LOO MULLE PUHAS SÜDA
Kui poleks olnud Naatani sarnast prohvetit ega läbitungivat, prohvetlikku sõna, oleks Taavet lõpetanud nagu Saul – vaimselt surnuna, ilma Püha Vaimu juhatuseta ja ilma igasuguse Jumala läheduseta. Kui aga Taavet kuulas Naatani armastavat, samas põletavat sõna, meenus talle aeg, mil eelmine kuningas oli samuti saanud hoiatuse prohvetilt. Taavet teadis kõike prohvet Saamueli hoiatusest kuningas Saulile. Ühtlasi oli ta ka kuulnud Sauli südamest tulnud ülestunnistusest: „Ma olen pattu teinud“ (kuigi ma ei usu, et Sauli tunnistus oli nii kogu hingest nagu seda oli olnud Taaveti oma, kui ta ütles: „Ma olen pattu teinud Issanda vastu!“)
Taavet nägi esmalt neid hävitavaid muutusi, mis tabasid Sauli. Seda, kuidas kord jumalakartlik, Jumala Vaimust juhitud kuningas, hülgas pidevalt Jumala Vaimu korrigeerivaid sõnu, mille prohvet edasi andis. Peagi hakkas Saul ajama oma asja, olles ühtaegu kibestunud kui ka mässumeelne. Mispeale Püha Vaim jättis ta lõpuks maha: „Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu kui kuninga.” (1 Saamueli 15:23). Issand lahkus Saulist (vt 1 Saamueli 18:12), mispeale ta pidi pöörduma juhatuse saamiseks nõia poole. Ta tunnistas nõiale: „Mul on väga kitsas käes, sest…Jumal on minu juurest lahkunud ega vasta mulle enam ei prohvetite ega unenägude läbi. Sellepärast ma hüüdsin sind, et sa annaksid mulle teada, mida ma pean tegema.” (1 Saamueli 28:15).
Taavetile meenus kõik see hullumeelsus, koledus ja terror, mis ümbritses meest, kes oli sulgenud end Jumala sõnale. Ja korraga läbistas kogu tõde ta südame: „Jumal ei tee vahet inimeste vahel. Ma olen samamoodi patustanud nagu Saulgi. Ja nüüd on siin teine prohvet, teisel ajal, tuues mulle Jumala sõna, nõnda nagu Saamuel tõi selle Saulile. Oh Issand, ma olen patustanud sinu vastu! Palun ära võta mult’ oma Püha Vaimu nagu Sa võtsid selle Saulilt.“
Taavet kirjutas: „Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees. Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis…Puhasta mind…Loo mulle, Jumal, puhas süda…Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!“ (Psalmid 51:5-6, 9, 12-13).
Taavet nägi esmalt neid hävitavaid muutusi, mis tabasid Sauli. Seda, kuidas kord jumalakartlik, Jumala Vaimust juhitud kuningas, hülgas pidevalt Jumala Vaimu korrigeerivaid sõnu, mille prohvet edasi andis. Peagi hakkas Saul ajama oma asja, olles ühtaegu kibestunud kui ka mässumeelne. Mispeale Püha Vaim jättis ta lõpuks maha: „Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu kui kuninga.” (1 Saamueli 15:23). Issand lahkus Saulist (vt 1 Saamueli 18:12), mispeale ta pidi pöörduma juhatuse saamiseks nõia poole. Ta tunnistas nõiale: „Mul on väga kitsas käes, sest…Jumal on minu juurest lahkunud ega vasta mulle enam ei prohvetite ega unenägude läbi. Sellepärast ma hüüdsin sind, et sa annaksid mulle teada, mida ma pean tegema.” (1 Saamueli 28:15).
Taavetile meenus kõik see hullumeelsus, koledus ja terror, mis ümbritses meest, kes oli sulgenud end Jumala sõnale. Ja korraga läbistas kogu tõde ta südame: „Jumal ei tee vahet inimeste vahel. Ma olen samamoodi patustanud nagu Saulgi. Ja nüüd on siin teine prohvet, teisel ajal, tuues mulle Jumala sõna, nõnda nagu Saamuel tõi selle Saulile. Oh Issand, ma olen patustanud sinu vastu! Palun ära võta mult’ oma Püha Vaimu nagu Sa võtsid selle Saulilt.“
Taavet kirjutas: „Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees. Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis…Puhasta mind…Loo mulle, Jumal, puhas süda…Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!“ (Psalmid 51:5-6, 9, 12-13).