RÕÕMUGA ERALDATUD by Gary Wilkerson
Aabraham ei olnud ei kristlane ega ka juut. Nii palju, kui meile teada on, polnud tal Jumalaga varem mingit sidet. Kuid ühel päeval sai ta Jumalalt korralduse „minna omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille Jumal talle näitas“ (vt 1 Moosese 12:1). Nii et Aabraham pakkis oma asjad ja läks!
Meil kõigil on sügav austus oma usuisa Aabrahami vastu, kuigi ta lugu on ühtpidi suht kummaline. Ta oli mees, kel oli kõik olemas – rikkus ja pärand, võrratu naine ja piisavalt maad ning karja. Ometigi, niipea, kui see hääl ütles: „Tõuse ja mine“, reageeris ta sellele koheselt. Ta lõikas Jumala järgimise nimel end teadlikult lahti kõigest, mis oli talle tuttav – isegi kõigest heast.
Las ma küsida teilt, kes te olete abieluinimesed: kas te ei peaks seda kummaliseks, kui te abikaasa ütleks teile, et kuulis mingit häält ütlevat talle, et ta peab loobuma oma tööst, kodust ja varast ning kolima oma pere teise riiki, kus pole vähimatki garantiid sissetulekuteks ja toetuseks? Seda isegi juhul, kui ta väidab, et kuulis Jumalalt? Võimalik, et te oleks valmis isegi minema, aga samas – kas teil ei tekkis ka kiusatust helistada enne psühhiaatrile?
Mis sundis Aabrahami seda kõike tegema? Mis andis talle jõu end nii selgelt kõigest lahti lõigata? Pilguheit Stefanosele Apostlite tegude 6 ja 7 ptk’s heidab sellele ehk pisut valgust. Stefanos oli ilmselgelt eraldatud Jumala eesmärkide täitmiseks, saates algkoguduses Kristuse nimel korda imesid ja tunnustähti. Samas sattus ta seetõttu pahuksisse religioossete juhtidega, kelle kohtu ees seistes ta kuulutas: „Mehed, vennad ja isad, kuulge! Kirkuse Jumal näitas ennast meie isale Aabrahamile, kui ta oli
Mesopotaamias.“ (Apostlite teod 7:2). Ehk teisisõnu ütles Stefanos: „Teid riivab minu usk? No siis teadke, et see sai alguse juba siis, kui meie esiisa Aabraham jättis maha oma sõltumatu ilmaliku elu, et järgida Jumalat. Nähes korra Jumala au, eraldas ta end rõõmuga kõigest, mis talle siiani oli olnud kallis.“
Paljud teist, kes te seda päevasõna loete, teate täpselt, millest Stefanos rääkis. Kui sa esimest korda Kristusega kohtusid, mõistsid sa: „Olen just saanud maitsta midagi, mille sarnast pole eales varem kogenud. Ma pole eales varem kogenud sellist rõõmu ega aukartust. Olen enam kui kindel, et seisan pühal maal.“
Meil kõigil on sügav austus oma usuisa Aabrahami vastu, kuigi ta lugu on ühtpidi suht kummaline. Ta oli mees, kel oli kõik olemas – rikkus ja pärand, võrratu naine ja piisavalt maad ning karja. Ometigi, niipea, kui see hääl ütles: „Tõuse ja mine“, reageeris ta sellele koheselt. Ta lõikas Jumala järgimise nimel end teadlikult lahti kõigest, mis oli talle tuttav – isegi kõigest heast.
Las ma küsida teilt, kes te olete abieluinimesed: kas te ei peaks seda kummaliseks, kui te abikaasa ütleks teile, et kuulis mingit häält ütlevat talle, et ta peab loobuma oma tööst, kodust ja varast ning kolima oma pere teise riiki, kus pole vähimatki garantiid sissetulekuteks ja toetuseks? Seda isegi juhul, kui ta väidab, et kuulis Jumalalt? Võimalik, et te oleks valmis isegi minema, aga samas – kas teil ei tekkis ka kiusatust helistada enne psühhiaatrile?
Mis sundis Aabrahami seda kõike tegema? Mis andis talle jõu end nii selgelt kõigest lahti lõigata? Pilguheit Stefanosele Apostlite tegude 6 ja 7 ptk’s heidab sellele ehk pisut valgust. Stefanos oli ilmselgelt eraldatud Jumala eesmärkide täitmiseks, saates algkoguduses Kristuse nimel korda imesid ja tunnustähti. Samas sattus ta seetõttu pahuksisse religioossete juhtidega, kelle kohtu ees seistes ta kuulutas: „Mehed, vennad ja isad, kuulge! Kirkuse Jumal näitas ennast meie isale Aabrahamile, kui ta oli
Mesopotaamias.“ (Apostlite teod 7:2). Ehk teisisõnu ütles Stefanos: „Teid riivab minu usk? No siis teadke, et see sai alguse juba siis, kui meie esiisa Aabraham jättis maha oma sõltumatu ilmaliku elu, et järgida Jumalat. Nähes korra Jumala au, eraldas ta end rõõmuga kõigest, mis talle siiani oli olnud kallis.“
Paljud teist, kes te seda päevasõna loete, teate täpselt, millest Stefanos rääkis. Kui sa esimest korda Kristusega kohtusid, mõistsid sa: „Olen just saanud maitsta midagi, mille sarnast pole eales varem kogenud. Ma pole eales varem kogenud sellist rõõmu ega aukartust. Olen enam kui kindel, et seisan pühal maal.“