neljapäev, 11. august 2016

VÄE JA MEELEVALLA OMANDAMINE

Kui Kristus Ketsemani aias palvetas, näitas Ta sellega oma lähikondlastele, kuidas saavutada meelevald ja vägi saatanlike jõudude üle. Kui jüngrid püüdsid deemoneid välja ajada, naersid need põrgulikud vaimud vaid nende üle. Ainuüksi siis, kui Jeesus mängu tuli, andsid nad jalgadele valu. Ainus autoriteet, mille nad ära tunnevad, on see, mis lähtub kahetsevast südamest ja murtud vaimust.

Siinkohal aga mõtle Jeesuse palvetele Ketsemani aias:
  • “Mu hing on väga kurb surmani.” (Matteuse 26:38). Siin on üks väljaütlemine, mille tegelik mõte on järgmine: „Kogu see lugu ületab mu mõistuse ja kui see niimoodi edasi läheb, see tapab mu.“ 
  • „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust!“ (Matteuse 26:39)
Oled sa kunagi palunud tohutus hingevalus, lausa agoonias, põletavad pisarad voolamas palgeil?

Ketsemani aias leiame Jeesuse erinevas vaimses hingevaevas, mis väljendus:
  • Pisarais 
  • Anumistes 
  • Eestpalvetes 
  • Masenduses
Samas, iga asi neist on kui vaimne episood, mis juhib lõpuks erakordse ilmutuseni.

Jeesuse järgijatena me teame, et saame kogema kõiki samu asju, mida Temagi koges. Ta on meie eeskuju kriisiaegadeks, mil paluda nii nagu Tema palus – usus ja teadmises, et Jumal kogub kokku kõik me pisarad. Nõnda nagu Jeesus, peame meiegi paluma vabanemise ja väljapääsu pärast.

See pole ilmselgelt meie igapäevane kogemus oma elus koos Issandaga. See on pigem kohtumine Temaga; hetk, kus meist endist pole enam midagi järel. Sel hetkel lakkame me vaatamast oma olukordadele ning valame välja kogu oma hinge Ta ees. Ning keset seda kõike usume – nii nagu Jeesuski seda tegi – et Jumal armastab meid ning saab tooma esile midagi imelist läbi me katsumuste.