LAHING KÄIB VAID ME USU PEALE
Saatana oht tänapäeva kogudusele peitub nii palju enamas, kui vaid kõntsas, millega ta kogu maailma on üle ujutanud. See peitub enamas, kui materialismis, sõltuvustes või jõulistes peibutustes. Meie lahing käib usu peale. Mida enam häälestad oma südant otsima Jeesust, seda õelamaks Saatana rünnakud su usu vastu muutuvad.
Olen viimaste kuude jooksul kuulnud mitmeid ülestunnistusi jumalakartlikelt inimestelt, kes räägivad kohutavatest rünnakutest oma meelte vastu. Kahtluste nooled ja närivad küsimused Jumala ustavuse kohta on tabanud neid kui katk. Paljud neist liiguvad kui vaarudes edasi, kõikudes oma usus ja mõeldes: „Ma pole enam kindel, et jaksan nii.“
Üks 81-aastane armas naine kirjutas järgmist: „Mu mees kannatab luuvähi all, mu poeg on suremas AIDS’i ja suhkruhaigus on võtmas minust endast viimast.“ Lugedes kõigist selle pere kannatustest, raputasin vaid pead ja mõtlesin: „Mis valemiga suudab ta veel oma rõõmu alal hoida? Seda on ükskõik, kelle jaoks, liiga palju. Jumal peab ju ometigi kuskilt järgi andma, et hoida alal selle naise usku.“ Ja siis lugesin ta kirja viimast lõiku: „Kuid Jumal on sellest hoolimata ustav. Ta pole mitte kordagi taganenud oma tõotusest, mille Ta on meile andnud. Oleme usaldanud oma Poja Jeesuse hoolde, oodates nüüd päeva, mil võiksime kohtuda oma Issandaga palgest palgesse.“
Jah, kogu see lahing käib vaid me usu peale. Näeme seda väga selgelt ka Markuse 8 ptk’s, kus Jeesus oli just toitnud 4000 inimest seitsme leiva ja mõne kalaga. Seejärel astus aga paati, et sõuda oma jüngritega teisele poole kallast. „Nad olid unustanud kaasa võtta leiba, neil polnud paadis kaasas midagi peale ühe leiva. Ja Jeesus kinnitas neile: „Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!” Ja nemad arutasid omavahel: „See ongi see, et meil ei ole leiba!” Seda märgates ütles Jeesus neile: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva? Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Ja kas teil ei ole meeles, kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palakesi te korjasite?” Nad ütlesid talle: „Kaksteist.” „Kui seitse leiba oli neljale tuhandele, mitu korvitäit palakesi te siis korjasite?” Ja nad ütlesid: „Seitse.” Ja Jeesus ütles neile: „Kas te ikka veel ei saa aru?” (Markuse 8:14-21).
Olen viimaste kuude jooksul kuulnud mitmeid ülestunnistusi jumalakartlikelt inimestelt, kes räägivad kohutavatest rünnakutest oma meelte vastu. Kahtluste nooled ja närivad küsimused Jumala ustavuse kohta on tabanud neid kui katk. Paljud neist liiguvad kui vaarudes edasi, kõikudes oma usus ja mõeldes: „Ma pole enam kindel, et jaksan nii.“
Üks 81-aastane armas naine kirjutas järgmist: „Mu mees kannatab luuvähi all, mu poeg on suremas AIDS’i ja suhkruhaigus on võtmas minust endast viimast.“ Lugedes kõigist selle pere kannatustest, raputasin vaid pead ja mõtlesin: „Mis valemiga suudab ta veel oma rõõmu alal hoida? Seda on ükskõik, kelle jaoks, liiga palju. Jumal peab ju ometigi kuskilt järgi andma, et hoida alal selle naise usku.“ Ja siis lugesin ta kirja viimast lõiku: „Kuid Jumal on sellest hoolimata ustav. Ta pole mitte kordagi taganenud oma tõotusest, mille Ta on meile andnud. Oleme usaldanud oma Poja Jeesuse hoolde, oodates nüüd päeva, mil võiksime kohtuda oma Issandaga palgest palgesse.“
Jah, kogu see lahing käib vaid me usu peale. Näeme seda väga selgelt ka Markuse 8 ptk’s, kus Jeesus oli just toitnud 4000 inimest seitsme leiva ja mõne kalaga. Seejärel astus aga paati, et sõuda oma jüngritega teisele poole kallast. „Nad olid unustanud kaasa võtta leiba, neil polnud paadis kaasas midagi peale ühe leiva. Ja Jeesus kinnitas neile: „Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!” Ja nemad arutasid omavahel: „See ongi see, et meil ei ole leiba!” Seda märgates ütles Jeesus neile: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva? Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Ja kas teil ei ole meeles, kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palakesi te korjasite?” Nad ütlesid talle: „Kaksteist.” „Kui seitse leiba oli neljale tuhandele, mitu korvitäit palakesi te siis korjasite?” Ja nad ütlesid: „Seitse.” Ja Jeesus ütles neile: „Kas te ikka veel ei saa aru?” (Markuse 8:14-21).