esmaspäev, 13. märts 2017

JUMALA VÄESTAV ARM - Gary Wilkerson

„Temas on meil lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda, millega ta meid on ülirikkalikuks teinud.“ (Efeslastele 1:7-8)
Me oma kogudustes pole veel jõudnud armu väliskihinigi. Oleme oma suhtes Jumalaga ammutanud armukarikast vaid üksikuid väikesi sõõme ning tuginenud seejärel jälle omaenese võimekusele.
Kui Jeesus ütleb, et peame uuesti sündima, omama usku, palvetama, otsima Tema palet ja armastama oma ligimest, siis iga see korraldus on jah ja aamen. Meilt oodatakse Tema korralduste täitmist ja seda täielikult, mitte vaid oma suva järgi.
Osad kogudused eelistavad aga olla osades valdkondades sõnakuulelikumad kui teistes. Nad rõhutavad evangeliseerimist, sotsiaalset õiglust, poliitilist aktiivsust, vaeste aitamist ja palvetamist. Kuid ükski kogudus, kes sõidab kaheksasilindrilise mootori asemel vaid ühesilindrilisega, pole Jumalale meelepärane. Iga kogudus või usklik, kes ei kuuletu Jumala korraldustele, on elav näide sõnakuulmatusest! Sest Jumal lihtsalt ei lase meil ignoreerida teatud oma korraldusi. Samas aga pole ka täiuslik sõnakuulelikkus võimalik. Vähemalt mitte me omas jõus. Põhjus, miks eelistame ühtesid sõnakuulelikkuse valdkondi teistele, on selles, et osasid neist on kergem täita kui teisi.
Elu täis rõõmu ja võite ei viita veel sellele, kas oleme edukad või mitte Jumala korralduste täitmisel. Küsimus on ikka selles, milline on me suhtumine Tema korraldustesse. Kui ma alles noor olin, ütles üks mu noortejuhtidest mulle: „Sa võid muuta end selliselt, et kiusatused ei tule enam kunagi tagasi. Sul on võime tõmmata end välja ükskõik, millest.“ Kas tõesti? Selleks ei kulu just kaua, et näha, kui väär taoline arusaam tegelikult on.
Me ise ei suuda midagi oma elus muuta. Seetõttu peame laskma Jumala armul väestada end, et tuua esile see muutus. Nii meis kui meie maailmas.