neljapäev, 19. jaanuar 2017

MÕTTETU PÜÜDLEMINE

Me kõik võime öelda: „Olen lunastatud oma Päästja vere kaudu, kuid pole veel päris 100% täiuslik.“ Me kiidame ja ülistame Jumalat, kuid ometi püüavad nii paljud meist veel olla Talle kangesti meelepärased.
Aegajalt mõnda võitu saavutades, võid tunda end ütlemata hästi. Sa ütled endale: „Hakkama sain! Teadsin, et kui pühendun sellele kogu ihu ja hingega, saan ka võidu.“ Sul on kalduvus olla uhke oma saavutuste üle ja käia siis ringi ning mõista hukka neid, kes pole nii võidukad.
Kui ma noorem olin ja millegi üle võitu vajasin, veensin iseennast: „Saan sellega hakkama kasvõi elu hinnaga.“ Ja vahel oli tunne, et see tõesti nõudiski minult elu hinda! Kuu või paari möödudes mõtlesin: „Need saavutushimulised mõtted on nüüd kadunud ja ma olen vaba!“ Kuid tegelikult olin need vaid pooleldi võitnud ja heitumus tahtis jälle maad võtta. Hüüdsin: „Oo Jumal, olen ju anunud Sind, et vabastaksid mind sellest, kuid Sa pole seda teinud. Need tunded jälitavad mind ikka veel.“ Ja siis süüdistasin kõiges Jumalat.
Mis toimus? Püüdsin nii väga olla lihalikul moel õige, kaotades arusaama tõelisest õigsusest – ainsast, mida Isa aktsepteerib ja mis peitub vaid Tema Pojas Jeesuses. Isa ees seistes võtab Ta meid vastu ainuüksi läbi Jeesuse – läbi Tema õigsuse ja võidu. Sa võid nüüd mõelda: „Aga mida ma siis tegema pean?“ Esiteks, keeldu kuulamast hingevaenlase valesid. Teiseks, seisa oma vaimulikel jalgadel ja hakka kuulutama: „Läbi usu Jeesuse veresse võtan vastu Kristuse õigsuse.“ Seejärel aga rõõmusta!
„Kelles meil on lunastus, pattude andeksandmine.“ (Koloslastele 1:14). Lunastus tähendab lihtsamalt öeldes „vabaks tehtut“, nii et meid on tehtud vabaks läbi Jeesuse kalli vere. Võime seista vastu igale süüdistusele ja öelda: „Saatan, see on viimane kord, kui mind süüdistada saad. Minu Piibel ütleb, et olen lunastatud, kuna usun sellesse, mida Jeesus minu eest ristil tegi.