JUMAL ILMUTAB OMA ARMASTUST
Mina usun, et üks suurimaid Jumala armuande oma kogudusele on Tema ustavad sulased, kes armastuses korrigeerivad me patte. Olles ise armastav karjane, ma tean, et pean olema ettevaatlik oma hääletooni osas, kuid samas ei saa ma kuidagi vabandada välja seda, kui kuulutan meeleparandusele juhtivat tõde. Mis juhtub kogudusega, kui pastorid ei juhi enam inimeste tähelepanu nende üleastumistele? Mõtle, mis oleks saanud kuningas Taavetist, kui tal poleks olnud Naatanit, kes rääkis talle tema kurjusest (vt 2 Saamueli 12).
Siinkohal on oluline mõista, et Naatan oli näinud Taavetit mitmeid kordi enesekontrolli kaotamas, nii et ta oli vägagi teadlik, et kuningas oleks võinud ta iga kell maha lüüa. Naatan oleks võinud öelda: „Ma lihtsalt olen Taavetile sõbraks. Palvetan ta eest ja olen olemas, kui ta mind vajab, kuid las Püha Vaim olla see, kes talle ta puudustest märku annab.“ Mis siis küll saanud oleks?
Usun, et ilma Naatani manitseva sõnata oleks Taavet langenud kõige kohutavama kohtumõistmise alla, mida inimkond eales on näinud. Kohtumõistmise, mille tulemusena Jumal oleks andnud ta üle ta oma pattude küüsi ja lõpetanud igasuguse Püha Vaimu töö tema elus. Samas on see midagi, mis juhtub paljude tänapäeva kristlastega, kes on otsustanud võtta kuulda vaid õrnu, lihalikku loomust paitavaid jutlusi. Kuid seal, kus puudub patutunnetusele üleskutsuv sõna, ei saa ka olla jumalakartlikku kurvastust patu üle. Kus aga puudub jumalakartlik kurvastus patu üle, ei saa olla meeleparandust. Kus aga puudub meeleparandus, on vaid südame paadumus.
Apostel Paulus kirjutas Korintose kogudusele: „Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju Jumalale meelepäraselt kurvastanud…Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse…“ (2 Korintlastele 7:9-10). Paulus ütles, et tema kurvastus ja appihüüd korintlaste patu pärast tõi neis esile Jumalale meelepärase kurvastuse, mis omakorda juhtis neid meeleparandusele. See omakorda tõstis neis esile patu vihkamise, püha Jumala kartuse ja igatsuse elada õiget elu. Samas poleks see kõik saanud kunagi juhtuda, kui ta poleks kuulutanud neile teravat, läbilõikavat ja patutunnetust tekitavat sõna.
Põhjus, miks Paulus korintlastega nii karmilt rääkis, oli selles, et „nende keskel saaks avalikuks nende hool apostlite heaks Jumala ees.“ (vt 2 Korintlastele 7:12). Ehk teisisõnu ütles Paulus: „Mu eesmärk polnud teid närvi ajada või hukka mõista. Ma paljastasin te patu, et te näeks, kui väga ma teid armastan ja teist hoolin. Kui Püha Vaim koputab te südamele, võib see ehk tunduda julma prõmmimisena, kuid tegelikult ilmutab Jumal seeläbi oma õrna armastust.“
Siinkohal on oluline mõista, et Naatan oli näinud Taavetit mitmeid kordi enesekontrolli kaotamas, nii et ta oli vägagi teadlik, et kuningas oleks võinud ta iga kell maha lüüa. Naatan oleks võinud öelda: „Ma lihtsalt olen Taavetile sõbraks. Palvetan ta eest ja olen olemas, kui ta mind vajab, kuid las Püha Vaim olla see, kes talle ta puudustest märku annab.“ Mis siis küll saanud oleks?
Usun, et ilma Naatani manitseva sõnata oleks Taavet langenud kõige kohutavama kohtumõistmise alla, mida inimkond eales on näinud. Kohtumõistmise, mille tulemusena Jumal oleks andnud ta üle ta oma pattude küüsi ja lõpetanud igasuguse Püha Vaimu töö tema elus. Samas on see midagi, mis juhtub paljude tänapäeva kristlastega, kes on otsustanud võtta kuulda vaid õrnu, lihalikku loomust paitavaid jutlusi. Kuid seal, kus puudub patutunnetusele üleskutsuv sõna, ei saa ka olla jumalakartlikku kurvastust patu üle. Kus aga puudub jumalakartlik kurvastus patu üle, ei saa olla meeleparandust. Kus aga puudub meeleparandus, on vaid südame paadumus.
Apostel Paulus kirjutas Korintose kogudusele: „Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju Jumalale meelepäraselt kurvastanud…Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse…“ (2 Korintlastele 7:9-10). Paulus ütles, et tema kurvastus ja appihüüd korintlaste patu pärast tõi neis esile Jumalale meelepärase kurvastuse, mis omakorda juhtis neid meeleparandusele. See omakorda tõstis neis esile patu vihkamise, püha Jumala kartuse ja igatsuse elada õiget elu. Samas poleks see kõik saanud kunagi juhtuda, kui ta poleks kuulutanud neile teravat, läbilõikavat ja patutunnetust tekitavat sõna.
Põhjus, miks Paulus korintlastega nii karmilt rääkis, oli selles, et „nende keskel saaks avalikuks nende hool apostlite heaks Jumala ees.“ (vt 2 Korintlastele 7:12). Ehk teisisõnu ütles Paulus: „Mu eesmärk polnud teid närvi ajada või hukka mõista. Ma paljastasin te patu, et te näeks, kui väga ma teid armastan ja teist hoolin. Kui Püha Vaim koputab te südamele, võib see ehk tunduda julma prõmmimisena, kuid tegelikult ilmutab Jumal seeläbi oma õrna armastust.“