teisipäev, 25. aprill 2017

„JUMAL, KUS SA OLED?“

Kriisihetkedel tahame hakata kohe tegutsema ning olukorda muutma. See on loomuse vastane me jaoks püsida paigal ja oodata. Muide, oodata kannatlikult Jumala tegutsemist, on eeldavasti üks kõige raskemaid asju kogu kristlikus elus. Isegi kõige pühendunumad usklikud sattuvad vahel paanikasse, kui Jumal piisavalt kiiresti ei tegutse, hüüdes sageli meeleheites: „Jumal, tee ometi midagi!“
Jumal igatseb inimeste järele, kes usaldaksid Teda iga kriisi, katsumuse ja lootusetu olukorra suhtes. Ja kui uskumatu see ka poleks – Jumal juhib meid sageli just rasketesse ja häirivatesse olukordadesse, et meid proovile panna. Ta tahab näha, kas oleme valmis püsima vagusi ning ootama Tema üleloomulikku lahendust? Ta tahab tuua meist esile head vilja, vormides meist usueeskujusid, kes on tunnistuseks sellele uskmatule, jumalakartmatule maailmale.
„Issanda käest on mehe sammud, ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi.“ (Psalmid 37:23). „Issanda käest“ tähendab seda, et need sammud on ette määratud, paika pandud ja Jumala poolt seatud. Mis tähendab ka seda, et see on Jumal ja mitte Saatan, kes juhib meid rasketesse paikadesse. Ta mitte ainult ei lase meil saada osa katsumustest, vaid Ta laseb neil tulla lausa meelega ja see on midagi, mida meil on raske mõista või millega on raske leppida.
Küll aga ei usu ma kunagi, et Jumal juhib meid mõnda raskesse seisu, jättes meid siis sinna omapäi. Ta on absoluutselt ustav igas kriisiolukorras. Tema sekkumine ei pruugi küll käia meie ajakava järgi, kuid Ta tegutseb alati, mistõttu see on me kohus ja eesõigus püsida vagusi ja usaldada Teda, et Ta viib meid võidule.