reede, 28. aprill 2017

EI MINGIT INIMLIKKU VÄLJAPÄÄSU

Rääkigem korra patu sidumisest, mis tähendab sinu võitlusi oma lihaliku loomusega. Jumal laseb su ellu tulla olukordi, mis näitavad, kui väga abitu ja sõltuv sa Temast oled, et päästa sind neist läbi usu. Jumal ise ei juhi meid kunagi kiusatusse, küll aga laseb Ta meil jõuda vahel oma viimse piirini.
Kui su elus on mõnda varjatud pattu, kus valetavad vaimud ründavad sind pidevalt deemonlike valedega stiilis: „Sa ei tule sellega toime! Sa lähed omadega hukka! Sa saad hävitatud!“, siis sa mõtled: „Jumal, kuidas ma küll sellest kõigest tõusen? Olen omadega juba nii madalale langenud!“
Sa tead, et ei suuda ületada hingevaenlast ega ole talle vääriline vastane lahingus. Nii sa siis seisadki ta ees kui argpüks, värisedes ja tundes hirmu. Võib-olla jooksed mõne sõbra või nõustaja juurde, kes sind kuulaks, kui parasjagu nutad ja palud. Sa teed kõikvõimalikku, va see, et püsiksid vagusi ja usaldaksid Jumalat, et Tema toob sulle pääste.
Vana Testament toob meile näite näite järel, kuidas meil lihalikus mõttes pole mingit väge pidada vaimseid lahinguid. Meie vana loomus on omajagu nõrk ja jõuetu, kuid samas elab me sees uus loomus, olles alistanud end täienisti Issanda hoolde. See uus loomus mõistab, et inimlikult pole mingit väljapääsuteed ja Jumal on see, kes peab võitlema meie eest. Püha Vaimu vägi on see, millega suudame Saatanale vastu seista, kuid mis saab ilmsiks vaid usu läbi.
„Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks.“ (Jesaja 41:10)