KRISTUSE MISSIOON
Kogudus, kes on aktsepteeritud ja vastuvõetud maailma poolt, on vastuoluline nähtus, kuna Jumala silmis pole see võimalik. Jeesuse sõnade kohaselt on kogudus, kes on armastatud maailma poolt, maailmast ja mitte Kristusest. „Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid.“ (Johannese 15:19)
Mu elu on olnud paljuski mõjutatud George Bowen’i kirjutiste poolt. G.Bowen oli presbüterliku kiriku liige, kes aastatel 1848-1888 tegutses Indias misjonärina. Ta loobus kõigist talle annetatud toetustest, et kolida slummi ja elada seal nii nagu kohalikud elasid. Ta elas väga tagasihoidlikult, peaaegu et vaesuses. Samas aga, tänu sellele otsusele, jättis ta maha tunnistuse elava Kristuse tõelisest väest.
See jumalakartlik mees hoiatas eesootava antikristuse vaimu eest, mida ta kirjeldas kui „kaasaegse ühiskonna vaimsust“. Boweni kohaselt pidi see vaim imbuma protestantlikku kogudusse laiema ühiskonna meelsuse, meetodite ja moraalinormidega. See antikristuse vaim pidavat jätkama oma mõju, kuniks ühiskonnal ja kogudusel pole enam mingit vahet ning maailm kaotab ajapikku vihkava hoiaku Kristuse koguduse ja tõeliste usklike suhtes. Maailm lõpetab ka oma tagakiusu ja kogudus on aktsepteeritud ning armastatud maailma poolt. Kui see sünnib, on antikristuse vaim vallutanud trooni.
Aastaid tagasi, kui Iraagi uksed olid kristlikele abiorganisatsioonidele avanemas, kirjutas New York Times selle kohta vägagi halvustava artikli. Mida muud ühelt liberaalselt ilmalikult pressilt oodata oligi. Nad võisid küll takka kiita toidu jagamisele Iraagis, kuid kindlasti mitte Kristuse kuulutamisele seal. Seal artiklis tsiteeriti üht protestandist õpetlast, kes oli kogu ettevõtmise suhtes üsna kriitiline. Ta tõmbas sellele täiega vee peale, öeldes, et kirik tegelegu oma asjadega! Tal tundus lausa olevat piinlik, et kogudus plaanis kuulutada Iraagis ka evangeeliumi. See on täielikult ilmalik mõtteviis!
Mida lähemale me jõuame Kristuse missioonile – evangeeliumi kuulutamisele nagu Ta seda ise ette nägi – seda enam maailm meid põlgab.
Mu elu on olnud paljuski mõjutatud George Bowen’i kirjutiste poolt. G.Bowen oli presbüterliku kiriku liige, kes aastatel 1848-1888 tegutses Indias misjonärina. Ta loobus kõigist talle annetatud toetustest, et kolida slummi ja elada seal nii nagu kohalikud elasid. Ta elas väga tagasihoidlikult, peaaegu et vaesuses. Samas aga, tänu sellele otsusele, jättis ta maha tunnistuse elava Kristuse tõelisest väest.
See jumalakartlik mees hoiatas eesootava antikristuse vaimu eest, mida ta kirjeldas kui „kaasaegse ühiskonna vaimsust“. Boweni kohaselt pidi see vaim imbuma protestantlikku kogudusse laiema ühiskonna meelsuse, meetodite ja moraalinormidega. See antikristuse vaim pidavat jätkama oma mõju, kuniks ühiskonnal ja kogudusel pole enam mingit vahet ning maailm kaotab ajapikku vihkava hoiaku Kristuse koguduse ja tõeliste usklike suhtes. Maailm lõpetab ka oma tagakiusu ja kogudus on aktsepteeritud ning armastatud maailma poolt. Kui see sünnib, on antikristuse vaim vallutanud trooni.
Aastaid tagasi, kui Iraagi uksed olid kristlikele abiorganisatsioonidele avanemas, kirjutas New York Times selle kohta vägagi halvustava artikli. Mida muud ühelt liberaalselt ilmalikult pressilt oodata oligi. Nad võisid küll takka kiita toidu jagamisele Iraagis, kuid kindlasti mitte Kristuse kuulutamisele seal. Seal artiklis tsiteeriti üht protestandist õpetlast, kes oli kogu ettevõtmise suhtes üsna kriitiline. Ta tõmbas sellele täiega vee peale, öeldes, et kirik tegelegu oma asjadega! Tal tundus lausa olevat piinlik, et kogudus plaanis kuulutada Iraagis ka evangeeliumi. See on täielikult ilmalik mõtteviis!
Mida lähemale me jõuame Kristuse missioonile – evangeeliumi kuulutamisele nagu Ta seda ise ette nägi – seda enam maailm meid põlgab.