reede, 31. jaanuar 2014

MEIE ÜLISTUSE ALLIKAS

Mooses oli võimeline ülistama ka siis, kui tal polnud just suurt palju lootust Iisraeli rahva suhtes. Ta teadis, et ta rahvas on tagasilanguse teel – et nad varjavad oma kuldseid ebajumalaid, mille olid enestega Egiptusest kaasa toonud. Ja kuigi Mooses ise oli veennud Jumalat, et Too säästaks neid vaatamata kuldvasika kummardamisele, võis ta endamisi siiski mõelda: „Kui kaua veel Jumal kõiki nende salajasi ihasid ja nurinat talub? Millal küll Ta kannatus katkeb?“

Kõige selle põhjal võib jääda mulje, et Moosese anumised Iisraeli rahva nimel olid oluliselt enam kaastunnet täis kui Jumala suhtumine oma rahvasse. Kuid tegelik tõde on see, et Jumalal polnud vähimatki kavatsust seda rahvast hävitada. Tal olid kõik oma tõotused nende jaoks juba valmis mõeldud. Seega oli pigem tegu „armu testiga“ Moosese jaoks. Jumal küsis oma sulaselt: „Kuidas sa kavatsed mind oma rahvale esitleda? Kas ainuüksi kättemaksuhimulise Jumalana, kes on täis hukkamõistu? Aga sa ei saa, sest ma olen armuline, pikameelne ja alati valmis andestama oma rahvale.“

Vat see oli alles ilmutus! Ja see tõi kergendust Moosese südamele. Seetõttu, kiites Jumalat, hakkas ta ka välja kuulutama au, mida Jumal oli talle ilmutanud: „Jumala arm kannab meid läbi! Ta on pikameelne ja annab meile andeks. Milline au! Milline lootus ja trööst!“ Ja Mooses jätkas oma palvet: „Issand, kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis käigu Issand meie keskel! Kuigi see on kangekaelne rahvas, anna siiski andeks meie pahateod ja patt ja võta meid oma pärisosaks!” (2 Moosese 34:9). See piiblilõik tõestab eksimatult, et ilmutus Jumala aust on osa ülistusest!
Ilmutus Jumala aust peaks olema me ülistuse allikaks. Peaksime pidevalt kuulutama Tema au, tunnistades: „Issand, ma tean, et oled püha ja õiglane ega vaata patule läbi sõrmede. Aga ma olen ka näinud Su au ja tean, et Sa ei taha hävitada mind. Sa ei mõista mind hukka keset mu võitlusi. Vastupidi – Sa hoopis näitad, kui armastav ja pikameelne Sa mu suhtes oled. Ma tean, et vääriksin hülgamist. Olen nii palju kordi läbikukkunud, et mind peaks täiega kõrvale jätma. Kuid ometigi Sa ilmutad mulle, et oled armuline ja hella südamega!“

neljapäev, 30. jaanuar 2014

NÄHES JUMALA AU

Jumal lasi Moosesel näha oma au, et ta saaks muudetud selle läbi ja sama kehtib ka meie puhul täna. Jumal ilmutab meile oma au, et seda nähes võiksime muutuda Tema enda sarnaseks! Jeesus peegeldab täna seda, kes Jumal on. Kui meie Issand võttis inimese kuju, oli Ta täis ilmutust Taevase Isa armust, armulikkusest, headusest ja valmidusest andestada. Jumal pakkis kogu oma loomuse ja olemuse Jeesusesse ja igasugune ilmutus Tema aust on mõeldud selleks, et muuta meid Kristuse sarnaseks ja peegeldada seda sama.

Apostel Paulus mõistis vägagi hästi Jumala au nägemise mõju ja eesmärki. Ta nägi selles peituvat väge, mis muudab totaalselt selle kandjat – iga Kristuse järgija elu. „Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2 Korintlastele 3:18).

Paulus ütleb meile seeläbi: „Kui te juba korra saate ilmutuse Jumala aust – Tema armastusest, armust, armulikkusest, pikast meelest ja valmidusest andestada – jätkab Püha Vaim pidevalt te silmade avamist Jumala loomuse ja olemuse enamate aspektide osas. Teil saab olema üha kasvav ilmutus Jumalast ja seda moel nagu Tema tahab olla te jaoks tuntud.“

Seejärel aga ütles Paulus veelgi tugevama sõna: „Et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees.“ (Efeslastele 1:17-18). Mu armsad, Jumal tahab öelda meile: „Mooses mõistis minu au ja nüüd ma tahan, et ka teie mõistaks seda. Tahan avada te silmad oma Vaimu läbi, et näidata teile, kes ma olen. Ma ei ole vaid viha ja kohtumõistmise Jumal. Minu tegelik loomus on armastada!“

„Et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega.“ (Efeslaste 3:17-19).

kolmapäev, 29. jaanuar 2014

MOOSES KUMMARDAS

Kui Mooses sai ilmutuse Jumala aust – sellest, et Ta on hea, armastav, hooliv, armuline ja andestav – langes ta kiiresti põlvedele ja kummardas Jumalat. „Siis Mooses kummardas kiiresti maani ja heitis silmili maha…“ (2 Moosese 34:8). Ilmutus Jumala aust valdas teda nii väga. Ta nägi, kui armuline, pikameelne ja kannatlik Jumal oma lastega on. Ka nendega, kes igavesti kangekaelsed, abielurikkujad ja Teda kurvastavad. Mooses sai sellest ilmutusest nii puudutatud, et ta jooksis sealt kaljulõhest välja, langes silmili maha ja kummardas oma Jumalat!

Siinkohal on oluline tähele panna, et see on esimene kord, kus mainitakse Moosest kummardamas. Enne selle ilmutuse saamist näeme me küll seda, et Mooses palvetas ja tegi eestpalveid; nuttis ja anus Jumala ees Iisraeli pärast, rääkides Temaga palgest palgesse. Me loeme ka sellest, kuidas ta laulis Jumalale, kui too nad Kõrkjamerest läbi viis või kuidas hüüdis Jumala poole Maara kibedate vete pärast. Ühtlasi loeme ka tema meeleheitlikust appihüüust Jumala poole, kui Iisraeli rahvas oli valmis teda kividega surnuks viskama, kuna neil polnud vett. Kuid see on esimene kord, kus me loeme, et Mooses „kummardas oma Jumalat“.

Usun, et see üks salm räägib nii mõndagi ka tänapäeva koguduse kohta. See näitab, et kristlased võivad innukalt paluda, ilma kunagi tõeliselt oma Jumalat kummardamata. See on tõesti tõsi! Sa võid olla innukas palvesõdur ja eestpalvetaja, aga mitte Jumala kummardaja. Võid anuda oma päästmata laste pärast, paluda terve koguduse vajaduste pärast, olla püha ja alandlik Jumala koormaid kandes ja samas – mitte kunagi Teda tõeliselt kummardada!
Siinkohal ei tahaks hakata enam lisama definitsiooni niigi juba kümnetele definitsioonidele, mida tõeline ülistus ehk Jumala kummardamine tähendab.

Selle tehnikate kohta on ehk juba liigagi palju raamatuid välja antud. Kuid lühidalt ütleks nii palju, et: tõelist Jumala kummardamist ei saa õppida! Sest tegu on spontaanse looga otse su südamest, mis tuleb esile siis, kui oled nii haaratud Jumala aust ja imelisest armastusest. Ülistus on tänuavaldus. See mõistab, et oleksime juba ammu pidanud olema hävitatud oma patu poolt, kogedes täit Jumala viha oma läbikukkumiste ja süütegude pärast, aga selle asemel on Jumal hoopis tulnud me juurde võimsa ilmutusega „Ma armastan sind ikkagi!“ See oli hetk, kus Mooses ei anunud enam patuste iisraellaste pärast ega palunud Jumala juhtimist. Samuti ei kisendanud ta pääste ime, väe või tarkuse järele. Ei. Ta hoopis imetles ilmutust Jumala aust!

teisipäev, 28. jaanuar 2014

ILMUTUS JUMALA AUST

Piibel annab väga selgelt mõista, et igal tõelisel Jeesuse järgijal on võimalus näha ja mõista Jumala au. Jumal tõepoolest ilmutab oma au kõigile, kes innukalt seda paluvad ja otsivad. Mina usun, et ilmutus Jumala aust varustab Tema rahvast rasketeks aegadeks, mis veel ootel. Paulus ütleb, et sel aul on „vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas.“ (Apostlite teod 20:32).

Vastupidiselt osade kristlaste arvamusele, ei väljendu Jumala au mingit sorti füüsilisel moel. See pole mingi ülev tunne, mis sind valdab ega ka mingi üleloomulik aura või ingellik valgus, mis korraga särama lööb. Kõige lihtsamalt öelduna on Jumala au ilmutus Tema loomusest ja omadustest! Seega, kui me palume: „Issand, ilmuta mulle oma au!“, ütleme me tegelikult: „Isa, ilmuta mulle, kes Sa tegelikult oled.“ Ja kui Jumal annabki meile ilmutuse oma aust, siis see on see, mille poolest Ta tahab, et me Teda tunneksime. Moosese kogemus Jumala auga kinnitab seda. Jumal saatis Moosese vabastama iisraellasi, andmata talle täit ilmutust sellest, kes Iisraeli Jumal tegelikult oli. Jumal ütles vaid talle: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: „Ma Olen” on mind läkitanud.” (2Moosese 3:14). Kuid Ta ei andnud mingit selgitust selle kohta, kes see „Ma Olen“ on. See on ka ehk põhjus, miks Mooses hüüdis: „Näita siis mulle oma auhiilgust!“ (2Moosese 33:18). Moosesel oli üha kasvav nälg ja janu saada teada, kes see „Ma Olen“ oli – saada teada, milline on Ta loomus ja iseloom.

Jumal vastas Moosese palvele. Esmalt suunas Ta Moosest peitma end kaljulõhesse. Samas, oodates Jumala au ilmumist, ei kuulnud Mooses ühtki välgu kärgatust, ei näinud kusagil pikselööke ega tundnud maapinda jalge all värisevat. Pigem tuli Jumala au ta juurde väga lihtsal moel: „Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised…” (2Moosese 34:6-7).

esmaspäev, 27. jaanuar 2014

TEHKE EVANGELISTI TÖÖD by Gary Wilkerson

Ma olen pastor ja kõik mu päevad on täis toimetusi, mis seotud pastori kutsumusega. Kuid hiljaaegu olen kogenud oma südames õhutust teha evangelisti tööd. Palusin Jumalat, et ta avaks mulle uue nädala hakul võimalusi tunnistada viiele inimesele Jeesusest. Juba sel samal päeval, olles perega restoranis õhtustamas, möödus üks vanem mees me lauast ja pani hetkeks oma käed me õlgadele. See oli kuidagi nii soe ja armas, et astusin talle ligi ja alustasin vestlust. Mehe nimi oli Skip ja ta oli 85-aastane. Tema abikaasa oli saanud hiljaaegu insuldi ja jäänud seetõttu halvatuks. „Oleme kõik need aastad abielus olnud, kuid nüüd lamab ta kodus voodis. Tema hooldamine käib mulle mingil määral üle jõu, mistõttu tulin hetkeks välja end tuulutama.“ Kui küsisin ta käest, kas võime palvetada ta eest, tõusid pisarad Skipi silmi. Tundus, otsekui ta oleks just seda oodanudki, et keegi ütleks talle, et Jumal hoolib.

Hiljem sel nädalal jagasin Jeesuse armastust ühe kodutu teismelisega. Vaid mõne päeva jooksul oli mul mitmeid tähendusrikkaid ja mõjukaid kohtumisi erinevate inimestega. Palve ainuüksi ei ava meile uksi, aga see avab ka me silmad vajaduste suhtes, mis otse me endi nina all, tõestades samas Jumala igatsust täita neid. Igaühe me kogukonnas on inimesi, kes on valmis nägema kogudust tegutsemas oma usu peale, mis näitaks, et Jumal igatseb vabastada inimesi nende ahelaist. Nad tahavad teada, et nendegi meeleheitliku olukorra jaoks leidub lootust. Jumal on valmis liikuma me palvete põhjal, kuid Ta tahab, et ka meie oleks valmis usus välja astuma, et näha, kuidas Tema vägi muudab inimeste elusid.

Seetõttu tahan julgustada teid: palvetage lakkamata nii oma lähedaste kui kõigi eest, kes te teele sattuvad. Võib-olla on Jumal juba liikunud nende eludes, ainult teie veel ei tea seda. Mistõttu kui kuulete koputust oma ukse taga, olge ustavad seda avama. Jeesus on valmis üllatama meid kõiki oma päästva, vabastava ja muutva armuga.

laupäev, 25. jaanuar 2014

SULLE LÄHEDAL by Claude Houde

Minu viimane mälestus oma kallist sõbrast, pastor Bernard Sigouin’ist, oli üks imeline hetk, kus ta seisis käed tõstetuna taeva poole ja laulis:

See on mu armastuse laul
Sulle Päästja, Sulle Jeesus,
ma annan Sulle kogu au
kallis Päästja, kallis Jeesus.

Ma tänan Sind, et ma kuulun Sul nüüd,
see on parim paik mu jaoks.

Sulle lähedal, Sulle lähedal
Sinuga koos on olla mu soov
Sulle lähedal.

See on see, kuidas pastor Bernard lahkus siit maisest elust oma Taevase Isa juurde. Ülistuslaul huulil ja rõõm Jumala ustavast teenimisest südames kuni lõpuni välja. Ta leidis end selle lähedal, kelle kätte oli end vankumatus usus kogu elu usaldanud. Ja kui ta seal samas kirikupõrandal, kus ta oli teeninud kogu oma elu, kokku kukkus, meenus mulle salm Piiblist: „…pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.“ (2 Korintlastele 5:8).

Minu jaoks oli suur eesõigus jagada Jumala Sõna tema matustel, kuhu olid kokku tulnud tema lähedased, pereliikmed, pastorid, juhid ja piiblikooli õpilased, et avaldada talle viimast austust ja tunda rõõmu tema usust ja elust. Jagasin neile kõigile piiblikohta, mis kutsub meid üles omama usku, mis iial alla ei anna: „Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud…Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita. Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.“ (Heebrealastele 10:23, 35-39).

Olgu see inspiratsiooniks uuele põlvkonnale, haaramaks see põlev tõrvik – absoluutne veendumus sellest, et ilma usuta on võimatu üldse midagi saavutada! Tungigu te usu valgus külma ja pimedasse uskmatuse öösse, tuues lootust ja juhatust kõigile, kes kaotanud pinna jalge alt ja kelle jaoks uskumine on elu ja surma küsimus!


__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 24. jaanuar 2014

JA SIIS TULEB ISSAND TAGASI!

Tänapäeval on kiusatused ja kompromissid oluliselt põletavamad kui nad olid alles põlvkond tagasi. Nii näiteks on Saatan hõivanud suurema osa kogu tehnoloogiast, rikkudes seda meelituste, sensuaalsuse, ihade ja kiusatustega. Miks me siis näeme seda kuuma kiusatuste ahju tänapäeval? Seda, kuidas seksi ja lõbujanu müüakse kõikvõimalike toodete kaudu, kus vähegi võimalik? Miks on meil netis tuhandeid pornolehekülgi? Kes on kogu selle saasta tulva sihtmärk? Selleks pole üldsegi mitte sekulaarne maailm, kes juba nagunii on võrku püütud. Ei, Saatan ei rihi kedagi sealt. Pigem on ta manipuleerinud meediaga, et hiilida pühendunud kristlaste südameisse ja nõrgestada ning hävitada evangeeliumi tunnistust.

Paljude usklike eludes köetakse seda kiusatuste ahju mitmekordselt. Saatan on loonud nende kodudes, tööpaikadel või suhetes olukorrad, mis on pingelisemad kui eales varem ja paljud kord-tugevad-olnud kristlased annavad alla ning loobuvad Jumalast. Nad ei palveta enam, et abi saada, vaid mõtlevad pigem, et nende katsumus on liiga suur, et sellest välja tulla!

Kuid Taanieli 3-peatükis pööras Jumal kogu Saatana skeemi võimaluseks eksponeerida kogu Paabeli rahvale oma tunnistust. Kuna need kolm noort meest keeldusid kummardamast kuldkuju ees, otsustas Jumal nad päästa. Ja nad andsid kogu rahvale selge ja konkreetse tunnistuse Jeesusest Kristusest! Paabeli kuningas ise tunnistas: „Eks me heitnud kolm seotud meest tulle?”…„Vaata, ma näen nelja meest vabalt tules käivat ja neil pole midagi viga, neljas aga on välimuselt jumalate poja sarnane.” (Taanieli 3:24-25). Kuningas tühistas kiirelt oma käsu kummardada ebajumalat ja andis välja uue käsu: „Nüüd antakse minu poolt käsk, et igaüks, olgu mis tahes rahvast, suguvõsast ja keelest, kes kõneleb häbematult Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumala kohta, raiutakse tükkideks ja tema koda tehakse rusuks, sest ei ole muud jumalat, kes suudaks nõnda päästa!” (Taanieli 3:29). Mu armsad – see kõik juhtus vaid tänu nende kolme mehe tunnistusele. Meeste, kes armastasid oma Jumalat ja olid usus valmis andma oma elud Tema eest.

Jah, olukorrad lähevad kuumaks nii majanduslikus, füüsilises, hingelises kui vaimses mõttes ja võimalik, et mitmel muulgi moel. Kuid Jumala käsi on juba kõigi Ta eraldatud jumalakartlike meeste ja naiste üle ja Tema evangeelium saab jätkuvalt kuulutatud, tunnistuseks kõigile.

Ja siis tuleb Issand tagasi!

neljapäev, 23. jaanuar 2014

NÄLJANE KRISTUSE TÄIUSE JÄRELE

Kui oled näljane ja janune Kristuse täiuse järele, võid olla kindel, et Saatan kuulutab sulle sõja. Kui ta näeb vähimaidki märke sellest, et su pühendumine on ehe - oled innukas palves ja oled salanud iseenda – kasutab ta kõikvõimalikke relvi otse põrgust, et hävitada su tunnistust. Miks? Sest su tunnistus on Jumala vastus usust taganemisele ja hävingule!

Selles seisnes ka kogu põleva ahju teema Taanieli raamatus. Saatan töötas välja väga kavala plaani, et hävitada ainus tunnistus Jumala väest, mis oli veel Paabelisse alles jäänud. See päädis tulikuuma ahjuga, mis oli mõeldud tapma elavat tunnistust Jumala evangeeliumi tõest (vt Taanieli 3).

Paabelis oli kolm noort iisraellast, kes teenisid kõrgetel valitsuskohtadel. Tegu oli meestega, kes olid elav näide evangeeliumist, mida nad kuulutasid. Nad olid eraldanud end Paabeli ihasid täis elustiilist, pühendudes selle asemel hoopis palvele. Need kolm meest ei olnud ei prohvetid ega ka preestrid, vaid tavalised ilmikud, kes jäid ustavaks Jumalale, omades puhast südant keset ebamoraalseid masse.

Loomulikult ajas see Saatana vihale, mistõttu ta tungis Paabeli kuninga südamesse. Kuningas püstitas suure kuldse kuju ja kuulutas selle rahvuslikuks jumalaks; objektiks, mida ülistada. Seejärel aga kogus kõigist Paabeli all olevatest rahvastest kokku kõik ametnikud ja sulased, andes teada nende uuest usust. Kui siis muusika mängima hakkas, pidid kõik selle uue jumala ees kummardama. Saatan õhutas kuningat ka suurt tellistest ahju ehitama ja seda nii, et seal sees põlevad tulised leegid oleksid kõigile nähtavad. Miks Saatan seda tegi? Sest ta oli kindel, et Paabelis ei leidu ühtegi valitsejat, kohtunikku või korravalvurit, kes seisaks uuele korrale vastu. Nii ei pidanud neid ei meelitama ega ka ähvardama. Pigem olid nad ehk pahviks löödud, mõeldes: „Kes see ikka tormi vajab? Meil läheb niigi hästi – meil on rikkusi ja vara, süüa-juua ja muidu hea elu. Pealegi on see uus usk üsna leebe inimeste suhtes. Me ei hakka ju sellele vastuseismise nimel kõigest heast loobuma?“

Kuid mida see põletav ahi endast siis kujutas? See oli täielikult Saatana töö – tema poolt käivitatud manipulatsioon, hävitamaks neid kolme juudi meest. Ta tahtis hävitada ainsa Paabelisse alles jäänud tunnistuse Jumalast! Kuid need kolm noormeest vastasid kuninga käsu peale: „Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas!“ (Taanieli 3:17).

kolmapäev, 22. jaanuar 2014

JUMAL OTSIB ÜHTAINUST MEEST

Prohvet Hesekieli aegadel oli Iisraeli rahvas omadega täiega metsas ja samas nii uhke. Mehed rikkusid abielu naabrinaistega ja kuritarvitasid isegi oma miniaid. Prohvetid, kes kunagi olid olnud pühad, olid tagasi langenud ega teinud enam vahet püha ja rüveda vahel. Rahva juhid olid kui marutõbised hundid, otsides järjekordseid võimalusi ebaausaks kasumi teenimiseks, verevalamiseks, valetamiseks või vaeste rõhumiseks. Iisraeli rahvas oli unustanud Jumala teed ja muutunud nii nõrgaks, ilmalikuks ja väetuks, et Jumal tegi neist maailma naerualused. Ta ütles: „Seepärast ma annan sind paganaile teotamiseks ja kõigile maadele pilkeks.“ (Hesekieli 22:4). Milline põletav süüdistus! Teisisõnu ütles Jumal Iisraeli rahvale: „Te olete nii väga põlanud pühi asju, andes end täiega himude meelevalda, et ma võtan teilt ära teie jumaliku tunnistuse!“

Hesekiel oli tol ajal juba vanem mees, kes enam vähem valmis orbiidilt lahkuma. Seega, kuidas Jumal olukorra lahendas? Ta ütles Hesekielile: „Ma otsisin nende hulgast meest, kes laoks müüri üles ja seisaks minu ees müüripraos maa heaks, et ma seda ei hävitaks; aga ma ei leidnud.“ (Hesekieli 22:30). Kujutad sa ette? Iisraeli saatus sõltus sellest, kas Jumal leiab kasvõi üheainsa usaldusväärse ja õige mehe Ta silmis! Kuid Ta ütles Hesekielile: „Aga ma ei leidnud. Seepärast ma valan oma sajatuse nende peale.“ (Hesekieli 22:30-31).

Jumal ütles seda sama asja ka prohvet Jeremijale: „Käige läbi Jeruusalemma tänavad…ja otsige…kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde - siis ma annan linnale andeks.“ (Jeremija 5:1). Ta ütles prohvetile: „Ma annan kogu rahvale andeks, kui ma leian kasvõi selle üheainsa mehe, kes seisaks müüripraos nende eest. Kõik, mida vajan, on vaid üksainus hing, kes on pühendunud minu tahte täitmisele!“

Armsad, tänapäeval kuuleme kogudustes kõikvõimalikke „Paabeli hääli“, mis kisendavad enam tänapäevaste ja kaasaegsete mooduste järele võitmaks maailma Jumalale. Selle raames on ka järgi proovitud mitmeid inimlikke ja veidraid programme. Kõigi oma teenistusaastate jooksul olen näinud taolisi programme tulemas ja minemas, sest need tuginevad ainuüksi inimlikule meele järgi olemisele, omamata vähimatki pistmist sellega, mis toimus ristil. Inimesed, keda taolised programmid ligi tõmbavad, elavad tühje ja rahuldamatuid elusid ja neile pole aimugi evangeeliumist, mis eraldaks neid maailmast ja selle himudest. Seetõttu maailm vaid köhib taoliste programmide peale, mõistes, et need on vaid tühipaljas rumalus.

teisipäev, 21. jaanuar 2014

JUMAL TÕSTIS ESILE ÜHE MEHE

Nehemja aegadel olid Jeruusalemma müürid varemeis ja linn nägi sisuliselt välja kui üks suur kivihunnik. Kogudus aga oli täiesti tagasilangenud, kandmata vähimatki tunnistust Jumalast. Iisraeli ümbritsevad kurjuse jõud kiusasid neid pidevalt taga, pilgates igat vähimatki sammu, mida nad püüdsid ette võtta. Aga kuidas Jumal sellele kõigele reageeris? Saatis Ta mõne hästi väljakoolitatud sõjaväe neile appi? Või mõne kohaliku turvamehe, kaitsmaks neid vaenlaste eest? Ei! Jumal tõstis hoopis esile mehe nimega Nehemja.

Nehemja oli mees, kes kandis Jumala koormat oma südamel. Ta veetis palju aega paludes, paastudes ja ägades, kuna oli murtud Iisraeli olukorra pärast. Samuti kaevus ta üha enam Jumala Sõnasse, ammutades sealt prohveteeringuid ja liikudes edasi Jumala Vaimus. Kuigi Nehemja oli Pärsia kuninga joogikallaja, hoidis ta end teadlikult eemal kõigest kurjusest, mis valitses ta ümber. Keset kõiki neid maiseid naudinguid, ebamoraalsust ja jumalatust, mis Iisraelis aset leidis, hoidis ta alal oma püha elu Jumala ees. Mis tingis ka selle, et igaüks, kes kuulis teda kõnelemas, sai samuti hingelt puhtaks.

Peagi levis pühaduse ärkamine üle kogu maa. „Preestrid ja leviidid puhastasid endid, nõndasamuti puhastasid nad rahva ning väravad ja müüri.“ (Nehemja 12:30). Ka Jumala koda sai puhastatud ja kõik lihalik sealt välja visatud. Nehemja saatis templisse oma töötegijad, öeldes: „Ma tahan, et kõik selle nurgad saaks igasugu rüvedusest puhtaks. Ärge jätke sinna midagi, millel on vähegi pistmist maiste naudingute –ja ebajumala teenistusega.“ (vt Nehemja 13:8-9). Mu armsad – see on Jumala nägemus ärkamisest! See tähendab kõigi te südamekambrite suurpuhastust kõigest mustusest ja ebapühast. Ta ei taha, et ühtki tumedat paika jääks te sisse alles.

Kustkohast aga sai Nehemja selle vaimuliku autoriteedi, mis pani kompromissile minejad värisema ja tõi jumalakartuse tagasi templisse? Kuningas ei andnud seda talle. Ka mitte mõne kiriku piiskop. Samuti ei saanud ta seda kusagilt piiblikoolist. Ei. Nehemja sai oma meelevalla põlvedel olles – nuttes ja murtud olles, igatsedes õppida tundma oma Jumala südant. Ja kuna ta oli palvemees, sai ta ka tunnistada kogu rahva patte: „Olgu nüüd su kõrv tähelepanelik ja su silmad lahti kuulma oma sulase palvet, mida ma nüüd sinu ees palvetan päevad ja ööd…ja millega ma tunnistan Iisraeli laste patte…Ka mina ja mu isa pere oleme pattu teinud. Me oleme väga kõlvatult talitanud sinu vastu ega ole pidanud käske, määrusi ja seadlusi…“ (Nehemja 1:6-7).

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

USU TEOD by Gary Wilkerson

Niipea, kui apostel Peetrus vangikongist imeliselt pääses (vt. Apostlite teod 12:7-11), läks ta majja, kus rahvas tema eest oli eestpalveid teinud, tahtes jagada kõigest, mis oli juhtunud. Rahvas palvetas innukalt veel siiski, kui ta juba värava taga koputas. Neil polnud aimugi, kui efektiivsed nende palved oma usuvenna eest olid olnud. Piibel ütleb, et nad palvetasid lakkamata. St. nad hoidsid Jumalast kinni ega andnud alla. Vot see on palve, mille sarnast Kristust kutsub omagi kogudust üles paluma. See on vankumatu ja innukas oma igatsustes näha oma lähedast, sõpra või tervet linna saamas vabaks.

Kui need usklikud said aga teada, et nende palvetele on vastatud, juhtus midagi väga huvitavat – nad ei uskunud seda! Teenijatüdruk tuli neile ütlema, et Peetrus on värava taga („Rõõmu tõttu ei avanud ta väravat, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus seisab värava taga.“), aga nemad ütlesid, et ta jampsib. Tema muudkui kordas, et tegu puhta tõega, aga nemad muudkui kordasid, et see vaid tema ingel seal värava taga! (vt. Ap.12:14-15). Ilmselt uskusid nad, et Heroodes on Peetruse juba ammu maha löönud.

Kuid Jumal on oma vabastusteenistuses aktiivne. Ta saadab vaid ühe sõnaga korda midagi võimatut ja kui Ta kellegi vabaks teeb, on ta tõesti vaba. Kuid ehk oled oma eluski märganud midagi, kui mõne oma probleemiga maadled. Nimelt seda, et Jumal avab sulle küll esimese värava või paar, kuid viimane värav jääb usu kaudu su enda avada. Ta avas Peetrusele üleloomulikult kõik vanglaväravad, kuid viimasest läbiminek nõudis inimesepoolset usku ja tegutsemist.

Miks Jumal nii teeb? Sest Ta teab, et isegi meie kõige innukamate palvete keskel võib leiduda kübeke uskmatust me südameis. Jah, Jumal on kõikväeline ja võimas, kuid Ta tahab, et ka Tema pruut oleks kaasatud lunastustöösse. Iga Jumala ehe liikumine läbi ajaloo on nõudnud mehi ja naisi, kes tõusevad ja ütlevad: „Tahan olla kaasas selle looga. Võin küll olla nõrk või häbelik, kuid Jumal austab neid, kes tegutsevad usus.“

Jah, see kõik saab alguse palvest. Püsivad ja innukad palved liigutavad Jumalat, pannes Teda avama raudväravaid ja laskma vange vabadusse. Peetruse lugu on selge tunnistus sellest. Kuid samas näeme ka sellest loost, et kui me ei tegutse usus, avades seda viimast väravat, jäävad mõned kinnipeetud ukse taha. Ehk siis viimane osa püsivast palvest on ustav tegutsemine.

laupäev, 18. jaanuar 2014

KONTROLLI ELULISI NÄITE by Jim Cymbala

Palve on kristliku elu allikas; nö kristlik eluliin. Muidu oleks olukord otsekui selline, et hoiad küll kätel imeilusasse kleiti riietatud beebitüdrukut, aga ta ei hinga! Metsa need riided – vaata, et lapse elulised näidud saaks korda! Inimesele, kes on pooleldi koomas, pole mõtet suurt palju midagi rääkida. See on ka põhjus, miks tänapäeva kogudustes, kus põhirõhk on asetatud õpetusele, on nii vähe tulemusi. Õpetusest on kasu vaid juhul, kui leidub ka elu, millesse seda suunata. Kui aga kuulajad on vaimses koomas, võib meie jutt olla igati hea ja korrektne, kuid mis sest’ kasu, sest vaimulikku elu pole võimalik õpetada.

Pastorite ja koguduste olukord peab muutuma piisavalt ebamugavaks, et öelda: „Me pole mingi Uue Testamendi kogudus, kui meil puudub palveelu.“ Taoline väljendus paneb nii mõnegi meist pisut nina krimpsutama, aga kuidas muudmoodi kogeda Jumala läbimurdeid?

Kui me tõesti mõistaksime, mida Apostlite teod 2:42 ütleb – „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.“ – siis ka näeksime, et palve oli peaaegu et kinnitus koguduse normaalsest funktsioneerimisest. Jumala poole hüüdmine on neljas oluline komponent kogu selles nimistus. Kui minu või sinu kogudus ei palveta, ei peaks me ka uhkeldama oma õpetuste -või pühapäeviti koguduses käijate arvuga. Mina ja mu abikaasa Carol oleme ikka aegajalt öelnud üksteisele, et kui murtuse vaim ja Jumala poole hüüdmine peaksid me kirikus Brooklyn Tabernacle’s mingil hetkel lõppema, võime olla kindlad, et läheb jamaks. Isegi, et koguduses käib 10 000 inimest.

Kõigil neil lõpututel teisipäevastel palvekoosolekutel leian end ümbritsetuna pühalikest palvetest ja eestpalvetest, mis täidavad kogu kiriku ja voolavad iga kohaolija südamest. Kuulen, kuidas emad paluvad oma eksiteele sattunud laste pärast; mehed paluvad Jumala abi leidmaks tööd ja teised tänavad juba saabunud palvevastuste eest. Olles keset seda kõike, ei saa ma üle ega ümber mõttest: „See kõik on taevale nii lähedal ja ma ei tahaks kunagi lahkuda siit. Kui mind kutsutaks Valgesse Majja mõne tähtsa isikuga kohtuma, ei pakuks see mulle iialgi nii sügavat rõõmu ja rahu kui kogedes seda rahva keskel, kes hüüab oma Jumala poole.“ 


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 17. jaanuar 2014

JUMALAL OLI SEE MEES JUBA VALMIS

See oli Iisraelis üks raske aeg, kuna rikutus ja usust taganemine vohasid üle maa. Selleks ajaks oli Jumala seaduselaegas juba Iisraelist minema viidud. Eeli, kogu rahva ülempreester, oli laisk ja jäi loorberitele puhkama, sallides samal ajal oma poegade liiderlikkust. Tänu juhtide vabameelsusele, leidsid templis aset meeletud kõlvatused ja abielurikkumised. Kuna aga Eeli oli nii ära harjunud sellise lõdva eluga, ei võtnud ta ka midagi selle peatamiseks ette.

Kuni ühel hetkel Jumal märgistas kogu tolle aja religioosse süsteemi sõnaga, mis tähendas „Jumala Vaim on lahkunud siit paigast“. Taaskord olid saatanlikud jõud saavutanud suure mõjujõu ja inimlikult tundus, et Jumal on kaotanud nii palju, et selle taastamine on peaaegu võimatu. Kuid Jumalal oli kogu selle aja juba keegi väljavalitud – väike poisslaps nimega Saamuel.

Ajal, kus kõik jumalasulased tema ümber tegelesid abielurikkumiste ja iharustega, õppis Saamuel kuulma Jumala häält. Ja mida lähedasemaks ta Jumalaga sai, seda enam Püha Vaim teda prohvetliku sõnaga täitis. Temast sai tunnistus – elav tõestus Jumala väest! Piiblis on öeldud, et nõnda nagu Saamuel arenes ja kasvas, ei läinud ükski ta sõna kaotsi. St. et ta kõneles väe ja meelevallaga. Ja tänu oma jumalikule meelevallale, ei saanud ka ükski rahvas tõsta oma kätt Iisraeli vastu üle 40 aasta.

„Ja Saamuel kasvas ning Issand oli temaga ega lasknud ainsatki oma sõna tühja minna. Ja kogu Iisrael Daanist kuni Beer-Sebani sai teada, et Saamuelist oli saanud ustav Issanda prohvet. Ja Issand näitas ennast edaspidigi Siilos, sest Issand ilmutas ennast Siilos Saamuelile Issanda sõna läbi.“ (1 Saamueli 3:19-21).

Taaskord tõstis Jumal esile üheainsa mehe tunnistuseks kogu rahvale. Jumal ei vajanud ühtegi sõjaväge, organisatsiooni ega mingit „uut asja“. Kõik, mida ta vajas, oli üks õige mees Tema ees – kedagi, kelle teenistus oli täielikult pühendatud ainuüksi Tema pühadele teedele!

neljapäev, 16. jaanuar 2014

JUMAL TEGI SEDA LÄBI ÜHE MEHE

Kujutage ette iisraellaste armetut seisu Egiptuses. Jumala rahvas elas ääretus viletsuses, olles ümbritsetud laialt levinud usust taganemisest. Nad olid täiega Saatana jalgealused, kes manipuleeris tolle aja poliitiliste jõududega, et kehtestada kõikvõimalikke seadusi nende vastu ja kiusata neid taga. Vaenlane pilkas ja irvitas Jumala tunnistuse üle maa peal. See oli kui „pimeduse tund“ Iisraeli ajaloos ja pikapeale hakkasid inimesed kaotama lootust. Nad taganesid usust, hakates nautima Egiptuse hüvesid ja naudinguid. Ebajumalate kummardamised ning abielurikkumised vohasid kui kulutuli. Iisraellaste olukord tundus lootusetu ja nende usk hakkas vaikselt hääbuma.

Kuidas aga Jumal sellele üha enam maad võtvale pimeduse väele reageeris? Ässitas Ta kõik ümbritsevad impeeriumid Egiptuse vastu, tõestamaks oma ülemvõimu? Õhutas Ta egiptlaste vahel kodusõda? Saatis Ta ehk hävitavad inglid? Ei! Jumal ei teinud ühtegi neist asjust. Tal oli hoopis teistsugune plaan, valides välja ühe mehe – Moosese! „Issand teeb õigust ja mõistab õiglast kohut kõigile, kellele liiga tehakse. Tema andis Moosesele teada oma teed, Iisraeli lastele oma teod. Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest.“ (Psalmid 103:6-8).

Mooses oli palveinimene, kes oli end täiega häälestanud Jumala lainele. Ta ütles „ei“ Egiptuse naudingutele, kergele elule ja kiusatustele, elades täielikult Püha Vaimu valitsuse ja juhtimise all. Tal polnud mingeid oma plaane ega ambitsioone. Ta ei lootnud vähimalgi määral oma inimlikele võimetele, vaid sõltus täiesti kõikvõimsast MINA OLEN’ist kui oma ainukesest allikast. Ta tuli pühalt maalt, omades püha nägemust Jumalast.

Nii et iisraellaste kõige „pimedamal tunnil“, mil’ tundus, et vaenlane neelab neid kõige täiega, tõstis Jumal esile mehe, kes oli neile eeskujuks ja kinnituseks kõiges ja kõikjal. See üks mees lammutas maha ühe kogu rahva, tõstes samal ajal üles teise. Jumal tegi seda kõike vaid läbi ühe mehe!

kolmapäev, 15. jaanuar 2014

VÕITES RAHVAID KRISTUSELE

„Vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.” (Apostlite teod 1:8).

Olen ühtaegu hämmingus ja kohkunud nii noorte kui vanade jumalasulaste üle, kes jooksevad mööda maailma, et leida strateegiaid koguduse kasvu saavutamiseks. Paljud pastorid osalevad kõikvõimalikel seminaridel, konverentsidel ja „ajurünnakutel“, kus noored jumalariigi professionaalid kasutavad erinevaid jooniseid ja graafikuid näitamaks, kuidas rajada suuremaid kogudusi. Teised jumalasulased on jälle haaratud „ärkamistest“, püüdes omandada uusi meetodeid, kuidas Püha Vaim võiks langeda nendegi koguduste üle.

Tänasel päeval saadavad misjoniorganisatsioonid välja enam töötegijaid kui eales varem. Nende peamiseks hüüdlauseks on saanud: „Me peame saama rohkem rahvast misjonipõldudele! Vajame enam kvalifitseeritud mehi ja naisi, võitmaks rahvaid Jeesusele!“ Kuid paljud väljasaadetud misjonärid naasevad juba 2-3 aasta pärast tagasi koju. Nad on omadega täitsa metsas, heitunud ja rahvaste seas tegutsevate deemonlike jõudude poolt maatasa tehtud. Miks? Sest nende elud ei vastanud evangeeliumile, mida nad kuulutasid. Nad polnud kunagi arendanud teadmisi ja arusaama Kristuse valitsusest või Püha Vaimu täiusest. Mu armsad, see nõuab palju enamat, kui uusi ideid ja strateegiaid, et puudutada rahvaid ja juhtida nad Kristuse juurde. Kõik meie plaanid on hukule määratud, kui Jeesus ei valitse igas meie eluvaldkonnas!

Iialgi varem pole ajaloos olnud aega, kus deemonlikud jõud tõusevad täie tambiga põrgu sügavustest. Seadusetus ja korratus vuhiseb mööda maad ja rahvas tõuseb rahva vastu. Seda kõike vaid seetõttu, et Saatan on päästnud valla kõik oma deemonlikud hordid, pidamaks viimast lahingut Jumala pühade vastu! Samas pole Jumalat kunagi rabanud jalust ükski asi, mis me maailmas toimub. Ta pole üllatunud sellest kohutavast narkokatkust või abortide vereojadest. Seega, mis on Tema vastus keset seda rikutud, tormist maailma? Milline on Tema vastumürk kõigele usust taganemisele ja kasvavale deemonlikule väele? Mida Jumal teeks keset seda hävinguaega?

Tema vastus on sama, mis on alati olnud – tuua esile Kristuse võit ühel uuendatud moel. Jumal on alati reageerinud, tõstes esile ühe uue käputäie mehi ja naisi, kes on ehedaks ja puhtaks tunnistuseks Tema päästvast ja pühitsevast väest. Sama kehtib ka tänapäeval. Tema plaan keset kõike seda antikristlikku möllu, on tuua esile Kristust täis võitjad – jumalakartlikud mehed ja naised, kelle elud on täielikult alistatud Tema valitsuse ja juhtimise alla!

teisipäev, 14. jaanuar 2014

TÕESTATUD FAKT

„Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse 24:14).

Paljud koguduse inimesed püüavad määratleda Kristuse tagasituleku aega pannes tähele ajamärke. Taolised märgid on leitavad konkreetsetest sündmustest nagu näiteks juutide naasmine Iisraeli. Samas aga peegeldab Jeesuse teist tagasitulekut kõige paremini Tema enda poolt öeldud klausel ülaltoodud piiblisalmis. Lõpp tuleb alles siis, kui evangeeliumist on tunnistatud kõigile rahvastele. Sõna, mida Jeesus kasutab „tunnistamise“ all, tähendab kreeka keeles „tunnistust“. Ehk otse öelduna: tõestatud fakti.

Kristus ei räägi selles salmis ainuüksi evangeeliumi kuulutamisest, vaid selle esitlemisest tunnistusena. Ehk lühidalt öeldes: meie poolt kuulutatav evangeelium on efektiivne vaid juhul, kui meie oma elu tõestab selle reaalsust ja paikapidavust.

Võiks ju arvata, et Ameerikas, kus on tuhandeid evangeelseid kogudusi, antakse evangeeliumist võimast tunnistust. Kuid paljud kogudused on läinud tõelise Kristuse evangeeliumi osas kompromissile. Tõde on see, et vaatamata evangeelsele kuulutustööle paljudes neis kogudustes, on väga vähe tunnistust Kristuse valitsemisest nende inimeste eludes, mis muudaks nende kuulutuse vettpidavaks. Nad ei ole tõeliseks tunnistuseks oma linna või rahva keskel.

Alati on muidugi erandeid. Mulle meenub siinkohal üks baptisti koguduse pastor, kes plaanis kord ehitada uue, suure võimsa kiriku. Ta kogudus kasvas imekiiresti ja ta hakkas lähemalt uurima koguduse kasvu liikumise kohta. Kuid ta abikaasa koges südames Jumala õhutust hoopis paluda ja otsida Tema palet, mida peagi tegi ka see pastor ise. Ta loobus peagi unistusest suurte rahvahulkade järgi koguduses ja hakkas olema pigem tunnistus sellest, mida kuulutas.

Ta seadis ühe jutluse ajaks koguduse ette suure ekraani ja ütles: „Jumala Vaim on mind kõnetanud ja rääkinud mulle meie koguduse pattudest. Seetõttu vaatame need täna kõik üheskoos üle!“ Ja ta hakkas slaid slaidi järel näitama pilte hooramistest, abielurikkumistest, alkoholismist, uimastite tarbimisest ja pornograafiast. Seejärel aga alustas oma jutlusega: „Me ei hakka hetkel uut suurt kirikut ehitama. Peame esmalt Kristuse elava telgi korda saama ja siis alles vaatame, mis edasi saab. Peame esmalt evangeeliumi sõnumi omaendi eludes välja elama!“ Tänasel päeval liigub Jumala Vaim võimsalt selles koguduses. Paljud inimesed liituvad selle kogudusega, seades oma elud Jumala ees korda, sest nad kuulevad evangeeliumit, mille taga on elavad tunnistused!

esmaspäev, 13. jaanuar 2014

VAIMSED VANGLAD

Vaimsed vanglad on need, mida Saatan kasutab meie aheldamiseks ja milles ise end kinni hoiame. Kuid võimsa tunnistusena Peetruse elust, näitab Jumala Sõna meile, kuidas neist vanglatest lahti murda. Apostlite tegude 12-peatükis vangistati Peetrus kuningas Heroodese poolt. Kuna tuhanded inimesed Jeruusalemmas said tänu Jumala võimsatele tegudele päästetud, tundis Heroodes end ohustatuna. Pole kahtlustki, et millal iganes Jumal üleloomulikult oma rahva läbi liigub, tunneb Saatan end ohustatuna. „Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal.“ (Apostlite teod 12:3).

Heroodes tahtis edastada selle teoga ühe sõnumi: plaanides hukata kõige mõjuvõimsama ja julgeima uskliku Paasapühade ajal, mis oli kiriku kõige pühamaid pühi, tahtis ta hirmutada kristlasi vaikimisele. Seetõttu saatis ta suured sõdurite hulgad Peetrust kinni võtma ja valvama. „Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua.“ (Apostlite teod 12:4). See väljend „rahva ette tuua“ viitab sellele, et Heroodes plaanis Peetruse avalikult hukata.

Väljend „vahistas“ ei tähenda ainuüksi „kinnivõtmist“. Pigem viitab see väele ja võimule, mis ületab kaugelt meie enda oma. Peetrust ei vahistatud ainuüksi valitsusjõudude poolt, vaid ta „võeti kinni“ ka vaimse jõu poolt, mis avaldus manipuleerivalt ühe mõjuvõimsa mehe kaudu. Tuleb sulle taoline vaimne vangistus tuttav ette? Võib-olla oled ehk praegugi ühes? Mõtled endamisi: „Issand, olen palunud tuhandeid kordi, kuid miski ei muutu. Kuidas ma küll ometi sellest pääseks?“

Kuid järgmine salm muudab kõik. „Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast.“ (Apostlite teod 12:5). See väikene sõna „aga“ muudab kogu loo, öeldes: „Vaenlane on küll mängus, möirates nagu lõvi, kuid Juuda Lõvi on samuti liikvel, olles valmis ilmutama end ja muutma kõik.“ Mulle meeldib see kujund „lakkamata palvest“. Väike käputäis alandlikke mehi ja naisi pidas palvekoosolekut. Nii nagu paljudel kristlastel, oli eeldavasti neilgi vähe mõjuvõimu oma maailmas, kuid samas ei pidanud kõige paksemadki vanglamüürid nende palvetele vastu. „Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat. Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal…“ (Apostlite teod 12:6-7). Kui Peetrus oma pilgu tõstis, nägi ta korraga, et tema ahelad on langenud, kuid valvurid olid pimestatud selle suhtes. „Ja Peetrus…ei teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust.“ (Apostlite teod 12:9).

Kõik järgnev on aga kogu selle loo tuum: „Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid…“ (Apostlite teod 12:10).

laupäev, 11. jaanuar 2014

MÄÄRATUD RÄÄKIMA by Carter Conlon

Juba minu kristliku elu algaastatel pani Jumal mu südamesse väga tugeva armastuse kadunud hingede vastu. Seetõttu tuli mu elus ka ette aegu, kus kogesin vastuseisu ja isegi ähvardusi. Kuid sellest hoolimata ei suutnud ma vaikki olla, kuna hoolisin inimestest nii väga ja lihtsalt tundsin, kuidas pean neile rääkima Jeesusest Kristusest. Mehed ja naised mu ümber olid suremas oma pattudesse, mistõttu keegi, kellel Jumala kaastunne südames, pidi kõnetama neid. Taoline kutse on igaühe me elude üle.

Paulus ütles seda järgnevalt: „Mille kuulutajaks ja apostliks ning õpetajaks mind on seatud. Sel põhjusel ma ka kannatan.“ (2 Timoteose 1:11-12). Paulus ütles: „Ma kannatan, mind on kutsutud ja seatud.“ Nõnda samuti on Jumal määranud igaühte meidki olema kõnekad tunnistajad Tema tõest. Me elame ajal, kus ei tohi vaikida. Meid on kutsutud seisma selle eest, millesse usume; tunnistama sellest, kuidas Jumal on meid muutnud ja kuidas Ta jätkuvalt toimetab me eludes. Meid on kutsutud seisma ilma häbi tundmata, selle asemel, et pugeda peitu langenud inimkonna irvituste ja mõnituste eest. Jumal on loonud meile kõik võimalused selleks.

Enne mainitud salme ütles Paulus Timoteosele: „Vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil, kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu.“ (2 Timoteose 1:8-9). See kõik saab sündida vaid tänu Jumala eesmärkidele ja armule! Otsekui Jumal ütleks: „Ma nägin sind tulemas ja lõin tee su jaoks. Ma lõin sulle võimaluse, kuidas lõigata läbi vajadus kogeda pidevalt inimeste tänu ja heakskiitu. Ma lõin sulle tee, et täita minu püha kutset su elus – mitte vaid osaliselt, aga täies mahus. Ma lõin sulle tee, et armastada inimesi üleloomuliku armastusega. Ma olen valmis sind täitma oma Püha Vaimuga, andes sulle julguse olemaks hääl Jumala kuningriigi eest – kuid mitte omaenda jõus, vaid minu Vaimu läbi!“


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 10. jaanuar 2014

VANKUMATU USUS

Luuka evangeelium räägib meile isast, kes tõi oma deemonitest vaevatud poja Jeesuse juurde. Kristus ütles sellele isale: „Too oma poeg siia!” Kui poiss oli alles lähenemas, paiskas kuri vaim ta maha ja raputas teda.“ (Luuka 9:41-42). Sõna „raputama“ tähendab vägivaldselt räsima, kohutavalt väristama. See noor mees tuli Kristuse juurde, et võtta vastu oma vabanemine ja kogeda üleviimist pimeduseriigist valguseriiki. Saatan nägi, et on kaotamas järjekordset ohvrit, mistõttu suures vihas võttis ja viskas vägivaldselt selle noore mehe veel viimast korda vastu maad. Ta tahtis tappa ta ja võtta ta hinge enne kui Jeesus jõuaks ta päästa.

Saatan püüab sama teha ka sinuga. Sel samal hetkel, mil’ astud sammu lähemale Kristusele, laseb ta käiku oma viimase katse sind rünnata. Ta laotab su silme ette kõige kütkestavamad kiusatused. Ta püüab sind oma valedega maha kiskuda, öeldes sulle, et sa ei saa iialgi vabaks oma patust ja ihadest. Ta püüab sind veenda, et jääd alati tema ja mitte Jumala omaks! Kuid las ma tuletada sulle meelde: sel samal hetkel, mil’ astud sammu lähemale Jeesusele, muutub Saatan abituks. Ta ei saa peatada kedagi, kes on teel Kristuse suunas! Ta ei saanud peatada seda deemonitest vaevatud noort meest ulatumas Jeesuseni. Kõik, mida Jeesus pidi tegema, oli ütlema vaid sõna: „Jeesus aga sõitles rüvedat vaimu, tegi poisi terveks ning andis ta isale tagasi.“ (Luuka 9:42).

Jaakobus ütleb meile: „Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.“ (Jaakobuse 4:7). Aga kuidas panna vastu kuradile? Ainuüksi usu kaudu! Lihtsalt tule Jeesuse juurde uskudes, et Ta päästab su Saatana võrkudest. „Tema vastu seiske kindlalt usus.“ (1Peetruse 5:9). Sa võid juba täna vabaks saada, öeldes Saatanale: „Lõpetades selle sõnumi lugemise, saab minust vaba inimene. Jeesus vabastab mu kõigist mu himudest ja kõlvatutest ihadest. Ja seda kõike vaid tänu sellele, et Ta ise on seda tõotanud.“
Eesolevad ajad võivad osutuda raskeks su jaoks, kuid Jumala auline, särav päike saab paistma veelgi eredamalt su üle!

neljapäev, 9. jaanuar 2014

JEESUS KOPUTAB UKSE TAGA

”Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi.” (Johannese 8:44)

Kristus ütles need sõnad religioossele rahvahulgale, kes pidas end heaks ja õigeks Jumala silmis. Nad olid väliselt religioossed ja puhtad, kuid seespidi täis erinevaid himusid, sensuaalsust, abielurikkumisi ja pettust.

On üks haigus, mida kutsutakse patu-haiguseks ja see tabab kõiki Kuradi lapsi. Mida sügavamale pattu inimene langeb, seda raskemaks see haigus muutub. Kui aga lõpuks oma tippu jõuab, kaotab korraga oma mõnu ja muutub igavaks ning rahuldust mittepakkuvaks. Taoline patu-haigus viis ühe kuulsa teletähe enesetapuni. See näitleja osales tippseriaalides ja ajas kokku meeletu varanduse. Ta oli just kirjutanud alla uutele lepingutele osalemaks filmides ja käis kohtamas imeilusa näitlejannaga. Ta oli edukas ja kuulus ning hea tervise juures. Kui korraga ta elutu keha ühest odavast pornohotellist leiti. Ükski neist maailma naudingutest polnud toonud talle rahuldust. Ta elu oli muutunud tühjaks ja mõttetuks, mille lõpuks lõpetas enesetapp. Ta suri patu-haiguse tagajärjel.

Kui sa pole kunagi oma elu Jeesusele andnud, on Saatanal kuni tänaseni täielik kontroll su üle. Ta on valitsenud su elu üle. Kuid võib-olla näeb ta nüüd ühte muutust tulemas su ellu ja teab, et on kaotamas haaret su üle. Patt on korraga kaotanud oma magusa maitse su jaoks. Sa ei käi enam neis pimeduse paikades, kus varem ja meeletu pidutsemine ei paku sulle enam pinget. Raha ei paku sulle enam rahuldust, nii nagu ka seks ega varad mitte. Küll aga tunned, kuidas pidev tühjus üha enam kasvab su sees. Ja nüüd oled omadega siin ning loed seda sõnumit. Ehk on sus’ tärganud isegi huvi lugeda Piiblit. Keegi ei ole sul käskinud seda teha, aga miski su sees otsekui õhutab sind haarama selle järele.
Armas lugeja, Jeesus on just praegu koputamas su südame uksele ja Saatan teab seda. Ja ainukene asi, mida Saatan kõige enam kardab, on see, et avad ukse Kristusele!

kolmapäev, 8. jaanuar 2014

SEISTES VASTU SAATANA VALEDELE

Saatan ründab meid küll üsna korralike katsumustega, kuid me ei pea teda kartma. John Knox, üks kunagisi Inglismaa mõjuvõimsamaid kõnelejaid, on suurepärane näide sellest, kuidas seista vastu vaenlase valedele. Tema võimsad jutlused panid nii kuningad kui kuningannad värisema. Ta ise aga elas kuni lõpuni püha ja õiget elu, mis kinnitas evangeeliumi, mida ta kuulutas.

Knox’i eluea viimastel aastatel, mil’ ta jäi lootusetult haigeks, seisis Saatan silmitsi järjekordse tähtajaga. See mees oli ajanud põrgu tagajalgadele eeldavasti sama palju kui seda oli teinud Paulus. Nii et selle lühikese aja jooksul, mis tal oli veel jäänud, otsustas Saatan saata ta igavikku hirmu ja uskmatusega.

Knox kirjutas: „Kogu mu elu on Saatan mind rünnanud ja proovile pannud. Kuid hetke rünnak on neist kõige hirmuäratavam. Ta on otsustanud neelata mind kõige täiega, tehes mulle otsa peale. Varasematel aegadel laotas ta kõik mu patud mu silme alla. Ta püüdis mind meelitada kõigi selle maailma ahvatlustega, kuid Jumala Vaim murdis need rünnakud. Nüüd aga on ta rünnanud mind muul moel. See riukalik Kurat on püüdnud mind veenda, et olen teeninud pääsu taevasse tänu oma ustavusele jumalariigitöös!“ Knox teadis, et pääste lähtub ainuüksi usust. Ta oli kuulutanud seda tõde kogu oma elu, kinnitades väga konkreetselt, et keegi ei pääse tänu omaenda õigsusele, ükskõik, kui palju head ta ka poleks oma elu jooksul korda saatnud. Kuid nüüd püüdis Saatan saada teda lõksu, püüdes teda tema enda ustavusega!

Vahetult enne oma surma tunnistas Knox järgmist: „Tänu olgu Jumalale, kes on võimaldanud mul summutada need põlevad nooled, mis on tõusnud Jumala Sõna vastu. Tänu Jumala armule olen ma see, kes ma olen. Mitte, et mina oleks keegi, vaid Jumala arm minu sees. Olen saavutanud võidu läbi Jeesuse Kristuse. Kiusaja ei saa selle lühikese ajaga enam minust midagi. Ma vahetan peagi selle maise elu igavese elu vastu läbi Jeesuse Kristuse!“

Tänu Jumalale John Knox’i tunnistuse eest! Ta kasutas Jumala Sõna seismaks vastu Saatanale ja Jumal päästis ta. Ta läks igavesse koju lauldes kiitust Jumalale!

teisipäev, 7. jaanuar 2014

UUS JÕUD

Küsi ükskõik, kelle käest, kes on Jumala poolt kutsutud ja sidunud end mõne uue tööga jumalariigis ja ta vastab sulle, kuidas Saatan on maruvihaselt tõusnud ta vastu, saates ühe katsumuse teise järel. Nõnda oli ka Kristuse elus. Niipea, kui Ta oli ristitud saanud ja tuvi laskus Ta õlale ning hääl kostus taevast kuulutades Ta Jumala Talleks, asus Saatan tegutsema. Ta teadis, et tal on vaid 40 päeva ja ööd, et takistada Jeesuse tegutsemist ning peatada Ta teenistus (vt. Matteuse 4).

Vaevu oli Jeesus jõudnud kuulutada Peetruse usukaljuks, kui Saatan juba tegutses jüngri elus, viies ta punkti, kus ta usk kadus ja ta reetis Jeesuse. Saatan teadis, et ta pidi kiirelt tegutsema Peetruse elus, enne kui Jeesuse sõnad tema suhtes tõeks saavad, kuid lõppkokkuvõttes põrusid ta kavatsused siiski.

Ma tean täpselt, mida taoline põrgulik rünnak endast kujutab, sest sama lugu juhtus ka minuga, kui Jumal andis mu teenistusele värske kutse! Olles veetnud rohkesti aega palves, kogesin Jumala kutset laiendada oma teenistust ja hakata kõnelema pastoritele üle maailma. (See ei tähendanud oma teenistuse jätmist Time Square’i koguduses või loobumist nende päevasõnade kirjutamisest. See oli lihtsalt täiendav aspekt kogu mu teenistusele, milleni Püha Vaim mind juhtis). Plaanisin hakata kõnelema erinevatel pastorite kogunemistel Prantsusmaal, Rumeenias, Poolas ja Balkanil. Vaevu olin aga jõudnud oma reisi planeerida, kui Saatan asus tegudele. Kuni selle ajani olin olnud üsna hea tervise juures, kui korraga tabas mind ootamatu füüsiline rünnak. Vaid mõne tunni jooksul muutusin nii nõrgaks, et suutsin vaevu kõndida. Tundsin tugevaid, teravaid valusid oma sisikonnas ja korraga ilmusid mu kõhule suured laigud. Tuttavast arst ütles, et need on lapsepõlves põetud tuulerõugete järelnähud. Tundus, et Saatan irvitas mulle otse näkku, öeldes: „Et siis sina plaanid uut teenistust, mis? Ei plaani sa midagi, nii palju kui see minust sõltub!“

Samas aga, vaid paar nädalat enne mu reisi, olid kõik haavandid kadunud. Jumal tõstis mu üles ja andis mulle uue jõu. Eelneva näol oli aga tegu rünnakuga otse põrgust! Ja see on alati olnud nii läbi kõigi mu teenistusaastate. Igale uuele kutsele Jumalalt ja selle vastuvõtmisele, on järgnenud deemonlikud rünnakud.

esmaspäev, 6. jaanuar 2014

MÜLGASTES by Gary Wilkerson

Alates 1 Moosese 37-peatükist hargneb me ees lahti Joosepi lugu, mis sarnaneb otsekui episoodidega „Krimi“ saatest. Üks tema vendadest oli vägistaja. Teised vennad aga püüdsid teda tappa, müües ta lõpuks orjaks. Isegi ta oma isa, Jaakob, keeldus sekkumast, kui vennad Joosepit piinasid, mistõttu Joosep pidi maksma hinna oma ebatäiusliku pere eest.

Kirjeldab see ehk sinugi olukorda? Oled küll juba aastaid kodust eemal olnud, aga kannad ikka veel emotsionaalseid arme peres valitsenud kaose tõttu? Või valitseb kaos hoopis su tööpaigas, kus teiste teadlik patune käitumine sind otseselt mõjutab? Sama juhtus ka Joosepiga, kui ta ülemuse naine teda võrgutada püüdis. Naisele eitavalt reageerides, valetas naine kättemaksuks ning Joosep heideti järgmisesse auku, surma kuulutavasse vangikongi. Piibel annab väga selgelt mõista, et igas „mülkas“, kuhu Joosep taaskord heideti, oli Jumal juba toimetamas ja kiirendamas oma eesmärkide saavutamise protsessi. Kuulen kui Jumalat ütlevat Joosepi kohta: „Ma vajan kedagi, kes on ustavalt valmis kannatama välja iga proovilepaneku, et võiksin seada ta strateegilistele kohtadele päästmaks oma rahvast. Seetõttu olen valinud just Joosepi selleks.“

Mõtle korraks Joosepi uskumatule elukäigule. Ta oli teismeline karjane, kes vaid mõne aastaga tõusis positsioonilt teiseks meheks maailma suurimas impeeriumis. See tekitab mus’ küll tunde, et: „Oo Jumal, vii mind välja mu mugavustsoonist! Tahan näha, kuidas töötad välja oma eesmärgid mu elus.“ Oled sa valmis ütlema: „Issand, ma lähen rõõmuga kõikjale, kuhu mind juhid?“ Tean paljusid kristlasi, kes janunevad sellise usu järele. Nende südamehüüd on: „Issand, mu elul peab olema sügavam mõte. Ma ei taha lihtsalt võtta ruumi siin maa peal. Tahan, et teeksid oma töö mu sees, nii et võiksin avaldada mõju Su kuningriigis.“

Mida suuremad me unistused teha Jumala tööd, seda suuremad ka me mülkad saavad olema. Igatsed ja usud sa Jumalalt abielu, mis peegeldaks Tema au? Siis ole valmis kõikvõimalikeks proovilepanekuteks oma abielus, mis ületavad igasugused inimlikkuse piirid. Fakt on see, et usk viskab meid peaaegu alati mõnda mülkasse. Kui tahame olla kasutatud Jumala poolt, peame end ka mülgasteks ette valmistama.
„Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus.“ (1 Moosese 50:20).