teisipäev, 6. september 2016

JUMAL ON MEIE ALLIKAS

Kas me elus koos Jumalaga võib üldse kätte jõuda hetk, kus me oleme muutunud nii usaldavateks Tema suhtes ja nii ustavateks Talle läbi erinevate katsumuste, et me võime loota ka väikesele pausile vaimulikus sõjapidamises?
Kas kõigist raskustest võiks üldse kunagi saada puhkust? Kas leidub aega, kus saaksime hinge tõmmata kõigist katsumustest? Kas eluaeg kestnud usuga kaasnevatele nõuetele järgneb ajutistki vabastust lahingust? Kas me usus on üldse võimalik saavutada mingit sellist punkti, kus proovilepanekud ja läbikatsumised poleks enam vajalikud?
Tuginedes Piiblile, on kõigi nende küsimuste vastuseks „ei“.
Esimene põhjus jätkuvatele proovilepanekutele on enam kui hästi teada enamus kristlastele. Selleks on asjaolu, et usuelu demonstreerib pidevat inimese vajadust Jumala järele kõigis asjades. Ehk lihtsamalt öeldes – me ei jõua iialgi punkti, kus me ei vajaks Jumalat. Mõte „vabastusest raskustest“ viitab „vabastusele vajadustest“. Kuid sellist aega ei saa iial olema, kus meie vajadused saaksid rahuldatud vaid me olukordade poolt. Jumal on meie allikas ja meie kõik kõiges.
KAS SA TOETUD ISEENDALE?
Piibel näitab meile juhtumit juhtumi järel, kus Iisraeli rahva vajadused said kaetud ja kus nad seejärel lakkasid toetumast Jumalale. Nad said nii hõivatud varustuse leidmisest, kuigi Jumal oli juba tõotanud katta kõik nende vajadused. Nagu Jeesus meile õpetab – meie eesmärk ei tohiks olla oma vajadustele katte leidmine, vaid toitumine igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.
„Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” (Matteuse  4:4).
“ Igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, ” (1 Peetruse 2:2).