.“ Seejärel aga esitasid nad küsimuse, mis rabas Jeesust kõige täiega: „Kes see Inimese Poeg on?“ (Johannese 12:34) Kujutan ette, et Jeesus lihtsalt ei suutnud uskuda nende pimedust, mistõttu Ta isegi ei üritanud vastata neile. Selle asemel hoopis hoiatas: „Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. ..Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on.“ (Johannese 12:35-36).
Valgus oli paistnud nende pimedusse, kuid nende pimestatud meeled ei suutnud seda tabada (vt Johannese 1:12). Kreekakeelne tähendus sõnale „tabama“, on: kinni haarama, omaks võtma, tõde aktsepteerima, elu ja väge esile tooma“. Neile inimestele oli antud elumuutev tõde, kuid nad ei haaranud sellest kinni ega võtnud seda omaks. Nad ei mõistnud Kristuse tõde, sest nad ei tahtnudki seda omaks võtta.
„Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest.“ (Johannese 12:36) See salm peegeldab väga selgelt Jumala suhtumist uskmatusse. Piibel annab kaanest kaaneni mõista, et Jumalal pole mingit kaastunnet ega haletsust uskmatuse suhtes. Sama kehtis ka nimetatud olukorras. Jeesus lihtsalt kõndis uskmatute juurest minema. Tulemuseks aga rahvas, kes lahkus Jeruusalemmast pimeduses, kuna nad ei tahtnud elada valguses, mis neile oli antud.
Uskmatus on alati kurvastanud Jeesuse südant. Kui me Issand siia maa peale lihalikul kujul tuli, tõi Ta kaasa erakordse valguse. Valguse, mis pidi avama inimeste silmad. Kuid vaatamata sellele, et Jeesus seda valgust imelistel viisidel eksponeeris, räägib Piibel meile uskumatutest näidetest selle kohta, kui palju selle sama valguse valguses valitses uskmatust.
Eeldavasti pole Piiblis ühtki teist peatükki, mis tõestaks Jeesuse jumalikkust nii palju, kui Johannese 12 peatükk. Näeme seal meest, kes Jeesuse korralduse peale surnuist üles tõusis. Me näeme seal sõna otseses mõttes sajandeid vana prohveteeringu täitumist, millest iga juut teadlik oli. Ja me kuuleme seal otsest häält taevast kõlamas.
Kuid vaatamata kõigi nende imede tunnistamisele, jagus inimestel siiski jultumust seada Jeesus kahtluse alla. „Rahvahulk vastas siis talle: „Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama?“ (Johannese 12:34) Ehk teisisõnu ütlesid nad: „Sa väidad, et Sind lüüakse risti, aga me teame, et tõeline Messias elab igavesti.“ Seejärel aga esitasid nad küsimuse, mis rabas Jeesust kõige täiega: „Kes see Inimese Poeg on?“ (Johannese 12:34) Kujutan ette, et Jeesus lihtsalt ei suutnud uskuda nende pimedust, mistõttu Ta isegi ei üritanud vastata neile. Selle asemel hoopis hoiatas: „Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. ..Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on.“ (Johannese 12:35-36).
Valgus oli paistnud nende pimedusse, kuid nende pimestatud meeled ei suutnud seda tabada (vt Johannese 1:12). Kreekakeelne tähendus sõnale „tabama“, on: kinni haarama, omaks võtma, tõde aktsepteerima, elu ja väge esile tooma“. Neile inimestele oli antud elumuutev tõde, kuid nad ei haaranud sellest kinni ega võtnud seda omaks. Nad ei mõistnud Kristuse tõde, sest nad ei tahtnudki seda omaks võtta.
„Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest.“ (Johannese 12:36) See salm peegeldab väga selgelt Jumala suhtumist uskmatusse. Piibel annab kaanest kaaneni mõista, et Jumalal pole mingit kaastunnet ega haletsust uskmatuse suhtes. Sama kehtis ka nimetatud olukorras. Jeesus lihtsalt kõndis uskmatute juurest minema. Tulemuseks aga rahvas, kes lahkus Jeruusalemmast pimeduses, kuna nad ei tahtnud elada valguses, mis neile oli antud.