TEMA USTAV SÕPRUS
Kui kurvastav see võib me Issanda jaoks olla, kui unustame kõik võidud, mida Ta meile varasemalt kinkinud on ja kõik imed, mille kaudu Ta on meid vabastanud ja päästnud. Ta on nimetanud meid oma sõpradeks (Johannese 15:15), kuid keset oma kriise ja raskusi kipume me kiiresti Ta ustava sõpruse unustama. Seepärast hoiataski Jeesus oma jüngreid variseride haputaigna eest (Markuse 8 ptk). Ta ütles: „Kui te tulete mu juurde tõsiste küsimustega, aga te süda on täis uskmatust, siis ärge oodake ka mingit vastust mu käest. Te peate tulema mu juurde usu ja usaldusega, uskudes, et ma olen suurem, kui Saalomon.“
Markuse 4:35-41 olid jüngrid samuti ületamas järve. Seekord aga „tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii et paat juba täitus veest.“ (Markuse 4:37). Lained täitsid kogu paadi ja paanikas jüngrid ruttasid seda tühjaks kühveldama. Tegu oli vilunud kalameestega, kes peagi nägid, et nende elu on hädaohus. Nad äratasid magava Jeesuse kiiresti üles ja hüüdsid: „Õpetaja, me upume!“
Kujutades ette üles äratatud Jeesust, tahaks inimlikult näha Teda jüngreid julgustamas: „Küll on tore, et te mu üles ajasite. Olukord on tõesti tõsine. Kulla vennad, andke andeks, et lasin teil seda tormi nii kaua taluda. Andke andeks, et ma varem ei tegutsenud. Loodetavasti te ei arvanud, et mul on ükskõik teie raskusest!“ Kuid oh ei! Jeesuse reaktsioon oli hoopis vastupidine. Ta sõitles jüngreid! „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?” (Markuse 4:40). Kujuta vaid ette, mida need mehed sel hetkel mõelda võisid! „Kas Jeesus tõesti ootas, et seisame puusadeni vees ega tunne vähimatki hirmu? See on kõige hullem torm, mida eales näinud oleme. Lained löövad igalt poolt üle ja me paat on kohe kohe uppumas. Et siis – pidime rakendama oma usku näiliselt lootusetus olukorras või?“
Vastus on: „Jah! Absoluutselt!“ Jeesus pani nende usu proovile. Ta tahtis teada, kas Ta järgijad usaldavad Teda ka surmaga silmitsi seistes? Hoiavad nad oma usust kinni? Jah, inimlikult võis ju Jeesus magada, kuid olles samaaegselt Jumal, ei maga Ta kunagi. „Vaata, ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab.“ (Psalmid 121:4).
Markuse 4:35-41 olid jüngrid samuti ületamas järve. Seekord aga „tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii et paat juba täitus veest.“ (Markuse 4:37). Lained täitsid kogu paadi ja paanikas jüngrid ruttasid seda tühjaks kühveldama. Tegu oli vilunud kalameestega, kes peagi nägid, et nende elu on hädaohus. Nad äratasid magava Jeesuse kiiresti üles ja hüüdsid: „Õpetaja, me upume!“
Kujutades ette üles äratatud Jeesust, tahaks inimlikult näha Teda jüngreid julgustamas: „Küll on tore, et te mu üles ajasite. Olukord on tõesti tõsine. Kulla vennad, andke andeks, et lasin teil seda tormi nii kaua taluda. Andke andeks, et ma varem ei tegutsenud. Loodetavasti te ei arvanud, et mul on ükskõik teie raskusest!“ Kuid oh ei! Jeesuse reaktsioon oli hoopis vastupidine. Ta sõitles jüngreid! „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?” (Markuse 4:40). Kujuta vaid ette, mida need mehed sel hetkel mõelda võisid! „Kas Jeesus tõesti ootas, et seisame puusadeni vees ega tunne vähimatki hirmu? See on kõige hullem torm, mida eales näinud oleme. Lained löövad igalt poolt üle ja me paat on kohe kohe uppumas. Et siis – pidime rakendama oma usku näiliselt lootusetus olukorras või?“
Vastus on: „Jah! Absoluutselt!“ Jeesus pani nende usu proovile. Ta tahtis teada, kas Ta järgijad usaldavad Teda ka surmaga silmitsi seistes? Hoiavad nad oma usust kinni? Jah, inimlikult võis ju Jeesus magada, kuid olles samaaegselt Jumal, ei maga Ta kunagi. „Vaata, ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab.“ (Psalmid 121:4).