teisipäev, 11. aprill 2017

TÄIESTI VEENDUNUD JUMALA ARMASTUSES

„Sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.” (2 Timoteose 1:12). Need on ühe sureva mehe sõnad. Apostel Paulus pöördus selle lausega oma noore järglase Timoteose poole. Hiljem pihib ta selles samas kirjas Timoteosele veel järgmised rasked sõnad: ”Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.” (2 Timoteose 4:6-7).  
Kuigi need Pauluse sõnad olid mõeldud Timoteosele, kõnetab tema sõnum igat Kristuse sulast, kes seisab silmitsi suurte katsumustega. Mõtle sellele kontekstile – keset oma kõige meeletumaid katsumusi ja juba ka surmaga silmitsi seismist, oli Paulus enam kui veendunud Jumala armastuses tema vastu. Mis veelgi enam, ta oli veendunud Jumala võimes ”hoida tema hoolde usaldatut” vaatamata sellest, et olukorrad rääkisid midagi muud.
Mu armsad, need Pauluse sõnad on mõeldud kõigile, keda luhvtitatakse igapäevaselt saatanlike jõudude poolt; kes on kaasatud tulistesse lahingutesse ja kes taluvad suuri raskusi kui tublid sõdurid. Kuidas oli küll Paulus võimeline rääkima nii kindlameelselt Jumala ustavusest keset igat oma katsumust? Milles ta küll Jumala suhtes nii veendunud oli, et see sünnitas temas sellise usu?
Paulus ei ütle kunagi otse välja, mis need asjad olid, mille Ta oli usaldanud Jumala hoolde kuni tolle päevani. Võime vaid spekuleerida nende asjade üle. Kuid nagu Paulus, peame meiegi olema veendunud Jumala ustavuses, et Ta hoiab neid asju, mille oleme usaldanud Tema hoolde. Pole kahtlustki, et neil katsumuste rohketel aegadel peame olema täienisti veendunud, et Jeesus on meie Issand ja Päästja.