neljapäev, 17. november 2016

JUMALA ELAVAD KIRJAD

„Teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav.“  (2 Korintlastele 3:2).
Mul on sulle üks küsimus: „Mida su elu kõneleb neile, kes on su ümber? Mida su eluraamatust lugeda võib? Milline õpetaja su elu on?“
Meie kontorisse jõuab tohutul hulgal tunnistusi. Lugusid inimestest, kes vaatamata töö kaotusele, on täis lootust; kes vaatamata füüsilisele haigusele omavad siiski rahu; kes keset lõputuid kannatusi liiguvad siiski julgelt edasi. Kõigi nende ühiseks nimetajaks on tõsiasi, et nad palvetavad.
PALVE – ÜHINE NIMETAJA
Üheks selliseks jumalasulaseks on pühendunud Jumala naine, kes läheb läbi tohutult rõhuvast katsumusest. Ta peab igapäevaselt kandma hoolt oma vaimse puudega poja ning dementsuse käes kannatava ämma eest. Ta peab olema pidevalt valvel, sest emb-kumb neist võib iga kell ära joosta või majale tule otsa panna. Ta rääkis meile, kui väsinuna ta end vahel tunneb, teadmata, kas enam jaksabki uuele päevale vastu minna.
JULGE LOOTUS
Taolised „õpetajad“ ongi need elavad kirjad; Jumala armastuskirjad lootusetule maailmale. Kuid nad on saanud sellisteks vaid tänu püsivale ühendusele Jumalaga nii heas kui halvas. Kogu nende lootus on olnud täielikult Jeesuse peal, et leida edasi minemiseks uut jõudu ja Pühalt Vaimult armu ning juhatust igaks vajaduseks, mis neil on.
Las ma küsida su käest: „Kõnetad sa teisi oma eeskujuga?“ Tahan õhutada sind pöörduma iga päev Jumala poole, et leida kõike vajaminevat armu ja jõudu. Ta kutsub sind olema üks Tema õpetajatest!